mitte ainult farmville.

"You are Acid. Definitely very conventional and very predictable- you probably own a minivan and beige slacks. Just playing, you weren't expecting that now, were you? Or maybe you were... you never know with someone like you. You're vibrant, creative and well, insane. Your perception of reality differs from everyone else. Your relationship with the world is very love/hate. Not everyone understands you, which isn't surprising because you don't even always understand yourself. But there are times were you've figured out the universe. Temperamental? Yes. Bizarre? Unquestionably. But very, very intriguing."

ohoo, uus follower. kui armas :)

mingi nõme haigus üritab maha murda. visa on ta küll nagu seagripp, kolm manustatud viiesajast paratsetamooli on tekitanud vaid naljaka oleku, kuid mitte ära võtnud palavikku ega muid sümptomeid.

siiski ei saa öelda, et tõbi mind kuidagi tagasi hoiaks. igapäevatoimetused tuleb lihtsalt hoolikalt läbi mõelda ning kui kodust mitte lahkuda, saab näiteks aurava tee- või kakaotassi kõrval selle tobeda kirjandi valmis kribada, mille teemad juba ammu rüperaali kõrval lebades nördimust tekitavad. õigupoolest sain ma ühel teemal arutledes valmis midagi, mis head kujutlusvõimet rakendades kirjandit meenutas, kuid rahulolematuse tõttu lendas see paberikorvi ning uus teema on nüüdseks valitud. ei, ma ei hakka religiooni ega ajakirjanduse teemal ilkuma.

need, kes imestavad selle üle, et ma öösiti kaua üleval olen, on ära teeninud seletuse. nimelt on tegu ainsa ajaga ööpäevas, kus on lootust saada vaikust ja rahu. peaegugi joostakse mu toas sisse-välja ning ma ei mõista, miks.
pimeduses, siis, kui kõik magavad, on midagi. see on tunne, nagu terve maailm oleks ümber selle indiviidi, kellel on aega tunnetada selle lähedust. ma ootan ööd, et veenduda - maailm teab minu nime!

Guns N' Roses - Prostitute

eggplant!

ma võin olla kadunud, kuid olen siiski siin.

täna kohtume ühe toreda inimesega, kellega teed juba peaaegu aasta jooksul kokku viinud pole. hea teada, et pikaajaline eri linnades elamine ja vähene suhtlemine ajapuuduse tõttu (eks too ülikool esimesel aastal võta vist päris võhmale, kõik see tudengieluga kohanemine ja..), pole meie sõprusele halvasti mõjunud. võib-olla ongi parem harva kohtuda, seda suurem on heameel kui lõpuks näeme, ehkki 11 kuud on juba liiga pikk.
mäletan hästi, kuidas me tuttavaks saime. see oli kaks ja pool aastat tagasi, parimal reisil mis üldse olnud on :D tekkis lahutamatu kolmik ja igasugu lollustega saime hakkama, hea, et ülejäänud inimesed öösiti magasid. vähemalt on, millest rääkida, kui teemad otsa saavad. "mäletad seda, kui.. *naerab*.. need porgandid..." *kõik naeravad*.

pealkirja arvestades võib öelda, et farmville pole mulle hästi mõjunud. kas keegi teab, kas Solarises on wifi? mu taimed saavad õhtul valmis...

siin lõhnab piparkookide järele.

Staind - Everything changes

lindprii

tänase päeva kohta polegi väga midagi kirjutada, lisan vaid loo, mida tohutult igatsesin, kui K-ga õhtupimeduses mööda raudteerööpaid kodupoole kõmpisime.

Apoptygma Berzerk - Suffer in silence

as the moon is rising..

täiskuu on. segab und ja tekitab muidu ka imeliku tunde. tuleb raske öö. peaks vist taaskord tasulisele infoliinile helistama ning kuu loojumisaega küsima. viimati sai huvi tuntud päikesetõusu kellaaja kohta :D
läbi aegade on täiskuu ajal päris palju öösel korda saadetud, nagu hommikuti ilmneb.. loodetavasti ei otsusta ma seekord akna kaudu väljuda. ma vist ei rääkinud K-le päris tõtt. I wouldn't think of it as something hilarious, if I'd wake up on the ground beneath my window.

jõulud on inimestele pähe hakanud. mitte küll õnneks kõigile, kuid väga paljudele nendele indiviididele, keda pole veel kahjuks või õnneks au teada. üldiselt see masendav, kuna jõulud pole minu elus kunagi väga rõõmus või oodatud aeg olnud. välja arvatud muidugi lapsepõlves see osa, et kingitusi sai. nüüd ei morjenda väga seegi, tundub asjatu pingutamine. teistele võib muidugi kingitustega rõõmu valmistada, aga.. lihtsalt jõulud on kõige üksildasem ja kurvem aeg aastas minu jaoks. ja jälle hakkab see jama peale.

tänase päeva lugu? hmm..
Alice Cooper - Lost in America

nägin öösel ilusat värvilist unenägu. järsku tuli seal mingi laps ning viskas mind kunagise sõbranna koera laiba peaga. ärkasin õõvastusega - mitte ainult sisu, vaid minu aju väljamõeldise vastikuse peale.

sellisele päeva algusele jätkuks sobis hästi film "Olen küborg, kuid pole hullu..". Hulle oli küll ja kuidas veel. siiani parim Korea film, mida näinud olen.

(editin siis natuke..)
läksin õue. kõndisin raamatukogu juures, kuulasin muusikat ja sain sõnumi, mida lugedes otseses mõttes peaga vastu posti kõndisin. selle peale laulis Samu mu kõrvaklappides "not again, not again..". i lol'd.

ei viitsi sugugi niipea magama minna, ega ka kaheksa tunni pärast ärgata.

ei ole kõik korras.. üritasin just selle poole puhudes vabaneda millestki, mis oli mu põrandal ja minu arvates liikus. tegu oli sinise karvase kaunistusega sõrmusega, mida mõni võib-olla teab. teistele teadmiseks, et see pole päris kindlasti midagi, mida ma igapäevaselt kannaksin :D

peaksin enda aliaseks vist võtma Murdock'i, kuna Face ja B.A. ei kakle kunagi, kuid meie 'perevägivald' hakkab juba Hannibalile vastuvõetamatuks muutuma. loodetavasti ta minu peale väga kuri pole.. ma ei teinud tahtlikult haiget, i never do :(

mõned inimesed on jälle kadunud. võimalik, et koos masuga tulenenud üldine depressioonilaine on ka neil üle pea löönud ja nad üle parda visanud. kurb, kuid raske on midagi ka ette võtta, kui inimene lülitab end nii vooluvõrgust kui ka välismaailmast välja ning tema aadressi ei tea. varsti uurin välja ja ilmun ukse taha, V., beware!

"You are my sunshine" on üks kõige catchymaid ja samas mõttetumaid lugusid. see kummitab juba mitu päeva. take it away, please! mul pole soovi nüüd ka suvaliste inimeste õnnest ja armulugudest kuulda.

ma pole kunagi olnud õnnelik? karm väide, kuid ei julge ka kindlalt vastu vaielda. vot nii on lood. ja viinapood teisel pool sood pandi kinni, mida sa ikka jood. eestlased on niigi liiga suured joodikud. hoidkem ennast vaos!

esimene kord, esimene ford.

veetsime eilse õhtu Hannibali pool. üldiselt oli hästi tore, kuna kõik tekkinud probleemid leidsid lahenduse. K käis kaks korda kodus, et varustada meid vajalike asjadega. lucky bastard, autoga.

kell tiksus veidi üle kesköö, kui pidime K koju saatma. olles lõbusas tujus, tekkis mõte, et ma võiks ka pisut autoga sõita, kuna ma talle sellega nii ammu juba pinda käin. tegin seal küll vist igasugu imeasju, lõpuks hakkas lausa autost kahju, aga mootor õhku ei lennanud ja postiga intiimsuhtesse me ka ei astunud. käisime ka Muumioru rahvast kollitamas, kellele nii see, et mina roolis olin, kui ka minu juhtimisstiil palju nalja pakkusid. K-l soovitati igaks juhuks tagaistmele peituda ja mu tulevasele sõiduõpetajale avaldati südamlikku kaastunnet.

hommikul polnud sugugi meeldiv enne kümmet ärgata, et oma päris elupaika koduperenaist mängima tulla. nüüd on mul kiirustamisest mitu tüütut villi ja plaastreid pole ka kuskilt leida. nohu on ka ja.. aga muidu on hea. :)

kats is the new H.

kell on umbes pool kolm. niigi kehvas tujus ja unetuna, lõpetasin just kõne kellegagi, kes väitis end olevat oma vana tuttavat otsiv aus Ahti maalt. irooniaks siinkohal on nimi, mis viimasel ajal erinevates kontekstides ja isikute näol küllaltki palju esinenud on.
üldse on tänase õhtu jooksul tulnud mitmeid kahtlase päritoluga kõnesid ja sõnumeid, mõned kuidagi põhjendatavad, mõned mitte.

tänane öö jääb vist vahele. pole erilist väsimust, ega viitsimist halbu unenägusid vaadata. läpaka akut jätkub vast veidi rohkem kui tunniks ja öökapil ootavad oma järge kaks raamatut. intrigeeriv, my life is it!

mitu kordaa on võimalik samasse ämbrisse astuda?

nüüd PEAB kõik paremuse poole liikuma. mul on energiat, ma suudan pingutada. nende pärast. kõige nimel. pool veel.

kui vähe on inimesi, kes oma armastatu nimel oleksid valmis surema? tänapäeva maailmas, ma mõtlen. kas saaks tervelt ühe protsendi kokku?


hunt ongi hunt.

tere tulemast, uus follower! :)

otsustasin enne kodust lahkumist mõned read kirja panna, since see juba pikka aega ununenud on.
nõme on vaadata, kuidas üks inimene teistele nii palju kurja saab teha, ilma et teda ennast mingi karistus tabaks. raske uskuda, et ta ise ei taipa, mida teeb, kuid eks inimesi ole igasuguseid ning iseenda vigade suhtes oleme sageli pimedad.
ma tean, et ei tohi seda tahumatut maailmaparandajat, kes end minus peidab, välja lasta, see tooks ainult kahju. samas teda kinni hoides jääb varju ka palju kaastunnet ja oskust lahendada teiste (ja ka enda?) probleeme. rasked dilemmad - kui igapäevane.

leidsin oma kunstiväljundi, millegi, mis võib muutuda millekski ilusaks, kui seda arendada. mitte midagi unikaalset, aga päris minu oma. sellised "päris oma" asjad on nii-nii tähtsad.. kui varem oli vaja alati kõigest rääkida, siis nüüd on nii hea midagi ka enda sees hoida, päris seal südame juures, ja mõelda, et keegi ei tea sellest ja nii ongi hea :)

calvin harris - i'm not alone

stepihundi puhul on raske kindlaks teha, kumb hetkel domineerib - hunt või inimene.


täna oli täiskuu. suur kollane kuu Viru hotelli kõrval. ühekorraga hingematvalt kaunis ja hirmutavalt realistlik vaatepilt. valus oli vaadata.

kõik laheneb kunagi. pole mõtet muret tunda. free your mind and you'll be able to live a life of a free creature.

vaheaeg algas hästi.. ehkki ma kohe siia magama jään, kuna tänane öö vaid mõne tunni kestis (tuli ju ometi eile kaua üleval olla ja kell 6 ärgata, et linna trippida, just for fun), on positiivne see, et kogu aeg midagi toimub. lõbus on tulla reede õhtul, kui piim otsa saab, mõttele sõita autoga maksimarketisse, hoolimata sellest, et ka lähemal mitu poodi on, ja lihtsalt sõita mööda linna ringi. üldse on tore autoga sõita. võib öelda, et Kirves üks meie lemmikautosid on ^^

pühapäeva hommikut alustasime roosa veiniga, mille tagajärjel tekkis idee teha totaalset muutumist. vähemalt leidsime head teravad käärid, mis tegid meie soengutega peaaegu seda, mida soovisime. õhtupooliku veetsime koos toredate inimestega. ma tunnen end endiselt süüdi selles, et V. taaskord pääskülast jalgsi koju pidi kõmpima.. :D

täna-homme on päevad, mis niisama kuidagi mööda saata ja kolmapäeva õhtul võib end ehk veidi vabamalt tunda.
neljapäeval on Heaven's Basementi kontsert.

nii palju siis praeguseks. hoiab mõtted eemal küll :)

asendusreaktsioon

õues sajab vihma, aga mõtetes on kuldkollane Kadrioru park, kus soe sügispäike teeb pai kastanitele ja kus on suured lehehunnikud, mis neist läbi minnes mõnusalt kahisevad. on ka hubane väikeste rippuvate lühtritega kohvik, kust saab head kakaod. seal kohvikus on üks eriline laud, tead küll, see kõige lühema küünlaga. küünal on lühem selle pärast, et seal istutakse kõige rohkem, aga meie jaoks on see laud alati vaba..

elasin 17 ja pool aastat teadmata, et Kadriorg Pirita kõrval on.

nägin täna öösel und ja mulle tundus, et päike tõusis. siis sain aru, et nägin hoopis sinu silmi unes. oled pääsenud ka minu unedesse, muusa.

Mika - We Are Golden (uus album ikkagi ju..)

nii palju oleks öelda, aga ei oska. teemad on aegunud, soovid utoopilised ja mõtted hirmutavad. ühel hetkel pole enam midagi, ainult kõhedusttekitavalt reaalne eksistents.

it's falling apart. already.

maja hakkab vist koost lagunema, just nagu mina. torm tekitab igasugu imelikke hääli - annab see vist märku hoone vanusest. mingi kaabel on arvatavastu ka kannatada saanud, kuna internetiga on juba pikemat aega kuidagi kehvasti.

tegelikult on nii, et mida masendavaks kõik mu ümber muutb, seda naljakam mul on. äsja, kui ei eksi, siis eile, kõndisin mööda vanalinna ja jälgisin inimesi. neist suurema osa näod väljendasid viha ilma vastu ning põhilised liigutused olid suunatud salli või mütsi kinni hoidmisele. vastukaaluks oli liikvel inimene, kes omaette naeris ja pooleldi tantsiskledes libedatel munakividel tasakaalu püüdis hoida. pole aimugi, kes see oli. eks neid imelikke ole igasuguseid.

aga mulle tundub, et kahtlased inimesed, veidrikud lausa, jälitavad mind. tekitab.. kummastust.

pühendusega V-le : ahvikestega lugu !

ilusaid sõnu öeldakse vaid hetke jooksul tuhandeid, kuid kui palju on häid tegusid? püüdkem iga päev kellelegi midagi head teha. kõik tuleb ringiga tagasi.

käisime täna linna uusima ostukeskusega tutvumas. algul tundus tõeks osutuvat kahtlus, et selles midagi erilist pole. kõiges oli nagu midagi valesti ning julma kriitikat jätkus. siiski suutis maja meid üllatada valju kolksatuse ja kerge maavärinaga. eeldades, et need eriefektid käivad asja juurde, jätkasime rahulikult ringkäiku, saamata aru, miks ometi trepi kõrvalt vett alla peab sadama. teadmatuses lahkusimegi ja suundusime koju, kus uudiste põhiteemaks oli lagi, mis tolles hoones alla oli kukkunud ajal, mil seal viibisime. nüüd ei tundu ükski seal mainitud kommentaar enam asjakohane, kuna fakt, et oleksime võinud viga saada, tundub hirmutav. loomulikult järgnesid siiski naljad, et kui sealt kunagi kiirtoitu ostma minna, tuleb selga tõmmata raudrüü ja pähe panna kiiver. madalakvaliteediline huumor, kuid tänane päev üldse mõjus kuidagi raputavalt ning vahepeal tekkis raskusi aru saamisega, mida ma ometi suust välja ajan.

kolm halvaendelist koolipäeva lahutavad veel reede õhtust. sellest on saanud vabaduse, sõltumatuse ja tugeva sõpruse sümbol. see on aeg pöörata tähelepanu headele inimestele ning end neile avada. see on aeg, kus saab end eemale viia kõigest maisest ja tunda tervet galaktikat ainult enda ümber.

why are you hiding, Romeo?

mäletan, et vaatasin aknast välja ja nägin seal midagi valget sadamas. ärkasin kaugel oma kodust, mingil tuttaval tänaval, rahetaolise olluse käes seistes ja jälgisin, kuidas külmad valkjad terad erekollaseid lehti järk-järgult katsid. ümisesin mingit laulukest esimesest lumest ja mälestustest. reaalne elu tundub nii kaugel olevat...
nägin unes makarone, aga see oli päris, reaalse maailma uni.

ta ei huvitu süviti, sest kõik on tühine. tal pole vaja tohutut usku millegi õnnestumisse, sest tema jaoks on kõik mäng. ta proovib, katsetab.. ja saab. talle on võimatu tuua vabandusi, sest ta näeb neist läbi, ega tunne huvi selle vastu, mida teise kujutlusvõimel on tema jaoks pakkuda.
manipuleerimises on ta ka osav. kui talle olukord ei meeldi, tekitab ta teistes soovi seda muuta, ilma et midagi otse välja ütleks.
olles üksik hunt, ei vaja ta tegelikult kedagi, kuid teda vajatakse. ta on huvitav, teistsugune. see paneb teisi soovima killukestki temast oma ellu. ta on loomulik ning suudab toime tulla iga olukorraga, kuhu satub. tal pole vaja end neis tõestada, vaid oma hooletu elegantsiga tuleb ta muretult läbi tulest ja veest. ta on iidol.

look, the leaves are dead.

sügis mõjub oma masendava melanhoolsusega. Poeedid on saavutanud playlistis esikoha ja pimedatel õhtutel kolletunud lehtedega kaetud tänavatel jalutamine muutub põhitegevuseks.

lõppev nädalavahetus möödus minevikku meenutades. juhuse läbi olen taas ühe hea lapsepõlvesõbraga suhtlema hakanud. jalutasime mõlema kunagises kodukohas ja arutasime, milline kõik kunagi oli. lapsepõlvest tuttavad kohad, isegi augud tänavas, mis seal juba terve igaviku olnud on, said taas selle tähenduse, mis ammustel aegadel.
laupäeval sain E-ga kokku. mind šokeeris väide, et me poolteist aastat näinud polnud. ta polnud sugugi muutunud.. kas mina olen? vist mitte eriti. ehkki kõik on pidevas muutumises, on asju ja inimesi, mis/kes jäävad meiega alatiseks.
kuidagi kurb on olla, kuid küllap see on sügisest. ühel hommikul kooli jalutades üritasin midagi sooja ette kujutada, kuna tohutult külm oli. silme ette tekkis miskipärast üks neist õhtutest, kus Läsnal Saara köögis istusime. õues oli pime ja külm, kuid toas oli kergelt praksuv pliit, laual oli palju süüa ja sooja teed ning laua ümber head sõbrad.. endiselt on imelik koolis käia, kui Saarat seal pole. vist jääb kartus, et me ta unustada võiksime, asjatuks.

poets of the fall - clevermind

ALATI alustan ma uut postitust sellega, et panen fontiks georgia, kirjutan "tere", veendun, et courier oli siiski õige, kustutan "tere" ära, vahetan fonti, kirjutan uuesti "tere", kustutan selle ära ning üritan siis meenutada, mis mul üldse öelda oli. tuleb välja, et mitte midagi. vähemalt mitte midagi, mis meenuks.

üldiselt mulle rutiin ei sobi, kuid sellisel kujul nagu praegu, kus tüüpiliseks on käia koolis (well, sinna satun ikka vahepeal ka, jah..), lisaks bändi- ja kammerkooriproovid, ööd vastu laupäeva veeta Liisi juures, nautida täiega laupäevahommikuid (varsti kahjuks enam mitte, sest õues on peaaegu väga külm) ja üle jäänud vaba ajaga teha.. noh, seda, mis pähe tuleb, on päris meeldiv.
viimane reede õhtu kujunes küllaltki meeldejäävaks. umbes kella kaheksaks õhtul olid meil Liisiga kõik tema kodus leiduvad varud ära söödud ja joodud ning igavus oli talumatu. kaalusime ideed magama minna, sest tappev uni pärast pikka nädalat ei lasknud isegi normaalselt mõelda. ka Samu lõbusad laulukesed ei äratanud mõistust, veel vähem põhja keeratud volüümiga Bon Jovi vinüül (yeah, meil on hea muusikamaitse). tekkis idee helistada ühele toredale ahvikesele, kelle kirjeldusele vastab tema enda blogis "see teine tüüp, kellest sa küllalt ei saa". hakkan varsti juba kahtlustama, et mina tema jaoks see "monkey on my back"-tüüp olen. samas, ta pole seda kunagi välja näidanud ja on alati väga sõbralik.. :D
igatahes otsustas too ahvike meiega liituda. juba 22.45 jõudis ta meie kodukanti ja mingi tobeda vihma kiuste jalutasime metsas ja oli tore.. kuni leidsime, et viimasele bussile ta küll ei jõua. mu kallist ahvikest ootas ees üle 20-kilomeetrine jalutuskäik koju. sellest end mitte häirida lastes, nagu ka asjaolust, et kui natuke kiiremini oleks bussipeatusse liikunud, oleks ta vähemalt kesklinna jõudnud, trippisime veel ringi, ostsime süüa, Liis leidis endale elu armastuse, mis konkureerib võib-olla isegi Samuga, ja millalgi öösel jõudsime koju. kogu aeg sadas vihma ja mu riided olid hommikul endiselt märjad, ning V. jõudis poole viieks, kui ma ei eksi, koju, aga see on lihtsalt väga meielik viis aega veeta.

too mets, mis pääskülas on, on juba liigagi koduseks saanud. jalutuskäik seal on pea iga päeva osa. iga paigaga seal on mälestusi.. mägi, millest alla üritasime suusatada (mina kukkusin poolel mäel ja L. lõpetas selle all põõsas), kohad, kuhu lapsena onni ehitasime, mäed, millest alla kelgutasime (nüüd käime nende otsas istumas ja.. ee.. söömas mõnikord).. ja siis see koht täiesti metsa alguses, kust me alati oma lapsepõlvesõbrad leiame, kes kunagi aru ei saa, mida me metsast otsime. vastasin viimane kord E.-le, et lähme jahile. pärast seda pole ta julgenud minuga rääkida.

koht, kus arvatavasti kõige vähem aega veedan, on kodu. siin lihtsalt pole midagi teha. praegugi mõtlen, kuidas võimalikult ruttu minema saaks. samas, pole halba ilma heata, siit saab alati süüa ja on koht kus magada. but that's about it, ei, arvuti on ka siin. kui mul raha oleks, ostaks läpaka endale. või uue kaamera. või paneks selle kõrvale ja võtaks kevadel Berliini-reisile kaasa.. ah jaa, planeeritud on saksa keele rühma ekskursioon Berliini aprillis. karta on, et kui mu ema seda rahastada viitsib, siis midagi muud ma sünnipäevaks ei saa, kuna reis oleks vahetult enne seda. samas, parim 18. sünnipäeva kink on ametlik täisealisus, seda ei trumpakski millegagi üle. arvestades seda, et saksa keele tunnis me midagi ei õpi ka, oleks Saksamaale minek hea praktika, kuna selle keele eksamit teha on mu plaan juba väga ammu. umbes seitsmendast klassist, kui tollane õpetaja rääkis, et keegi meie koolis kunagi saksa keele eksamit ei tee.

lõpuks avaldaks tänu ka kõigile mu hulludele sõpradele, you keep me alive. üksi ei saaks kunagi selliseid imelikke asju teha :) nii hea, kui on sarnaseid ahvikesi, kellega koos võib alati iseendaks jääda.

Sunrise Avenue - Birds and Bees

kohutav, kui kiireks elu viimasel ajal läinud on. alustasime uuesti bändiproovidega. esimesed kaks on täielikult läbi kukkunud, aga noh, vähemalt seltskond on hea. uued liikmed on kaasa toonud positiivsema suhtumise ja uued tuuled nii muusika- kui ka huumorivaldkonnas. oma naiseliku intelligentsiga suutsin isegi paar olulist tehnikaalast probleemi lahendada olles siis reeglit kinnitavaks erandiks ütlusele, et naised ja tehnika kokku ei käi.

ka kammerkoor on huvitav. seal peab, alt nagu ma olen, laulma vanade naiste häälega. et ma mõlemad lisaproovid vahele olen jätnud, ei tule vist esinemisest küll midagi välja, aga tore on ikkagi.

kurat, et see lauatelefon ka kogu aeg helisema peab -.-

koolipäevad on pikad, mis siis, et me seal midagi eriti ei tee, ainult nalja. ilm on külm, panin täna isegi talvejope. väga tänuväärne mõte, nagu ma piritale sattudes avastasin.

kõik see kokku teeb päevad väga pikaks. õhtul 10 paiku jõuan koju ning hommikul ärkan kell 6, et veeta veidi kvaliteetaega koos K-ga. ärge saage minust valesti aru, see osa päevast pole sugugi väsitav. need udused hommikud, kus põhimaanteed on alles tühjad,üksikud kojamehed riisuvad lehti kokku ja kaks unist armunut üritavad õigeks ajaks kooli jõuda on need, mis teevad sügishommikud ärkamisväärseteks. koolipäev pärast seda on ka täiesti talutav, eriti kui see kuskil omas maailmas veeta, ainult naerda ja totakaid lauluviise ümiseda.

homme on reede.

Poets Of The Fall - 3AM

mõnikord piisab vaid ühest pilgust, et märgata kedagi erilist. tihtipeale on vaja vaid mõnda sõna, et tühjusest luua midagi, mis liblikad talveunest äratab. võib ka juhtuda, et koht, mis niivõrd tavaline tundub, ühtäkki suure tähenduse saab.

uuestisündinud tunne on. tühi koht looduses sai täidetud. täpselt see, mida ma ootasin, juhtus. seda kõige imelikumal võimalikul viisil.

ülehomme lähen katakombidesse kolama :) huvilised on kaasa oodatud, aga võib eeldada, et tegu on üsnagi hirmutava ettevõtmisega. kõnealuses kohas nimelt ei tööta taskulampide patareid ning mobiiltelefonid käivitavad enesehävitusrežiimi (lülitavad end välja, ega lase uuesti sisse lülitada). kõlas huvipakkuvalt.. ^^

muidu veel nii palju, et koolis on huvitav, kui mõni õpetaja tunneb end olevat hullumajja sattunud või palutakse mul riietuse värvivalikut muuta (lubasin seda soovitust kaaluda..), ainult Saarast tunneme kõik kohutavalt puudust. matemaatikas mingite idiootide möla ilma sinuta kuulata on õudne :(

homme piljardisse. oleks siis vahepeal mänginud ka, aga ei. saan haledalt pähe arvatavasti.

Terminaator - Romula. don't ask :D

un éternel retour .

juba aastaid..? igatahes pikka aega tagasi, lubasin kirjutada esimesest septembrist ja sellest, kuidas kõik nüüd on. rusuv. (ei leidnud algselt õiget sõna, tahtsin 'suruv' kirjutada. näide minust kui elavast eesti keele sõnaraamatust ja konteksti sobivate sõnade kasutajast..)

kõik tuli liiga äkki. pole sugugi lõbus end ühtäkki matemaatikatunnist, kahtlase keelekasutusega ja imelike valemitega lehega tõtt vaatamast avastada. samas, toimunud muudatused teevad uue olukorra pisut huvitavamaks.

nüüd kõigest järjekorras. esimesel septembril üllatas meid klassi koosseisus toimunud muutus. meiega oli liitunud kaks noort ema ja üks tüüp, keda alguses sarimõrvariks peeti (and it speaks too!). vaeseke langes esimesel koolipäeval legolase rünnaku alla ning minu kaastunne sai hirmust võitu. vahetasime paar sõna. tuli välja, et ta oli pärit Siiri eelmisest koolist.
uueks klassivanemaks valisime ühiste hüüete saatel (nagu spartas, as Priit said) Uku. paar päeva hiljem tabasime ta morni näoga pikendatud õpilaspileteid jagamas.
meil on uus tund "voorused". pange nüüd see niigi imestust tekitav mõiste kristlikku võtmesse. jee.
koolis on masu, õpetajad ei saa isegi pastakaid endale lubada. kallis õppealajuhataja tuli heale lahendusele - suur osa tunde tehti 15 minutit lühemaks ning ajaloo- ja geograafiatunnid toimuvad nüüd terve lennu omasoolistega koos. Ilvarist oli kahju, kui ta viiekümne tüdruku ees üritas sisukaid lauseid koostada. "inimene, näiteks kõblas, on algelisem kui ader." on üks värvikamaid neist. vähemalt geograafiaõpetaja on nüüd õnnelik. ühes ruumis poolesaja neiuga - kas pole see iga mehe unistus?

muidu on nagu vhk ikka. jõuad ühes klassis koha sisse võtta, kui ilmneb, et kõik meist päris kindlasti sinna ära ei mahu ning vahetatakse klassi. või siis ei ilmu õpetaja lihtsalt kohale. selgitasime taolise olukorra tüüpilisust ka uutele klassikaaslastele, kes leidsid sellega veidi raske harjuda olevat, kuid lubasid anda oma parima.
siiski, minu eelmise aasta follower on vahepeal eneseteadlikumaks muutunud ning õnnistab mind nüüd vaid mõne mürgise repliigiga. positiivne.

hommikud lähevad juba praegu aina raskemaks. täna hommikul murdsime Liisiga raekoja platsi kehrwiederisse sisse kell kolmveerand kaheksa, kuna kofeiinivajadus ei lubanud koolipäeva alustada. seega tegelesin ma terve kirjandustunni ärkamise ning hommikukohvi nautimisega.

homme saab magada. ja golive on ka. miski, mis läbi aastate on saanud suve lõpetavaks sündmuseks. pärast seda on õige aeg millekski, mis algab d-tähega ning on masenduse pikemaajalisem vorm.

Die Toten Hosen - Sascha... ein aufrechter Deutscher.

(ja ma muutsin teadlikult sõnu oma msni pealkirja jaoks. jic.)

juba pikka aega üritan M-ile selgeks teha, et ta lihtsalt ei saa teada, mida F. S. S. tähendab, ega leia seda google'st ka. pärast emohetke tulnud teemavahetusega on korralikult naerda saanud ning mu teine mahlapakk sai ka just tühjaks. tänases, või õigemini küll eilses päevas, oli üllatavalt palju emotsioone. (M pakkus mulle just ausat tehingut - 2 tundi suuseksi talle huvi pakkuva info eest.) huvitav, kas täna on mingi eriline planeetide seis või midagi?

sain T uue aadressi teada. magasini 35. mul polegi ammu kirjasõpra olnud :)

hea, kui lausega "asi on põhimõttes" saab kõik ära põhjendada..

halb on see, et kaks nädalat veel ja hetkel on küll tunne, et sel suvel pole midagi erilist korda saatnud. kui kellelgi on mõni hullumeelne idee ja soov see teostada, siis andke ainult teada, i'm in! ;)

miskipärast on lausa iga päev kellegi sünnipäev.
Palju õnne, Uku! :D

Teh Retardoz - Hoch Soll Sie Leben

järgnevad paar nädalat on mitmes mõttes masendavad. ilm läheb aina külmemaks, kool jõuab järjest lähemale.. kärsitu nagu ma olen, tundub olevat parem kui need juba läbi oleks. samas, see vastik muutus mille tõttu taaskord teistsuguse elustiiliga harjuma peab, ei tundu sugugi kutsuv.

selle suve juhtlauseteks olid vist, et "Iga vana asja lõpp on millegi uue algus.", ning "Oma elurajal kõndides ära muretse mahajääjate pärast, sest nemad ise seda ei teeks." nende järgimine on suur samm, kuid muutused toovad head.
põhjuseid, miks on nii nagu on (kes teavad, need saavad aru), on arvatavasti rohkem kui me näeme/näha tahame. inimeste muutumine, samas kõigest kinni hoidmine, mis kunagi oli.. kõik pole enam reaalsus, see on ainult meie peas kinni ja mõnikord, kas või väga radikaalse teo läbi, on võimalik lahti saada millestki, mis juba väga ammu piinab.

F.S.S. , Siiri!

Apoptygma Berzerk - Shadow

T.

juba suve algusega olen suutnud nii üle pingutada, et mingi salakaval haigus on sisse pugenud. terve öö oli midagi poolune taolist segamini hallutsinatsioonidega, kuna palavik otsustas natuke nalja teha.

suvi on üldse imelik asi. terve kooliaja jooksul ootad, et see kätte jõuaks ja saaks puhata, nüüd aga on pidevalt hull väsimus, sest kogu aeg on vaja midagi teha. kuidas te kõik jaksate ? :D

peaks ka mainima, et kuuepäevane eemalolek sellest maailmast muutis minu arvamust nii mõnegi inimese suhtes ja pani oma elu ja tuleviku üle järele mõtlema.


tahaks midagi, aga ei tea, mida...

Green Day - Last Night On Earth

uskumatu. külastasin praegu ekooli ja avastasin, et mingi ime läbi on sinna tekkinud hinded, mida ma obviously ära teeninud pole või vähemalt ei oodanud. prantsuse keele eksami hinnet otsides leidsin lihtsalt hinded kõiges peale selle. hea, et veel geograafia järeltööks õppima ei jõudnud hakata.
aastate jooksul kõige hullem tunnistus küll, kuid mitte ühtegi puudulikku. seda aastat arvestades üle ootuste saavutus. niinii hea meel on. lisaks anti mulle lootust, et ka eksamit ei kukkunud läbi, veelgi enam, ma olevat lausa nelja saanud - midagi, mida tolles va erialaaines minuga väga harva juhtub.

kahe päeva pärast saab Eestist minema sõita. poleks nüüd teatud vahelejäämist ja tüli emaga olnud, siis tuleks väga hea reis. eks vast tulebki, kuid kolmekordne ettevaatlikus või enese varustamine kallite ropsimaitseliste närimiskummidega on hädavajalik.

tunnistus jääb vist sel aastal saamata. vaevalt et ma mingi aktuse pärast ainsal võimalikul hommikul enne reisi välja magamata jätan. nagunii pole aimugi, mis kell ja kus see toimub. oh, well, siis ei saa tunnistust. sellele järgneb nutt. ei, kurat, hea idee oli, mis riietuses aktusele ilmuda. endakujundatud t-särkides, otsese vihjega inimesele, kellest MUL ON KOPP EES ning ma pole sugugi ainus.

.. seega.. SUVI! omgomgomg. see on käes. käänt beliiv it.

Sunrise Avenue - My Girl Is Mine

paranoiline neeger

kõik on nii imelik praegu, raske on aru saada.. ma ei teagi. inimesed on eemalolevad, järjest enam silmakirjalikkust ja valetamist tuleb igalt poolt. hea, kui suvi vahele tuleb. valede keskel on raske elada.

nädala pärast saab Rootsi sõita. hea olekski eemal olla kõigist mõnda aega, küllap siis näeb, mis edasi saab. samas, ma pean lihtsalt ära mainima, kui tänulik ma olen neile, kes siiralt sõbrad on ja hoolivad. uskuge, sellest saab aru. aitäh teile. :)

paarikümne järeltöö pärast on suvi. so close, yet so far. kõik muutub ja nii peabki.

Green Day - 21st century breakdown

be careful who you let in..

viimaks ometi oli mul aega lugeda viimased 180 lk raamatust mille sünnipäevaks sain. sellest, mida ühes vanemas postituses ka mainitud on. ütleks siis kohe ära, et see on kõige haigem raamat mida ma kunagi lugenud olen.

uskumatu tegelikult, kui lihtne on inimestega mängida. neile vastumeelsust teeseldes rääkides seda, mida nad kuulda tahavad, on võimalik ka paadunud küünikud ümber sõrme keerata. ehkki kusagilt raamatu esimese kolmandiku lõpust oli võimalik lõpplahendust järeldada, peab tunnistama, et peategelase asemel olles oleks minuga samamoodi läinud. soov näha kõigis head ja võimet muutuda on inimlik.
fakt on aga see, et kõik kes näivad head, pole seda. ja vastupidi.

( Joy Fielding "Charley's Web" )

püha lehm..

.. just see olevat eurovisioon Liisi jaoks.
eile õhtul sai seda pühadust siis vaadatud. ülivenelikkude vahepalade kiuste oli hea kontsert. võib öelda, et need isegi sobisid. norida võib vaid õhtujuhtide kallal, kes hoolimata oma taustast ( supermodell ning Venemaa stiilseim mees + parim saatejuht? ) olid, parema sõna puudumisel, kohutavad.
ehkki minu lemmikutest vaid üks finaali sai (kõige lemmikum, nagu pärast välja tuli. hommikul ärkasin too lugu peas kumisemas. nii mõnus ^^, ), suutsin üsna hästi ennustada, kes edasi pääsevad - ballaadid, transvestiidid ja ilusad naised, as always. tõmbasin endale ka eurolaulude albumi, et nende võlule pihta saada. siiani ei funka.

viimased kaks päeva on möödunud AOE-d, piljardit ja crime'i mängides ning köhides. üsna nolife. seda tähtsam tundub nädalavahetuseks plaanide tegemine, mis hetkel kuidagi õnnestuda ei taha. võiks jälle sõita kuhugi, aga ükski linn ei ahvatle hetkel.

peaks uurima, kas on olemas rohtu, mis unenägusid peletaks. see pole enam üldse tore, mis öösiti mu peas toimub. ilusad unenäod ei ole enam kontrastiks vahvate inimeste ja olukordade pidevale nägemisele, vaid juhtuvad nii kord nädalas. kui veab. hästi.. düm tek tek !

leidsin täna mingi blogi, kuhu pole kirjutatud enam umbes aasta, kuid mis, olgugi et räägib vaid ühe inimese tegemistest, peegeldab mulle mu enda elu mõtet. kõlab uskumatuna, et sellist hingesugulust on võimalik tunda võhivõõraga. nali on selles, et tema andmeid pole võimalik saada. jääb ainult teadmine ta olemasolust. :)


Regina - Bistra Voda

a fucked up week.

terve see nädal on olnud otsast lõpuni masendav. peaaegu iga päev on keegi otsustanud oma lahkarvamust millegi kohta minu peale karjumisega väljendada, mis koostöös maikuu melanhoolse iluga mõjub eriti kurvastavalt. mind ei soovi enam mu kitarriõpetaja, koolis on probleemid klassijuhatajaga ning mu ema on ka pissed off kogu aeg. lisaks sellele suri täna hommikul mu kääbushamster. : (

SIISKI on midagi ikka kontrastiks ka. reede-laupäev sai veedetud taaskord Läsna kandis, seekord järve ääres, megailusa täiskuu, tähtede ja lõkketule seltsis koos heade inimestega. tagasi jõudes külastasin vanavanemaid ning Sakus olles sain megauudise: mind ootab pilet Green Day kontsertile Stockholmis, kui ma seda vaid soovin. uskumatu, kui aastate vanused plaanid kunagi teoks võivad saada. leppisime ju selle inimesega kunagi väga ammu kokku, et kui eelpoolmainitud bänd kunagi Euroopasse peaks tulema, siis läheme, no matter what. nüüd on käes võimalus kunagine unistus teoks teha.

Apoptygma Berzerk - Shadow

26. aprill

loodetavasti loevad mu blogi ka kõik mittesoovitavad isikud, sest kõik, millega ma viimasel ajal tegelenud olen, on need vhklaste põhihuvialad. mitte õppimine ega jumala teenimine, vaid alkoholi, tubaka ja mu meelisinstrumendiga seotud tegevused. tavaliselt saab alustatud keset nädalat, näiteks neljapäeval, ning jätkatud järgmise esmaspäevani. teisipäev-kolmapäev on mõeldud kodus puhkamiseks ning siis võib uuele ringile minna.

võimalik, et selline peabki olema seitseteist-tuul-ja-torm-elu, ikkagi ju viimane samm enne täisealiseks saamist. siiani tundusid imelikud need, kes igal võimalikul juhul lähitulevikus 18 saamise üle pahameelt avaldasid, kuid nüüd tundub hirm nii vana olemise ees liigagi reaalne. iga hetkega suureneb soov olla jälle eelkooliealine, mitte midagi teada täiskasvanumaailma "võludest" ning nautida liivakastimängude probleemitust.

Madli kinkis mulle raamatu, mida ammu juba lugeda tahtnud olen, kuid mida väliskirjanduse raamatukogus ei eksisteerinud. mul on nüüd päris oma Joy Fielding'u romaan, millega.. kahte järgmist ööd sisustada, et seda teisipäeval esimeses tunnis poolsurnuna homereadinguks vastata. oh, happy days ^^ , i am perfectly vain.

N-euro - Ära Viska Prügi Maha

appi !

öelda oleks väga palju, kuid ei tohi. mõelda enam ei julge, äkki saavad mõtted lõpuks teoks. muidu läheb ässdi.

2. aprill

alustasime täna nädalavahetuseks varustuse muretsemist. enam-vähem ühele poole sai Saara kingiga, mida me kõigepealt tunde mööda Tallinna suuremaid kaubanduskeskusi otsisime (jah, ma olen nii šoppaja tüüpi, eks), kuid lõpuks ikkagi kergema vastupanu teed läksime. et mu kingipartneriks on Diana, kellel on kunstiannet, kuulus kingituse tuunimise juurde mõnus läbustamine viru keskuse kõige rotimas wc-s, mille olemasolust mul ausalt öeldes aimugi polnud. tõsiselt weird koht. lõpuks saavutasime rahulolu ning kingitus ise viibib hetkel ühe hea inimese kodus, voodi all.

ehkki on tõenäosus, et kõik meist pärast nädalavahetust enam elus pole, on hea oodata midagi, mille käigus kõigest eemale saab. see on viimasel ajal ainuvõimalikuks muutunud. homme-ülehomme tuleb toime panna.. mitte mõrv, vaid viimased ostud ning (pärast tänast on see sõna inside..) tuleb meie tripp vesse-läsna-..tallinn :)

nii uskumatu kui see ka poleks, pärast homset olen ma kahe nädala jooksul iga päev kooli jõudnud ja vähemalt enamikes tundides käinud. see on arvatavasti selle aasta rekord. ma olen nii uhke enda üle ^^ . lisaks sellele on mind kolme päeva jooksul neli korda avalikult hulluks sõimatud. ma hakkasin mõtlema, et kes teab, äkki see polegi paljas sõim, võib-olla on see valus tõde, mida me kunagi kuulda ei taha?

ma sain emalt suure rohelise stressipalli. tal on kurjad silmad ja ta vilgub.

Good Charlotte - Something Else

austerlane, kellel pole karmavõlga.

on teil kunagi juhtunud nii, et välismaal olles kaotate juhuslikult (või meelega?) oma pangakaardi ja keegi heasüdamlik kodanik peab enda kohuseks teavitada sellest teie kodupanka, et teatada oma leiust ning jätab sinna oma kontaktandmed, et oma vara kindlasti kätte saaksite? ei ole? siis mõelge hoolikalt järele, miks teil mingi karmavõlg on. sest kindlasti on minusarnaseid inimesi veel.

täna pärast tunde oli meil Saaraga sada asja teha. pärast mööda linna ringi tõmblemist (well, selle juurde kuulus ka tund aega niisama hessis passimist), läksime macdonald'sist üle tee asuvast pangaautomaadist Saara hetkeressursse kontrollima. pilku juhuslikult maha langetades leidsime sealt pangakaardi, mis lähemal uurimisel kuulus Hans Morawegile, kes on austerlane. see oli põhjus, miks ma hetke ajendil otsustasin helistada austriasse ja teavitada sealset panka oma leiust. teenindaja, kellega ma rääkisin, valdas suurepärast inglise keelt ja nii jõudsime kokkuleppele, et nad teavitavad Hansu ning kui too oma kaarti tagasi soovib, võib ta mulle helistada. siiamaani kannan oma telefoni igal pool kaasas, lootuses, et "mein Prinz auf einem weissen Pferd või misiganes" mulle helistab ning kaunis saksa keeles minuga kõneleb, sest inglise keelt ta minu.. unistustes? mõtetes? .. ei oska. seega ma ütlen talle, et "wo bist du? am welchen Strasse? stehe da! ich komme in vierzig Minuten!". ma ei taha teada, kui ebakorrektne väljendusviis see on, aga palju enamaks ma suuteline pole :D

siiski, see pani punkti tänasele muidu igavale päevale. või noh, pärast kooli tsillimine oli üsna fun, aga tunnid olid igavad, sest Saara oli unine. ah jaa, känguruülesannetega oli skoor. tark tunne oli korraks.

Good Charlotte - Something Else

"muu nolk" olen.

et siis kool ja.. tore on.
täna oli mõnus päev. üle pika aja sai skoorida, isegi prantsuse keele vestluskursuses suutsin millestki aru saada. ülejäänud tundides ma naersin niisama. homme enam ei naera, kui kõik õppimata on. ma siiralt ei viitsi praegu.

ah jaa, Krissul on sünnipäev täna. palju õnne! :) ikkagi inimene, tänu kellele tuli Simple Plani sabas umbes kolmveerand tundi vähem seista.

..mul tuli ka üks geniaalne ja täiesti realistlik idee, kuidas rikkaks ja kuulsaks saada. nüüd vajab see vaid teostamist enne aprilli lõppu. arvestades seda, kui palju selleks teostamiseks potensiaali on.. kes teab.

vaheajaks plaanitud kitarritunniks harjutamisega peab ka täna ühele poole saama. homme on tund ja mul pole KUMPARASITASÜDASÜDA peas. aga ma ei viitsi seda ka. ma kuulan muusikat nimelt. eesti klassikat. (appi, mu valuvaigistid laksivad..) "hiihihhiimaaalajaaa.."(8) oeh. kas ma..? jah, rääkisin küll, eelmises postituses oma vaheajast. nii palju siis mälust. .. *naerab*. "KÕIK EI OLE AJUVÄHK, MIS MÕISTUSE SULT SÖÖB" oli nali. üks tänase päeva kilde. huvitav.. kui mul pole ajuvähki, mis mu mõistuse siis ära sõi? ma ei suuda isegi õigete sõnadega rääkida enam. vähemalt leiutasin ma eesti keelde uue sõna - ponnid. pottide ja pannide koondnimetus, mida ma mitu korda täiesti kogemata kasutanud olen (emale puhastuslappe soovitades: "aga see siin on ponni jaoks..", uut rimi kampaaniat märgates: "nüüd saab ponne kleepsude eest!!"). I'm going slightly mad.. OH. ma saan Queeni nüüd kuulama hakata.

but still, Fix - Vana Pildiraam

mu h ja y klahvid on omavahel kinni kiilunud.

ÄRA VISKA RAHA MINEMA!! majandussurutis siiski.

asi, mida ma ei taha, on esmaspäev. see on ülehomme. ( juba seda lauset oli piisavalt raske y-tähy.. tähy.. tähti vahelt ära kustutades.) õudusunenäod igavatest koolipäevadest, mis viimastel öödel traditsiooniks on saanud, ei suurenda ka soovi neid päriselus kogeda. siiski, on kevad ja kõik on pidevas muutumises. see on ainult positiivne. liiga kauaks ei saa ka edasi liikumata ühte punkti jääda, vastasel juhul muutub see olek ainuvõimalikuks. ja tegelikult on ju võimalusi palju.

hea vaheaeg oli. ses mõttes, et.. kui midagi halba ei juhtu, siis peab ju järelikult hea olema? puhata võiks muidu veel, aga kahe kuu pärast on suvi. kui ainult selle klassiga ühele poole saaks. ehkki motivatsioonipuudus on suurim ever, üritan mitte käega lüüa, eriti kui lõpp juba nii lähedal on. natukene veel..

Apoptygma Berzerk - Black vs White

plirts-plärts, käes on märts.

hell of an originaalne pealkiri tuli, aga tõsi ta on. positiivsust lisab ka fakt, et vaheajani on vaid kaks päeva. nüüd tuleb see veel kuidagi sisustada. kellel on pakkumisi, andke märku :)

muidu on nii, et maailma kokku kukkumist ja kõike muud nõmedat leevendavad väikesed positiivsed hetked, mida on pea igas päevas ("väike päike igas päevas".. mis reklaam see oligi?). Ikka on keegi, kellel on mõni hea sõna öelda. tahaks neile vähemalt samaga vastata. küllap on nii mõnigi inimene, kes ei pruugi teada, kuivõrd tähtis ta on.

ja veel, Apoptygma Berzerk - Apollo (Live On Your TV).
kuigi ma kontsertil ei käinud, on see bänd olnud minu jaoks üks parimaid läbi aegade :)

p.s. minu ja Liisi arvates meenutab uue saatesarja "Unistuste Printsess" Pablo või Francesco või kes iganes, lasteahistajat. täielik pedobear. ja naised on ka koledad, eriti see, kes nagu tagurpidi parukaga transvestiit on.
(ma pidin siia midagi kirjutama ju, et postitusel sisu ka oleks..)

heade tagajärgede nimel võib lausa usklikuks ja palvetama hakata.

tere. ma käisin täna koolis üle saja aasta. hea oli tagasi olla, kuigi hommikul pidin siiski Kirillile helistama, kes ei lubanud mul kooli minemise asemel Tartu rongile istuda ja minema sõita. ma ise käskisin tal nii öelda. ennast vähegi tundes oli see ainuvõimalik.

eesti keele crap, millele ma ammu tagasisidet ootasin, tuli viis. sellele jamale, mille ma hiljem lisasin, et pikem tuleks, oli juurde kirjutatud, et huvitavad mõtted ja küsimused. hea tunne on, kui õpetaja, keda kõrgelt hindad, essee kommentaariks paneb, et "edasi samas vaimus!", mis siis kui juba esimeses reas on kaunis kirjaviga "miga iganes" :) düsgraafikute ja niisama keelevärdjate viga, mis tega.. teha.

üle pika aja on ilus ilm. kevad läheneb ja sellega seoses ka megapalju sünnipäevi, kaasa arvatud minu oma. sel aastal jääb vist suurem pidamine vahele. pole kohta ja.. üldse, 17 pole nagu eriti tähtis sünnipäev ka.

homme on mul kaunis kauaoodatud arenguvestlus. seal öeldakse mulle lõpuks näkku, kui nõme ma olen, et koolis ei käi ja kui väga nad tahaks mind välja visata, kuid see pole juriidiliselt võimalik. kurb. vähemalt saab teada, mida erinevad õpetajad minust arvavad. hiljem on nendega suhtlemisel hea sellest lähtuda. eks näis, eks näis.

Blur - Song 2

reidis feimin sajaga..

KUULUTUS : "Otsin endale väljavalitud vanuses 19-21.armastav,ei peta,ei valeta,s6ima,solva,on aus,raagib t6tt kaib minuga igal pool ja on minuga alati koos teeb mulle valja,kutsub mind ise kuhugi,kaitseb,aitab,m6istab,saab aru,ei jata mind mitte kunagi maha ,jne pikkade või natuke pikkade juuksetega kirjutage mulle postikasti või siia samaootan poiste kirju kes on blondid või brünettid pikkade või natuke lühikeste juuksetega siia või enda postikasti."

sattusin üht vähemtuntud tutvumisportaali külastama. :)


mu angiin on peaaegu surnud. antibiootikumid rokivad, seriously nagu. pole midagi paremat sellest, kui saab jälle magada ilma keset ööd killer-kurguvalu või palavikusegaste unenägude peale ärkamata.

Hetkel üritan ma leida lahendust oma majanduslikele probleemidele. kusagilt tuleb välja võluda laupäevaks emale sünnipäevakink ja Apoptygma Berzerki kontserti jaoks piletiraha. kust, see on juba päris hea küsimus. kogu aeg on rahaga mingi jama. kas see ongi see peatselt algav täiskasvanuelu?

masendav. kõik on masendav. aga tore ka, sest varsti on kevad :)

world tour is coming soon

ma nägin väga inspireerivat unenägu täna öösel. põhiteemaks oli see, et meie bänd sai endale esinemise järgmise nädala laupäevaks. sellest läks lahti paanika, kuna me ei oska ju eriti midagi tegelikult. veel ärgates töötas mu aju paaniliselt välja valemeid, kuidas võimalikult palju proove teha ja milliseid lugusid valida..

üles tõustes avastasin, et olen üksi kodus ja on hea võimalus proovida midagi, mis juba ammu plaanis oli. oma riidekapist (don't ask..) leidsin ma paki vahukomme, tegin pliidi alla tule, ning ühendasin need. tulemus oli muljetavaldav. ainult üks komm läks põlema ja sedagi pärast tiku pikaajalist leegi sees hoidmist. kokkuvõtteks - SKOOR!

täna on mul võimalus minna vaatama 1,5-kuuseid kolmikuid, mille ma arvatavasti ka realiseerin. selle tarvis oleks vaja midagi kaasa küpsetada näiteks, nii et sellega ma praeguseks ka lõpetan.

Argentina tango "Kumparasita" aeglasem versioon (8)

life's sick.

ausõna, täna oli üle pika aja üks haigemaid päevi ning ma kardan, et see pole veel läbi.

üle päris mitme päeva käisin täna koolis. kõikides tundides (wow!). Kaaviari tund (ladina keel siis) oli täis klassikaks kujunenud keelevigu ja ilusaid lauseid ("Leiba meie igapäevane anna meile täna." ; "Inimesi ja veoloomi päästad."). miskipärast oli mul kogu aeg naljakas. võib-olla polnud ma lihtsalt harjunud nende inimestega, kes taaskord mu ümber olid.

Inglise keeles ma enam nii väga ei naernud, kuna esitada tuli kõne, millega ma Potti impressima pidin, kuna ta ootas minu avanemist enda jaoks. avanemise kohalt ma pole kindel, kuid kõne polnud ei skoor ega feil, täpselt sellele ma lootsingi. osavõtt kõnevõistlusest poleks minu puhul väga läbi läinud ning ma poleks viitsinud sellest kõrvale hiilimiseks mingit grippi otsida.

Eesti keele õpetaja andis mulle võimaluse teha kontrolltöö järele, mis tähendab küll lisakohustusi arvestuste nädalaks, kuid võimaldab mul perioodihindeks üle kahe saada. tahvli ees skoorisin ka.. peaaegu.

Enne matemaatikatundi leidis aset kahe sugupoole võitlus, milles jäi peale Saara, mu pinginaaber, kelle enesekaitse vaid pastaka abil vastase tooli vastu oli muljetavaldav. SKOOR! ühe ebameeldiva inimese ego jälle veidi alandatud. järgmiseks vast võetakse ette minu oma..

Hiljem kooli poole tagasi minnes, et sealt oma pusa võtta (õues oli metsikult külm lihtsalt), köitis mu tähelepanu üks vanem meesterahvas, kes palus abi välgumihkli tööle saamisel. et ma tema arvatavasti mõne pronksiaja metallikunstniku valmistatud seadeldisega suurt midagi peale hakata ei osanud, pakkusin talle tuld enda omast ning suure palumise ning pika venekeelse vestluse peale andsin viis krooni ka. tuli ju vaest inimest aidata..
ootamatult haaras ta minust kinni nind üritas mind tänutäheks suudelda. ja oleks see siis vaid põsemusina plaanitud olnud.. kolm korda pidin ma ta "njet, njet, njet!" karjudes eemale lükkama enne kui ta mu vabastas ning päästev telefonikõne mu ebameeldivast olukorrast päästis.
Arvatavasti just sellest liialt erutatuna pillasin maha ka oma viimase raha, mille üks pruunis jopes neiu rõõmsalt üles korjas. õnneks juhtis üks sõbralik naine mu tähelepanu sellele ja ma jooksin tüdrukule järele. üsna häbi oli seletada minu raha õnnelikule leidjale, et ma seda tagasi tahan. kui see poleks olnud mu taaskord kes teab kui pika aja söögiraha, oleks ma arvatavasti asja sinnapaika jätnud.
tänu sõbralikele inimestele ning minu eneseületamisele leidsid seekord Rimi singi-juustupirukad tagasitee minuni ^^

the new style is hip-hop .

viimasel ajal on mu everydaylisti üsna palju uusi tegemisi lisandunud, mis seda va õppimist päevakavast aina rohkem eemale lükkavad.kõige uuem neist on plaan minna hip-hopitrenni.

see oli õigupoolest annu idee. mul pole aimugi, kust ta sellisele mõttele tuli, kuid kuna ma olin selles mul-on-ükskõik-mida-ma-praegu-teen-tujus, viis tühipaljas mõte mõne telefonikõneni ja juba olimegi end registreerinud, alguses küll ainult vaatama, mingisse hetkel minu jaoks noname tantsustuudiosse, mida me reedel otsima läheme. tean vaid, et see asub kusagil G. Otsa tänava kandis. aadressi tean ka.
eks näis, mis sellest välja tuleb, sest olgem ausad, päris minu stiil see siiski pole, kuid et paar aastat tagasi mingis showtantsus käidud sai, siis äkki isegi saab hakkama ja võib-olla hakkab meeldimagi. olgu see siis hoiatuseks, et ma võin ootamatult ghettoks muutuda.

haige olen ma ka, kuid see on teisejärguline. kui mul tekiks hädavajalikke tegemisi (v.a. kool, i'm really not into it atm ), siis küllap ma ennast ka voodist välja saaksin ja paari coldrexiga ehk kodustki kaugemale. kolmapäeval peab seda nagunii tegema, sest siis on bändiproov taaskord.

kui me midagi parajasti teha viitsime, siis polegi nii hull. viimane kord sai midagi isegi minu telefoniga lindistatud. kahjuks ei saa kõiges ka Joey helikvaliteeti süüdistada, nii et kui poole salvestuse jooksul ähvardasid meie kopsud lämbumise tõttu üles ütelda, siis lõpuks oli asi ikka päris masendav. samas, juba viiendal kuulamiskorral polnudki nii hull, isegi paljulubav. isegi mu ema toetas mind paari hea sõnaga, öeldes et soome eurolauluvõistlusel kolmandaks tulnud naine olevat rohkem mööda laulnud kui mina. samas, tolsamal õhtul põhjendas ta minu algavat haigust sellega, et ma olen päris kindlasti rase, mis tema meeldivust minu silmis jälle kahandas, kuna mulle ei meeldi, kui minu kulul nalja tehakse, kui mul paha olla on. või siis on asi lihtsalt mu peaaegu olematukskulunud närvides.


nüüd järgneb üle pika aja AOE-mängimine, milleks ammu aega pole olnud. õigemini see sai plaanitud laupäevaõhtuks, kui ma teatavatel põhjustel veidi ebaadekvaatses olekus enne magama suutsin jääda, kui arvutisse jõudsin. kuid see selleks.

the world is paranoid, it's not just me.

Hoolimata sellest, kui palju vaba aega mul viimasel ajal (vähese viina..ei, koolis käimise, viga) on, pole ma selle aastanumbri sees siia kirjutada jõudnudki. õigupoolest oli see, nagu ma tallegi ütlesin, üks ägedamaid inimesi keda ma tean, kes mulle meelde tuletas, et mul ka blog on. siis see hittiski mind, et tegelikult toimub minu maailmas üsna palju, mis väärib salvestamist. loogiliselt võttes võiks kirjutada ju ka mittevirtuaalsesse (mulle ei meenu hetkel sõna "virtuaalne" antonüüm, seega kasutan sellist kujundit) päevikusse, kuid see on vist hetkel end ammendanud, või on asi selles, et ma näen seda alati hetk enne magama minemist ja enamasti pole siis viitsimist enam midagi sinna kribama hakata. Lisaks sellele viitsimatusele on kadunud kõik mu pastakad. üks mu paralleelklassivend rääkis mõni aeg tagasi midagi verega kirjutatud armastuskirjadest, milledest ainult mõte minus õõvastust ja hirmu sellise austaja ees tekitas, kuid salapäeviku jaoks oleks enda veristamine veel rohkem üle pingutatud. pealegi oleks vist üsna raske kirjutada verega arusaadavaid sõnu. õõh.. ma ei taha mõeldagi selle peale.

selle sisutu teksti kirjutamisega läksid mul meelest kõik asjad, millest ma kirjutada oleks tahtnud. nii tüüpiline minu mälule on .. täpselt. ma ei mäleta seda lauset enam -.-

igatahes peaks mõnus nädalavahetus tulema. ema on kusagil Rapla kandis ära, kodu vallutab mu armas vägivaldne vanaema, kellega koos ma siin hea meelega ei viibi. õnneks on olemas Madli vanemad, kes just selleks nädalavahetuseks kodust lahkuda otsustavad.
mõnus chill tarbimistootavate ainete, kvaliteetmuusika ja -huumori ning heade inimestega on garanteeritud. :)

me käisime eile bowlingus ka. ma isegi skoorisin täiega ühes mängus.

jõul

kahe tuhande kaheksas aasta on peaaegu läbi. seega on aeg kokku võtta kõik sellega saavutatu. nüüd tagasi vaadates.. pole paha. mu elu on teinud kui mitte 180-kraadise, siis vähemalt 90-kraadise pöörde ning mul pole aimugi, kuhu see nüüd välja võib viia.
lõppev aasta oli täis unistuste täitumist. ehkki miski pole võimatu, poleks ma eladeski arvanud, et minu elus sellised filmilikud sündmused aset leida võiksid. olgu see siis õpetuseks kõigile, kes oma elu igavaks ja üksluiseks peavad.

esimest korda elus tunnen ma ka jõulude ajal, et mul on olemas kõik, mida tahta. rahulolematu inimloomuse kohta on see suur saavutus, kas pole? alati on midagi, mida veel tahta, kuid kui ma praegu sellele mõtlen, ei tule midagi pähe.

mõtlemine on üldse tegevus, millest on saanud viimasel ajal üks mu sagedamaid ajaveetmismeetodeid. ma tean ka, miks. lõpuks ometi leidsin ma kellegi, kes KA mõtleb sarnaseid mõtteid, kuid veel kõrgema loogika tasandil kui mina. finally some challenge! ka täna öösel vahetasime umbes kolmeni mõtteid, mis seekord peaaegu normaalsuse piiridesse jäid. normaalne pole küll päris õige omadussõna, kuid ma ei leia siinkohal midagi sobivamat. siiski on lausa uskumatu, et on keegi, kellega edasi arendada mõtteid, mille alusel mu ema mul psühholoogi poole pöörduda soovitas. Ja sellel "keegi"-l on vastused.. tundub, et kõigile mu küsimustele. ta suudaks mulle ära defineerida mu enda olemuse ja missiooni elus, millest mul aimugi pole, kui ma ta vaid nõusse saaksin. lahendada tema mõistatus oleks raskeim missioon, mis ma ette võtta saaksin, sest inimene, kes temast ükskord sajaprotsendiliselt aru saab, valdab midagi nii suurt, et seda võib pidada ebamaise loogika aluseks. jah, ma mõtlen temast just nii suurelt, sest tänu temale võin ma jõuda ükskord enda minani. hetk tagasi taipasin ma Poets Of The Fall'i laulusõnade I'll seek you out, just to find myself tähendust.

sellest pidi küll tulema jõulutervitus kõigile, kuid seekord läks teisiti. häid jõule siis või midagi ?

Kjaarupaigaldaaja.

See on juba läbi . Kaks elu kõige kiiremini möödunud nädalat vist. Viimased päevad olid "the worst day of melleeiivv", nagu kõigis salvestamist vajavates paikades ("panna alnult", puuviljaosakonna ladu, kell LEET all, töötava Nora taustal jne) vääraka hääle ja ilmega kaamera ees lauldud sai, sest töölt puudusid need kõige tähtsamad - Niks kelle perekonnanimi ei olnud tema kapil meeste riietusruumis, mkm, ja "eeto ftoroi molodoi.. kem tõ rabotaješ? kak eto zovut? (-"kjaarupaigaldaaja").. da, eto.", kolmas Konstantin kärulükkajate seas , Karp:) . Aga suva, ma tean (nännännää,) ta nime nüüd. Kui Pervert mulle just vale tüübi nime ei öelnud. Kui järele mõelda , siis kui loogiline on, et seal KOLM Konstantini on ? Arvatavasti tuleb seda siiski kontrollida veel.
Aga Rimis töötada on tõepoolest lahe. Eelmise aasta hüüdnimedele tuli täiendust.. Pats ( mu südasüda kaastöötaja ), Tsikk ( kes Niksist rase on või wtf.. nagu kalkungi. Niks on litsmees ), ahvid Värd ja Blondy ( meie kallid kaasmalevlased, kes meile armsaid pildikesi bluetoothiga saatsid ), siis eelpoolmainitud Pervert ( nokamütsiga vahtimishuvilisest halekas kärulükkaja ).. ja kindlasti meenuvad need, kelle ma praegu ära unustan, öösel.
mis siis veel.. Loomulikult oleme me suutnud igasugu vahvaid repliike kõige õigematele inimestele näkku hüüda. Nagu hiljem on selgunud, on need ikka väga, VÄGA targad olnud. Kuidas suhtuksid sellesse, kui keegi iga kord "Äss!" hüüaks, kui sa midagi lahedat teed? :D
Lahedad kliendid on meil ka. Et suurem osa neist ei valda eesti keelt, siis tuleb meil praktiseerida oma olematut vene keele oskust, millest enamasti siiski ei piisa. Seda näiteks siis, kui vene naisterahvas hullumeelse pilguga "hrjieen, hrjieen!" karjub, või soovitakse midagi, mis hiljem Katja või Larissa käest küsides heeringaks osutub. Mõnel korral õnnestus meil isegi klient õige tooteni või vähemalt enam-vähem õiges suunas juhatada. Paaril korral koosnes mee-või kakaoteemaline vestlus isegi mitmest lausest. Liiaolen oleks uhke meie üle :)
Järgmisel aastal jälle, nagu ma oma osakonnajuhatajale lubasin. Sel suvel kahjuks enam üheski vahetuses vabu kohti ei ole. Tuleb leppida vaid külaskäikudega.

Boys Like Girls - Learning To Fall.

kill me , please , with butter and cheese !

.. ja see ongi läbi. Happy days with vhk 13. lend are over.. :/ vähemalt sellisel kujul nagu siiani. meie lõpuks ometi pea täielikult ühte hoidev klass aetakse laiali. lõpuläbul , kus lisaks teistele headele ideedele võeti kõik mis võtta annab ja prooviti erinevaid asju esimest-teist korda ( vesipiip , savu , lakilahusti.. ), tuli meil ka mõte , et meie klass võiks just selles koosseisus jätkata ka gümnaasiumis , kui see võimalik oleks . mida see kahjuks pole . njah , all good things come to an end .. *melanhoolsetes toonides mõttepaus* , aga nii on ju.. :/

Boys Like Girls - Thunder :)

ma olen norm

Oli kord üks kärbes. Täiesti tavaline kärbes. Tema nimi oli Tiit.
Tiit elas ühe täiesti tavalise maja täiesti tavalises köögis. Tema jaoks oligi täiesti tavaline, et seesama köök ongi terve maailm. Laualt leidis ta söögiks toidujäänuseid ja öösel puhkas seinapraos (jah, kärbsed magavad ka öösiti).
Ühel päeval tegi Inimene, kellele see köök kuulus, lahti akna ja hetkega sattus Tiit koos õhuvooluga teisele poole akent. Saamata aru, mis toimub, vaatas ta eredat valgust, mis oli palju suurem kui Lamp, millega ta harjunud oli. Kiiresti-kiiresti tiibu lehvitades tahtis ta Suure Lambini jõuda. Tiit lendas ja lendas.. ja lendas.. ja siis läks kõik pimedaks. Üks varblane, kelle nimi iroonilisel kombel samuti Tiit oli, sõi Tiidu (kärbse) ära.

Something pushed and I fell .

tere.
ma viitsin hästi palju eksamiteks õppida, eks?
soovi veel enne viimast, inglise keele eksamit, midagi korrata on tugevalt vähendanud ka asjaolu, et eksamis, milleks ma absoluutselt ei õppinud, sain ma 98% ja teises, milleks ma õppisin nagu idioot, oli tulemuseks 31 punkti 50-st ja hinne "3". palju õnne.
pealegi on vabastav suvi juba käegakatsutav ning palju meelsamini veedaks oma päevad õues seigeldes kui siin, umbses ja palavas toas. Okei, arvuti olemasolu on küllaltki positiivne, kuid see ei trumpa üle värsket õhku ja pehmet suvetuult. ja vihma. ma armastan äikesevihma. just sellist nagu see, mis paar päeva tagasi järsku, peaaegu selgest taevast tuli. loomulikult jooksin ma täielikus eufoorias õue ja tulin hiljem, õnneliku ja tilkuvana tagasi, et minu kallis vanema generatsiooni perekonnaliige oma hääle(tugevuse)ulatust mu peal katsetada saaks :). aga see käib nähtavasti asja juurde. vähemalt viimasel ajal olen ma sellega harjunud..

ma leidsin endale uue iidoli kirjanduses. ta nimi on Alex ja ta kirjutab luuletusi. häid luuletusi.


"Weird Al" Yankovic - Trapped in the Drive-Thru

*noogutab* ei??

nagu pealkirjast näha , on uus skisotuur täies hoos . koos kevadega saabus ka see , et koolist ja kõigest muust piinavast on kopp ees ja peatselt saabuvatest eksamitest on täiesti suva . neist ei olene ka midagi ju . ainult enesehinnang tõuseb lakke või langeb maanteetolmu . ei midagi rohkemat :).
tegelikult on tore . minu laused puudega ei?? kuu aja pärast ei ole lõpetamine??? norm . 9. klass saab läbi nagu . mida veel . meie tulevane 13. lend ja gümnasistid ? need hullud ? :D kahju on tegelikult sellest , et parim klass ever laiali läheb . neid ühiseid aegu ei unusta meist vist keegi .. :)

muide , kevadeti on nii-nii ilus . täpselt aasta tagasi kirjutasin ma selle toomingaõite-teema . umbes nädal tagasi oli täpselt sama ilus kui siis . minu lemmiklemmikaeg aastas :).
Jah , hetkel ma olen õnnelik .

Simple Plan - Take My hand .

kell 01.11 : )

mõnikord teeb saatus, või misiganes meie elusid juhib, ikka väga huvitavaid asju. küllap ei saagi lõpuni aru, mis on siis hea ja mis halb. šokist, mille osaliseks ma täna sain, kuulevad arvatavasti vaid üksikud ja sedagi siis, kui õige aeg on. teistel pole vajadust pettuda/solvuda.. kõik seigad mu elust polegi laiemale avalikkusele teadmiseks.
ma paluks siiski veidi mõistvamat suhtumist. saada teada, et sul on.. jah, ma kunagi räägin.

ma muide abiellun järgmisel nädalal. oma sünnipäeval. x)
porgand on parem kui pesumasin.

head ööd.

kevad?

tere. üle pika aja siis.
hetkeks oli mul plaanis minna jäädvustama oma mällu ja võib-olla ka mõne fotofailina seda imekaunist.. ee.. kevadet, kuid minu kalli vanaema ilmumisega mu koju muutus see kahjuks võimatuks. ma olen nimelt "taaskord palavikuga kodus ja ei saa kahjuks tundi tulla", nagu ma kallile käbitartsile teatasin. seega ka koduarestis. lavli.
on vist piisavalt tähelepanuväärne, et 25. märtsil katab maad paks lumekiht ja on kuskil 5 kraadi külma? numps^^. kuigi jah. minul pole selle vastu ausalt öeldes midagi. ei teki niiii suurt tahtmist väljas hulkuda, kui tuleb end pühendada mõnele toredale esseele, arutlusele või referaadile. (ma olen kahe päevaga tervelt ühe sissejuhatuse valmis saanud).

muide, mind ajab närvi, kui keegi mulle närvidele käib. tere?

Apoptygma Berzerk - Until The End Of The World. mõnikord kuulan ma träna ka.

the fall .

kui kedagi peaks huvitama, siis: Good Charlotte feat. Weezer - the fall. küllaltki valus on kuulata seda. kõik need mälestused ja nii. täpselt nagu endale meelega haiget tegemine. ainult mitte füüsiliselt. :/
kuid siiski. see lugu tähendab mulle väga palju. see tähendab .. kedagi. tähendab päris mitut kuud mu elus. suve.. sügist.. =/

ma ei tahaks olla selline, aga lihtsalt.. ülikõrini on kõigest. ma ei jaksa enam olla selline, millisena mind nähakse - positiivne ja nii. I fell for you and now I'm falling apart.. ma vihkan ennast praegu niiniiväga.

andke andeks, et selline olen. :/

surprise ! : )

tere. mõned külastajad on märganud, et ma pole ammu kirjutanud. põhjus pole sugugi selles, et ma oleks unustanud või midagi. lihtsalt pole nagu midagi, või on sündmused liiga isiklikud, et neid laiema avalikkusega jagada. teavad need, kes teavad.
muide, järgmisel nädalal on projektinädal. see tähendab, et mõnedel päevadel on mingid üritused, nagu nt. uisutamine ja mingi film vms. õnneks või kahjuks ei tea ma sellest eriti midagi, nii et kahju küll, kui ma neist ilma jään.
ee. mind kummitab 50 cent feat. Justin Timberlake & Timbaland - AYO Technology. haige, kas pole ? xD

mul pole öelda midagi rohkem . küllap varsti saate rohkem teada vms . olge tublid, ;**

Väikeidioot.

lahesoenguga mees .

Viimased päevad on olenemata lähenevast veerandilõpust ja juba harjumuspäraseks saanud tegemata töödest möödunud idiootlikult naermise tähe all. Just seda me pidevalt teeme. See algas põhjusel, et.. igatahes kellelgi oli ägenz soeng. Keegi, kelle *krudinkrudinkrudin* *JOON! (OVI)* matemaatikaolümpiaadil närvidele käis. Kes aru ei saanud, siis järelikult polnudki see teile mõeldud.
Igatahes me olime valmis koheselt endale sama seksikad soengud lõikama, kuid miskipärast vajus see mõte unustusehõlma. Kui kurb.
Ma suudan isegi magamatusest hoolimata koolis käia. Minu puhul lausa imekspandav. Olgu, mu aju otsustas lõplikult kokku joosta, nii et ma lõpetan.

Black Velvet - Velveteen on hea lugu, muide .

Sleep.

Juba poolteist nädalat kestnud vaheaeg on segi ajanud minu režiimi, või õigemini on see muutunud selliseks, nagu minu puhul normaalne oleks. öö kestab varastest hommikutundidest, ajast, mis varem oli mõeldud ärkamiseks, ajani, mil ma tavaliselt koolis lõpetama hakkasin. hetkel on see vägagi positiivne, kuna öisel ajal pole vaja nii palju tegeleda arvutis olemise segavate tegurite (loe: mõttetute segavate troppidega).
Selle tulemusena jäävad unenäod aega, mille mu organism on harjunud ärkvel veetma. unenäost saab tegelikkus ja vastupidi.. ausalt öeldes ma sellist vahetust eelistaksingi, sest mu uned on viimasel ajal palju positiivsemad ja isegi reaalsemad, kui tegelikkus, mille ma, kui mingi nõme juhus mind hommikul varakult äratanud on, pooluimases olekus veedan. kõhklemata vahetaksin ma unenäod tegelikkuse vastu. eriti, kui seal juhtub asju, mida tegelikkuses üle kõige sooviks. tähendab see siis kaugel viibivate kallite inimestega kohtumist, väikeste soovide täitumist, erakordseid kogemusi või lihtsalt midagi põnevat. igapäevane rutiinne elu võiks jääda vaid öö möödasaatmiseks. siis ärkaks igaüks ju entusiastlikult uude päeva. võimalik, et see "elu kui unenäos" tüütaks lõpuks ära, kuid mõnda aega oleks huvitav.
ja mõnda unenägu tahaks vägaväga tegelikkuseks.. :/
aga see selleks. varsti saab taaskord hakata "öösel" koolis käima ja "päeval" niisama üleval olema. kas pole tore? :)

Insomnia .

In the deepest night you come to me, make me feel alright again, hold me through my pain, make everything okay. Promise me that one day we'll be together, no one between us, no hate, no lies. Your words bring smile upon my face, my tears turn to laughter. I know you'll be there every night, in my own deceptive world of dreams.
You're my nightmare, the one I fear the most.You've taken my sanity and everything I had. You give back nothing. You make me depend on you, but I don't want to. Why can't you just let me free?

Because you know, i'd never survive ?

nothing ever changes.

Ühes asjas võib siis lõplikult veendunud olla - inimesed ei muutu kunagi, ükskõik kui väga kas nemad ise, või keegi teine seda ei tahaks.
Öeldakse muidugi, et aeg muudab kõik. Kas selle peale tulebki lootma jääda siis? Lootma, et äkki aeg midagi muudab? Lootus olevat niigi lollidele.. Mida teevad siis need, kes ei looda?
Läheb nagu läheb. Elu on mäng. Tuleb elada hetkes ja võtta mis võtta annab. Mis mõtet on elada tulevikus ja teha plaane, kui kõik nagunii teistmoodi läheb? Annab see siis kindlustunde? Palju põnevam on ju elada, kui sa ei tea kunagi, mis edasi saab. Kõik lihtsalt juhtub. Piirangutete, reegliteta elu. Elu mis on ainult sulle endale. Juhtigu seda siis saatus, juhused, või mida iganes sa oma eluteed kujundavaks faktoriks pead. Mina olen öelnud selle kohta "I like my life. it's unpredictable." :)

pain .

"I'd rather feel pain than nothing at all" on rida 3 days grace'i laulust Pain. noh, ütleme nii, et minu puhul see ei kehti. ma teeks praegu kõik, et sellest lahti saada. the pain inside me - it's killing me. Jah, sellest on üle kuu möödas, aga.. kuradi valus on ikka. isegi teatud kohtades viibimine toob mälestused meelde ja... somebody please, help me.. get me out of this life, it's killing me.
Hell U tabletid oleks vägagi asjakohased praegu. ainus probleem on see, et ma pole neid leiutanud veel. fucking sad. ma olen väga palju inglise keeles rääkima/mõtlema/kirjutama hakanud viimasel ajal. peaks kodakondsust vahetama vist.
Krt, jälle ma masetsen. tegelikult on ju elu ilus ja.. tundkem igast hetkest rõõmu ja.. ah, keda ma petan?! iseennast? ma ei suuda sedagi ju. kunagi suutsin.. suutsin ka seda kõike enda sees hoida ja.. well, i'm not the girl i was before. jällegi - fucking sad.
Where the hell are you, when i need you..? that's the question. Ainult selle "you" isiksus on.. kindlaks tegemata. ma pole päris kindel endas, mida ma siis õigupoolest tahaksin. kui realistlikult mõelda, siis ei saa mälestustes elada, ükskõik, kui valus olevik ka poleks. so let's dress in this deceptive happiness again, to lie to everyone, including myself..

The Twins Inside Me.

Ma tahaks olla jälle see väike armas süütu tüdruk, kes ma kunagi olin.. Tüdruk, kes naeris. Tüdruk, kes armastas ühtmoodi kevadet ja sügist, suve ja talve. Tüdruk, kes ei valetanud, ega teinud kellelegi haiget ei oma käe, ega sõna läbi. Tüdruk kes armastas maailma. Ta naeratas sellele nii, et maailm ka vastu naeratas. Tüdruk, kes hoolis. Kõigist ja kõigest. Tüdruk, kelle maailm on soe ja värviline. Tüdruk, kes ei teadnud, mis on masendus, või mis tunne on haiget saada..
Ma nägin teda täna, kui pärast meigi maha võtmist ja niiskete juuste kahte patsi punumist peeglisse vaatasin. Ta oli seal ja ta naeratas mulle. Tema silmades oli puhas rõõm. Ta sirutas mulle käe, et mind endaga mängima kutsuda, ent mina puutusin käega vaid külma klaasi.. Selle peale rõõmsa tüdruku ilme muutus. Tema silmist hakkasid voolama pisarad ning ma nägin peegelpildis taaskord ennast..

Happy 1st september, kids!

Täna oli esimene september. Paljud koolid otsustasid, et täna, hoolimata sellest, et on laupäev, on õige päev aktuseks. Nii jäi mõnelgi väljaspool Tallinna elaval õpilasel tulemata Tele 2 Go Live'le. Aga meie kes me käime palju ägedamas koolis kui teised,(nännännää.. :D) siis meil seda probleemi ei tekkinud. Meie aktus on esmaspäeval, kui teiste koolide õpilased juba keemia ja matemaatikatundides piinlevad, haha.
Aga gõulaiv on äge. ja.. mul on igav.
Jess, ülehomme kooli :)))))))))))))))).
Keemia (L) ja mar.. mis see sõna oli? Matemaatika. :) aru ei saa, et me ei taha kooli minna?! school no-no! eem.. jamh. Head ööd, ;**

Armastus päästab maailma. See nimelt hukutab inimkonna...

...Õigemini küll selle puudumine.
Viimase aja filosofeerimise, kui nii võib öelda, tulemusena võin ma seda üpriski kindlalt väita. See, et tänapäeval sellist asja nagu tõeline armastus peaaegu ei eksisteerigi, on väga kurb. Jah, ma olen otsustanud väita, et armastust enam ei ole. Ja teate miks? Sest inimesed muutuvad järjest egoistlikemateks.
Öeldakse, et armastus on see, kui sa oled selle inimese nimel valmis ohverdama kõik, kasvõi oma elu. Aga kes meist siis tahaks oma elust kellegi teise nimel loobuda? Oma elu peab ikka jätma endale, et vajadusel ähvardada selle endalt võtmisega.. Ega siis asjatult üks mu sõpradest ei öelnud, et praegu on emoajastu.
Kui ma selle väite ühele oma lähedasele perekonnaliikmele esitasin, vaatas ta mind suurte silmadega ja küsis, kuidas ma ometi saan arvata, et armastust ei ole.. Et ma vaadaku neid 80aastasi vanapaare kes on jõudnud juba kuldpulmadeni ja ikka veel on koos.. Kas nende vahel siis ka pole armastust? Selle kohta on mul kaks arvamust.
Üks variant on see, et sellel ajal veel oli armastus. ilus ja lilleline :) . Nad ju ometi räägivad, et kui nemad noored olid, siis oli rohi rohelisem ja.. miks ei võinud siis ka armastust olla?
Teine variant on see, et nende vahel on hoolimine ja nad on teineteisega harjunud niivõrd, et ei suudakski teineteiseta elada.
Mitte et hoolimine halb oleks, :/
Armastus on üldse asi, millest viimasel ajal palju räägitakse. Kahjuks on ka nii, et mida rohkem öeldakse, et armastatakse, siis seda vähem seda tõepoolest tehakse, öeldakse ju ikka selleks, et igaksjuhuks kinnitada, et see ka tõepoolest nii on.. Tõepoolest, armastus pole see, kui sinu msnis on näiteks Marko(L). Või mida iganes..
Armastus.. on see, kui sa ei suuda selle inimeseta elada. Kui iga lahus oldud minut on piin, kui sa ei suuda magama jääda ilma temast mõtlemata, kui tema nägemine on ainus mida sa õnneks vajad ja sa oled valmis ohverdama tema eest kõik, isegi oma elu...
Täiesti võimalik, et kõike seda on noortele, peaaegu lastele liiga palju. Aga iga armumist, meeldimist, kiindumist, hoolimist ei saa kohe armastuseks pidada ju..
Armastus.. neile õnnelikele, kes seda tunda saavad.. see juhtub kõige rohkem kord elus, kui sa leiad tõepoolest inimese, kellele sa saad südamest öelda "Ma armastan Sind".

peatage maailm, ma tahan maha minna..

Argh,(see on viimasel ajal mu tunnussõnaks saanud. Arvatavasti ka põhjusega). Teeks nüüd äkki nii, et võtaks korraks minu elus aja maha? Ma tahaks elu üle järele mõelda natukene.. palun?
Viimasel ajal on kõik kuidagi.. sassis. Või olen seda mina? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea mida teha..
Kõik oleks ju iseenesest hästi, aga.. ma vist ei tunne ikka ennast piisavalt, et teada, mis mulle kõige parem oleks. Aga kui mina otsustada ei suuda, kes siis seda minu eest teeb? Vastus: mitte keegi..
Hüppaks viru katuselt alla, aga.. esiteks poleks lõpp garanteeritud ja teiseks.. mõned inimesed hakkaksid nutma siis ja ma ei taha, et keegi MINU pärast kurb oleks.. :/
Ma ikkagi ei saa aru, miks.. ahh, ma ju tean vastust. See olen ju mina, mis siin ikka imestada.. Persse.
Kui keegi kõike seda ajuvaba jama lugeda viitsis, siis edu teile. Kui kahetsete selle 5 minuti kaotust, siis tuletage meelde, et mina pole teil lugeda palunud. Arvatavasti. Ah, pohhui. Mind võite ikka süüdistada..

I was born to tell You "I love you"

Elas kord üks tüdruk. Ta oli täiesti üksi siin maailmas. Olgugi et tal olid sõbrad, tundis ta end kohutavalt üksikuna. Ühel päeval kohtas ta Teda. Tema üksainus pilk võis panna tüdruku ülekeha värisema, Temaga koos oldud aeg sai tüdrukule kõige tähtsamaks.. Kord ütles tüdruk: "Sa oled siin maailmas ainus kes pole mulle kordagi haiget teinud," Nad olid õnnelikud.. elu lõpuni?
Tüdruk tundis, et midagi on muutunud. Tema ei rääkinud temaga nii nagu varem.. Ta käitus tüdrukuga ülbelt või siis ei rääkinudki temaga.. kui tüdruk lõpuks pisarsilmil küsis, mis toimub, vastas Tema, et tal pole tüdruku jaoks aega, sorry.
Tüdruku maailm varises kokku, ta kahetses hullupööra kunagi öeldud sõnu. Ta süüdistas kõiges ennast, ta oleks pidanud ju aimama, et õnn, see on midagi, mis pole tema jaoks. Pisarad? Jah, need küll..
Ma ei unusta sind kunagi, (L).

Jaanipäev : )

Sõnajalaõis, jaanituli, üle lõkke hüppamine, lillepärgade meisterdamine ja oma tulevase unes nägemine.. kõik see teeb kokku jaanipäeva. Üks kõige erilisemaid pühasid aastas. Minu jaoks see on sissejuhatus suvesse. Õhtu kus võib ükskõik kui kaua õues olla sest on juba soe, see eriline suvine tunne mis hinge poeb.. Korraga õnnelik ja kurb. Tahaks samaaegselt naerda ja nutta..
Sõbrad-tuttavad tulevad kokku.. lauldakse.. grillitakse.. nauditakse alanud suve. Kõik on rõõmsad, hea tujuga minnakse suvele vastu. Samas on hinges selline väike põnevus, kas see suvi tuleb eelmisest parem?

Do you really have to?

Pealkirja kirjutades oli mul kindel nägemus sellest, mida ma kohe kirjutama hakkan. Ent hiirega tühja kasti klikates kõik kadus.
Igatahes tundub et mul kohe ei vea siin elus. Jällegi olen ma vale inimese otsa sattunud. Kas tõesti on vaja mulle haiget teha?! Kas minu elu ei võiks vahepeal normaalne olla? Milline oleks üldse normaalne elu? Ma ei saagi teada, sest mul pole seda. :/
Tahaks lihtsalt teada, miks. Miks ta minuga nii käitub. Millega ma selle ära teenisin? Mitte millegagi enda teada. Maailm ongi ebaõiglane. Nagu ma aru saanud olen, siis haiget saavad ainult need inimesed kes seda mitte millegagi ära teeninud ei ole. Need kõige paremad inimesed. Kes kõige rohkem hoolivad..
Väga vähe on selliseid inimesi. Aga on. On ka selliseid kes, ükskõik kui valus neil endal ei oleks, alati on teistele toeks. Täielikud inglid. Üle kõige tahaksin ise olla selline inimene kelle peale mõeldes mõeldaks, et tema on alati minu jaoks olemas.
Jah, öeldakse, et kuskil on igaühe jaoks keegi. Aga kust teda leida? Kui keegi teab, siis öelge mulle ka, palun. Äkki leian ka mina selle kellegi. Ma ei taha enam haiget saada..

Working Class Hero

'As soon as you're born, they make you feel small, by giving you no time instead of it all, 'til the pain is so big you feel nothing at all.. A working class hero is something to be, a working class hero is something to be..'
Ma otsustasin pühendada postituse bändile kellest ma olen tõsiselt vaimustuses. Selleks on Green Day, nagu igaüks kes mind vähegi tunneb juba arvata võib. Mitte ülihead, täpselt minu stiili väljendavad lood ei ole see millest ma praegu kirjutada kavatsen. Vaid hoopis see mida see bänd stuudiost väljaspool teeb.
Esimene asi mis mulle tõsiselt südamesse läks oli lugu The Saints Are Coming, mille nad tõsi küll tegid koos U2-ga, aga mis oli pühendatud orkaani ja üleujutuste ohvritele.
Teiseks oli väga liigutav jälgida Billie Joe Armstrongi, Green Day lauljat, olemas abiks ühele kodu kaotanud perekonnale maja ehitamisel. Nimelt Billie Joe oma naisega käis iga päev abiks ehitusel ja tegi seal kõike mis vaja alustades lammutustöödest lõpetades seinade värvimisega.
Kolmandaks.. cover John Lennoni loole Working Class Hero. Rassismist, vähemuslastest jne. Ma ei hakka varjama, et seda lugu esmakordselt kuulates, tegelikult selle esmaesituse vaatamist, ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida. Mulle lihtsalt läheb niivõrd hinge selline asi.
Ma usun et see ei ole viimane kord kui Green Day midagi sellist teeb. Just sellepärast võib öelda, et kui mul üleüldse on mõni eeskuju siis on see Billie Joe. Selliseid kuulsusi on väga vähe, suurem osa neist teevad heategusid ainult oma maine parandamiseks vms. Ma ei usu, et see aafriklastele väga korda läheb kui Angelina Jolie mõne nende kaasmaalase lapsendab. Aga kui mõni rassismi all kannatav mustanahaline satub kuulma kuidas üks populaarsemaid valgete bände on kirjutanud neist loo andes seal selgelt mõista, et rassism on kohutav, siis.. Minu meelest on see väga armas neist. Selle loo järgi tundub, et nad saavad tõesti selle probleemi sügavusest aru, mitte et 'rassism on nõme.. jee jee ' vms. :/
Ma nii kuradi väga armastan seda bändi ja see kõik teeb ta mulle veelgi südamelähedasemaks.. :)
'They hurt you at home, they hit you at school, they hate if you're clever and despise a fool, 'til the pain is so big you feel nothing at all.. '

Ja nii ma tapsingi Nuuskmõmmiku..

Mantli lehvides seisis ta kivisel mererannal, sügavrohelised silmad põrnitsemas vahuseid halle laineid, mis maad tema all neelates aina lähemale tulid. Kui esimesed neist tema jalgu puudutasid, ärkas ta otsekui unest, taganes paar sammu ja tema pilk kinnitus taaskord silmapiirile. Miks see ei tule? Tuuleiil haaras nagu möödaminnes kaabu ta peast, keerutas seda paar korda tumeda tähistaeva all ja asetas selle üksikule akaatsiapõõsale. Pruunid juuksed langesid hetkeks ta õlgadele, kuid asusid kohe mantliga samas rütmis lehvima. Tema näos oli näha jälgi unetutest öödest ja väsimusest. Inimene kes teda ei tundnud oleks võinud öelda, et ta on nutnud. Aga temataolised mehed ei nuta ju kunagi..
Tuul üritas nüüd tal mantlit seljast rebida, ent tundus, et ta ei pannud enda ümber toimuvat tähelegi. Ta taganes veel paar sammu. Miks see ometi ei tule? Ta kartis ennast viimasel hetkel ümber mõtlevat. Tema süda peksis järjest kiiremini. Miljon mõtet ta peas üritasid korraga tähelepanu saada. Miks sa seda teed? Hülgad oma naise ja lapse? Ma olen neile juba niigi palju haiget teinud.. Aga nad ju vajavad su tuge üle kõige. Ei, mitte minu. Ma ei vääri neid. Argpüks! Põgened elu eest.. Kui elu tähendab ainult valu, siis milleks seda taluda? Aga kuidas siis ülejäänud inimesed suudavad? Mina pole nemad ja nemad pole mina.
Tema mõistuse hääl oli tugev. Aga sellel polnud õigus. Seekord mitte..
Vahepeal olid taeva katnud sünged pilved. Vihma piitsutas talle näkku. Ta vaatas kella. See näitas seitse minutit kolm läbi. Hoiatus oli antud kella kolmeks. Ta ei suutnud taluda mõtet, nagu seisaks ta siin täiesti asjatult. Ta oli oma otsuse teinud. Tagasi minna? Mitte iialgi!
Järsult hakkas merepiir taanduma. Ta hingas aeglaselt sisse. Nüüd tuleb lõpp, taganemisteed ei ole, ütles ta endale. Viimase asjana karjus ta tuulde: "KATE, MA ARMASTAN SIND!", hetk hiljem summutas hiiglaslik tsunami kõige elava hääled. Hetkeks pilvede tagant välja tulnud kuu valgustas taanduvat lainet mis viis endaga kaasa kergelt aimatavat inimkogu..

: )

Ma armastan üle kõige kevadet. Maikuud. Õitsevad toomingad ja niiererohelised lehed tekitavad kirjeldamatu tunde. Ma armastan seda maailma. Armastan kõiki ja kõike. Ma olen lõpuks õnnelik. Loomulikult ei tulene õnn ainult kevadest.. aga see aitab suuresti kaasa. Kõik mu ümber on samuti õnnelikud. Kool saab läbi. Algab lõputu suvi.. Vabadus. Kolm kuud ilma keemiatundideta. Kolm kuud ilma vene keeleta. Need kaks nädalat mis sellest kõigest veel lahutavad..
* * *
Ma tegin kõik aknad lahti, ma tahan et mu toas oleks samasugune kevad nagu õues. Ei, ma vist ikkagi lähen õue. Kohutavalt ilus päikeseloojang on praegu. Viimased päikesekiired kaovad õitsvate õunapuude taha.. Oeh..
* * *
Nii soe on õues. Mis siis et kell on mingi 22.00 . Ja nii kohutavalt ilus. Valus hakkab. Võiks istuda terve päeva lihtsalt võrkkiiges ja vaadata kevadet. Teeks seda hea meelega kui aega oleks. Aga ei. Kaks nädalat kooli veel. Selle ajaga kaob see imeilus kevad ju. Temast saab suvi. Aga ma ei taha suve. Ma tahan seda kevadet..

***

Õitsevate toomingate joovastav lõhn tekitas temas imeliku tunde. Nagu terve maailma rõõm ja valu oleks korraga tema väikesesse südamesse pugenud. Seda tunnet tahtis ta jagada vaid ühe inimesega.
"Ma armastan sind." Ta kartis neid sõnu. Ta kartis tunnet mida need sõnad väljendasid. Liiga hästi olid tal meeles aastatagused sündmused. Õnn. Pettumus. Valu. Ta polnud siiani sellest üle saanud. Kuid nüüd algas see otsast peale. Kuidas olla kindel et see ei kordu? "Ma armastan sind," oli talle tookord öeldud. Ainus mis ta valesti tegi oli see, et ta uskus. Uskus siiralt nende sõnade lausujat. Armastus. See oli tookord olnud nii lihtne, lausa endastmõistetav. Kahjuks pidi ta pettuma. Kui selline asi nagu armastus üldse eksisteeris, siis tundus, et temale polnud seda jätkunud. Selle teada saamine tegi väga haiget. Ent ühtki pisarat ei voolanud, ta hoidis kõik endale. Maailm ei vääri seda. Pole mõtet valada pisaraid kellegi pärast kes nii haiget teeb.
Taaskord need sõnad. "Ma armastan sind, ma ei jäta sind kunagi." Ta ju tahtis seda uskuda. Kuid ei suutnud. Ta ei tahtnud uuesti pettuda. "Ma armastan sind ka. Igavesti. Kuid mul on kahju.."

natuke minu fantaasialoomingut.. :)

See tundus uskumatu. Seista koos Kate'iga tühjal rannal kuuvalguses, lained vaikselt kallast limpsimas ja teades, et mõne minuti pärast võivad nad olla mees ja naine. Erasmos vaatas Kate'ile silma. Tüdruk oli julgem kui ta oli arvanud. Ta oli kas piisavalt rumal või polnud tal midagi kaotada.. Erasmos välistas kindlalt esimese variandi. Ei, rumal polnud see tüdruk päris kindlasti.. Oli kuidas oli, aga siinkohal kippus hoopis Erasmos olema see kes peaaegu kahtlema lõi. Sellepärast ta peaaegu võpatas nähes kedagi eemalt lähenemas. "Kas see on.. tema?" küsis Kate vaikselt. "Ma loodan küll," vastas Erasmos ülepingutatud entusiasmiga. Ent tüdruku silmadest ta nägi, et too oli ikkagi aru saanud. "Me ei pea seda tegema kui sa ei taha.." ütles Kate. "Kuule tüdruk.." naeris Erasmos "Ei tea, kes siin kellele abieluettepaneku tegi?" "Aga kui sa vangi lähed? Sind võidakse kahenaisepidamises süüdistada, või.." "Ütle parem et sa ise ei taha. Ma saaksin täiesti aru, minuga abiellumine tundub vägagi sinu elu ära rikkumisena.. Kui sa praegu keelduksid, sa saaksid veel oma vana elu tagasi.." "Ja kaotaksin sinu? Ei iial! Enne sureksin.." Kate'i silmad olid juba pisarais. "Kallis.." sosistas Erasmos ning silitas nimetissõrmega Kate'i põske..
Äkitselt keegi köhatas ja reibas hääl nende kõrval ütles: "Tere! Noh? Kas alustame?" "Jah.. ee.. loomulikult´, nii.." Erasmos tundis end veidi kohmetult. Sellest 17-aastasest tüdrukust siin pidi saama tema naine. Oi Michael, Michael, milleni sa küll jõudnud oled.. sul on kodus naine ja laps.. Reaalsusesse tagasi tulles pöördus ta näoga Kate'i poole nii, et perekonnaseisuametnik nende kõrvale jäi. Seal ta seisiski. Kuuvalgus langemas näole, pehme meretuul kergelt lennutamas tema pikki heledaid juukseid, helesinine siidkleit seljas ja see armas tema Kate'ilik naeratus näol. Mees naeratas talle vastu ja võttis tema soojad käed pihku. "Tundub, et ma jätan selle külaliste osa vahele, eksole? Et ma lähen siis otse tõotuste juurde eksole? Eksole te kirjutasite need ise?" Kate turtsatas nähes muiet Erasmose näos. Õnneks ei taibanud ametnik et tema üle naerdi. "Laske siis käia, ärge pange mind tähelegi eksole.." "Jaa, ärge selle pärast muretsege, eksole," naeris Kate.
"Kate.. minu Katie.." alustas Erasmos. "Kui ma sind esimest korda nägin, jättis mu süda paar lööki vahele. Sinus oli ja on praegugi midagi sellist mida kelleski teises ei ole. Ma vajan sind nagu õhku, Kate. Ma ei suuda ilma sinuta elada. Terve oma elu olen ma elanud igavat rutiinset elu. Mitte et ma oleks saanud selle üle nuriseda, aga ma tundsin ikka, et midagi oleks nagu puudu. See miski olid sina, Kate. Ma teadsin seda sellest hetkest peale kui ma sind esimest korda nägin. Ma olin valmis jätma kõik, ainult selleks et sinuga olla ja tea, et kui mul seda teha tuleks, ei kahtleks ma hetkekski. Kuigi mul on vahest raskusi oma tunnete väljendamisega, siis praegu siin, olgu minu tunnistajateks iga viimanegi liivatera siin rannas, need hommikusööki otsima lendavad kajakad ja need väikesed lained kes kohisedes valget vahtu rannale kannavad, ma ütlen sulle, Kate, et ma armastan sind üle kõige maailmas ja tõotan seda teha oma elupäevade lõpuni ja kauemgi veel." Viimaseid sõnu lausudes pani Erasmos Kate'ile kaela hõbedase keti mis asendas sõrmuseid. Tüdrukule lähemale kummardudes nägi ta tema silmis pärlvalgeid pisaraid helkimas. "Sinu kord," sosistas ta. Kate pilgutas korraks kiiresti silmi ja lausus seejärel: "Erasmos.. Michael. Sina oled minu muinasjutt. See jutt räägib sellest, kuidas ühest täiesti tavalisest teismelisest tüdrukust saab ühtäkki printsess, kui ta leiab oma õnne ühe salapärase haldja näol. Minu esimene mõte sinust oli, et sa oled mingi segi keeranud pervert.. ei, ära naera! Aga kui ma lõpuks taipasin, et sul on tõsi taga, siis ma olin justkui puuga pähe saanud. See tundus täiesti uskumatu. Loomulikult paneb igaüks tähele meie vanusevahet. Igaüks peale meie, ma mõtlen. Ma pole päris kindel, kuivõrd normaalne on see, kui üks 17-aastane tüdruk tunneb, et ainus inimene maailmas kes teda mõistab ja ainus keda ta armastab, on üks imelik, salatsev, 34-aastane mees, aga kui aus olla, siis mind eriti ei huvita, kas ma olen normaalne või ei. Nii et järgides oma südame häält, siis kuu ja tähtede, maa ja taeva ees ma kinnitan sulle, Erasmos, et ma armastan sind nüüd ja igavesti." Kate võttis nüüd veidi jämedama hõbeketi ja pani selle Erasmosele kaela. "Nii, palun kirjutage veel siia alla, aitäh.. ja mulle antud volitustega kuulutan ma teid meheks ja naiseks. Võite pruuti suudelda." Hetkel mil Kate'i ja Erasmose huuled kokku puutusid hakkas mere tagant kerkima tumeoranž päike. Nende suudlus tundus kestvat igavesti. See oli korraga tõotus igaveseks armastuseks ja üleastumine kõigist neile seatud piiridest. Kui nad lõpuks end üksteisest lahutasid, avastasid nad, et nad seisavad hommikuse tõusu tõttu jalgupidi vees ja et perekonnaseisuametnik on kadunud. "Ja kus mu kallis naine pulmaööd.. õigem oleks vist öelda hommikut veeta soovib?" küsis Erasmos lõpuks. "Kasvõi siinsamas rannal," vastas Kate õrnalt. Seal kibuvitstest baldahhiini all polnud enam olemas Lily't ega Josephit, Kate'i ema ega isa, kooli, tööd, mitte midagi. Ainult nemad oma vastühendatud maailmas..

Iga imega kaasneb ka katastroof..

Üldjuhul see nii ka on. Kahjuks. Ma ei hakka lahti seletama seda. Eks igaüks teab omadest kogemustest.. Samamoodi on ka iga ime kellegi jaoks katastroof.. ja vastupidi. Ega alati ei saagi tahta 100% õnne, aga kui miski seda varjutab, pole võimalik täit rõõmu tunda. Alati peab olema miski mis kõik ära rikuks. Nipp on selles, et kui seda ignoreerida ja tunda rõõmu headest asjadest, siis lahenevad probleemid peagi. Seda loomulikult ainult selleks et uued saaksid tekkida.. Ja nii see jääbki korduma. Igavesti. Kuni surmani toimiv nõiaring..

kevad on meil südamees...

lõpuks! kevaad^^. mingi päike paistab otse silmaauku kogu aeg, õues on soe.. suvetunne tuleb... ja sellele vastukaaluks siis veerandi lõpp, mornid õpetajad ja lugematu arv järeltöid. mis tuleb teha peale 8-tunnist koolipäeva.:) mis tuletabki meelde mulle, et mul praegu sellises toredas aines nagu History hinded 1 ja 2 on.. ahjaa, selles ei panda selleks veerandiks hinnet ju. jess! aga kevad on küll jah. paar päeva tagasi otsustasime mina ja Liis, minu alatine ustav kaaslane.. vähemalt siis kui ta on purgi dünamit'i joonud.. minna metsa et tabada kevadet.. midagi eriti pildile me küll ei saanud, aga naerukrampe küllaga.. kevadel, kust siis kui on kõige kiirem, ei ole midagi paremat kui põgeneda linnast kuhugi loodusesse ja unustada kõik mured - kool, kodu jms..
kahjuks kaasneb sellega ka õppimistaseme langus, mille üle pole eriti rõõmsad meie armsad vanemad.. tegelikult võiks nagu aru saada, et kevadstressi tekkimine on vägagi võimalik. mitte koolist, vaid just sellest kui ei saa kevadet nautida. väga jube on koju õppima kiirustades vaadata inimesi kellel pole kuhugi kiiret ja kes niisama jalutavad või midagi.. vähemalt selliste nägudega on küll mingid nõudlikema koolide (ma arvan) õpilased kes meile linnas vastu tulevad..:D

Klass..

niih.. v2ikeidi sai täna ühe.. parema sõna puudumisel võib seda ka elamuseks kutsuda.. võrra rikkamaks igatahes.:D nimelt ma käisin Klassi vaatamas CC Plazas. Tegelikult võib piisava loomuliku intelligentsiga inimene seda ka pealkirjast järeldada ;). Film iseenesest oli hea, polnudki eriti üle pingutatud, nagu eestlastele, no offence, tavaliselt kombeks. Võib-olla oli asi noortes näitlejates, kes filmi palju vastuvõetavamaks tegid, suur kummardus neile.:) Üks asi jäi kuidagi häirima - kiusatavad nägid välja niivõrd ebasümpaatsed, et kaasa tunda neile oli raske, kui jälle palju kenamad meessoo esindajad lõpus külmavereliselt maha lasti selle eest, et nad ei julgenud ühele tüübile vastu astuda, kui sealjuures oli ka näha mis neist saanud oleks, kui nad seda teinud oleksid. Neid oleks pekstud, alandatud ja mida kõike veel.. hmh.:/
igatahes soovitan vaadata:)

tere tulemast tagasi :)

kuna suur osa minu sõpradest on alustanud nüüd või tegelevad juba pikemat aega blogimisega, siis otsustasin üles otsida ka enda vana blogi ja seda ka juusima hakata. mis mõtet on niisama blogi omada? nii et lugejatele tere tulemast tagasi. V2ikeidi is back in action! (või midagi sellist).