Insomnia .

In the deepest night you come to me, make me feel alright again, hold me through my pain, make everything okay. Promise me that one day we'll be together, no one between us, no hate, no lies. Your words bring smile upon my face, my tears turn to laughter. I know you'll be there every night, in my own deceptive world of dreams.
You're my nightmare, the one I fear the most.You've taken my sanity and everything I had. You give back nothing. You make me depend on you, but I don't want to. Why can't you just let me free?

Because you know, i'd never survive ?

nothing ever changes.

Ühes asjas võib siis lõplikult veendunud olla - inimesed ei muutu kunagi, ükskõik kui väga kas nemad ise, või keegi teine seda ei tahaks.
Öeldakse muidugi, et aeg muudab kõik. Kas selle peale tulebki lootma jääda siis? Lootma, et äkki aeg midagi muudab? Lootus olevat niigi lollidele.. Mida teevad siis need, kes ei looda?
Läheb nagu läheb. Elu on mäng. Tuleb elada hetkes ja võtta mis võtta annab. Mis mõtet on elada tulevikus ja teha plaane, kui kõik nagunii teistmoodi läheb? Annab see siis kindlustunde? Palju põnevam on ju elada, kui sa ei tea kunagi, mis edasi saab. Kõik lihtsalt juhtub. Piirangutete, reegliteta elu. Elu mis on ainult sulle endale. Juhtigu seda siis saatus, juhused, või mida iganes sa oma eluteed kujundavaks faktoriks pead. Mina olen öelnud selle kohta "I like my life. it's unpredictable." :)

pain .

"I'd rather feel pain than nothing at all" on rida 3 days grace'i laulust Pain. noh, ütleme nii, et minu puhul see ei kehti. ma teeks praegu kõik, et sellest lahti saada. the pain inside me - it's killing me. Jah, sellest on üle kuu möödas, aga.. kuradi valus on ikka. isegi teatud kohtades viibimine toob mälestused meelde ja... somebody please, help me.. get me out of this life, it's killing me.
Hell U tabletid oleks vägagi asjakohased praegu. ainus probleem on see, et ma pole neid leiutanud veel. fucking sad. ma olen väga palju inglise keeles rääkima/mõtlema/kirjutama hakanud viimasel ajal. peaks kodakondsust vahetama vist.
Krt, jälle ma masetsen. tegelikult on ju elu ilus ja.. tundkem igast hetkest rõõmu ja.. ah, keda ma petan?! iseennast? ma ei suuda sedagi ju. kunagi suutsin.. suutsin ka seda kõike enda sees hoida ja.. well, i'm not the girl i was before. jällegi - fucking sad.
Where the hell are you, when i need you..? that's the question. Ainult selle "you" isiksus on.. kindlaks tegemata. ma pole päris kindel endas, mida ma siis õigupoolest tahaksin. kui realistlikult mõelda, siis ei saa mälestustes elada, ükskõik, kui valus olevik ka poleks. so let's dress in this deceptive happiness again, to lie to everyone, including myself..

The Twins Inside Me.

Ma tahaks olla jälle see väike armas süütu tüdruk, kes ma kunagi olin.. Tüdruk, kes naeris. Tüdruk, kes armastas ühtmoodi kevadet ja sügist, suve ja talve. Tüdruk, kes ei valetanud, ega teinud kellelegi haiget ei oma käe, ega sõna läbi. Tüdruk kes armastas maailma. Ta naeratas sellele nii, et maailm ka vastu naeratas. Tüdruk, kes hoolis. Kõigist ja kõigest. Tüdruk, kelle maailm on soe ja värviline. Tüdruk, kes ei teadnud, mis on masendus, või mis tunne on haiget saada..
Ma nägin teda täna, kui pärast meigi maha võtmist ja niiskete juuste kahte patsi punumist peeglisse vaatasin. Ta oli seal ja ta naeratas mulle. Tema silmades oli puhas rõõm. Ta sirutas mulle käe, et mind endaga mängima kutsuda, ent mina puutusin käega vaid külma klaasi.. Selle peale rõõmsa tüdruku ilme muutus. Tema silmist hakkasid voolama pisarad ning ma nägin peegelpildis taaskord ennast..

Happy 1st september, kids!

Täna oli esimene september. Paljud koolid otsustasid, et täna, hoolimata sellest, et on laupäev, on õige päev aktuseks. Nii jäi mõnelgi väljaspool Tallinna elaval õpilasel tulemata Tele 2 Go Live'le. Aga meie kes me käime palju ägedamas koolis kui teised,(nännännää.. :D) siis meil seda probleemi ei tekkinud. Meie aktus on esmaspäeval, kui teiste koolide õpilased juba keemia ja matemaatikatundides piinlevad, haha.
Aga gõulaiv on äge. ja.. mul on igav.
Jess, ülehomme kooli :)))))))))))))))).
Keemia (L) ja mar.. mis see sõna oli? Matemaatika. :) aru ei saa, et me ei taha kooli minna?! school no-no! eem.. jamh. Head ööd, ;**

Armastus päästab maailma. See nimelt hukutab inimkonna...

...Õigemini küll selle puudumine.
Viimase aja filosofeerimise, kui nii võib öelda, tulemusena võin ma seda üpriski kindlalt väita. See, et tänapäeval sellist asja nagu tõeline armastus peaaegu ei eksisteerigi, on väga kurb. Jah, ma olen otsustanud väita, et armastust enam ei ole. Ja teate miks? Sest inimesed muutuvad järjest egoistlikemateks.
Öeldakse, et armastus on see, kui sa oled selle inimese nimel valmis ohverdama kõik, kasvõi oma elu. Aga kes meist siis tahaks oma elust kellegi teise nimel loobuda? Oma elu peab ikka jätma endale, et vajadusel ähvardada selle endalt võtmisega.. Ega siis asjatult üks mu sõpradest ei öelnud, et praegu on emoajastu.
Kui ma selle väite ühele oma lähedasele perekonnaliikmele esitasin, vaatas ta mind suurte silmadega ja küsis, kuidas ma ometi saan arvata, et armastust ei ole.. Et ma vaadaku neid 80aastasi vanapaare kes on jõudnud juba kuldpulmadeni ja ikka veel on koos.. Kas nende vahel siis ka pole armastust? Selle kohta on mul kaks arvamust.
Üks variant on see, et sellel ajal veel oli armastus. ilus ja lilleline :) . Nad ju ometi räägivad, et kui nemad noored olid, siis oli rohi rohelisem ja.. miks ei võinud siis ka armastust olla?
Teine variant on see, et nende vahel on hoolimine ja nad on teineteisega harjunud niivõrd, et ei suudakski teineteiseta elada.
Mitte et hoolimine halb oleks, :/
Armastus on üldse asi, millest viimasel ajal palju räägitakse. Kahjuks on ka nii, et mida rohkem öeldakse, et armastatakse, siis seda vähem seda tõepoolest tehakse, öeldakse ju ikka selleks, et igaksjuhuks kinnitada, et see ka tõepoolest nii on.. Tõepoolest, armastus pole see, kui sinu msnis on näiteks Marko(L). Või mida iganes..
Armastus.. on see, kui sa ei suuda selle inimeseta elada. Kui iga lahus oldud minut on piin, kui sa ei suuda magama jääda ilma temast mõtlemata, kui tema nägemine on ainus mida sa õnneks vajad ja sa oled valmis ohverdama tema eest kõik, isegi oma elu...
Täiesti võimalik, et kõike seda on noortele, peaaegu lastele liiga palju. Aga iga armumist, meeldimist, kiindumist, hoolimist ei saa kohe armastuseks pidada ju..
Armastus.. neile õnnelikele, kes seda tunda saavad.. see juhtub kõige rohkem kord elus, kui sa leiad tõepoolest inimese, kellele sa saad südamest öelda "Ma armastan Sind".

peatage maailm, ma tahan maha minna..

Argh,(see on viimasel ajal mu tunnussõnaks saanud. Arvatavasti ka põhjusega). Teeks nüüd äkki nii, et võtaks korraks minu elus aja maha? Ma tahaks elu üle järele mõelda natukene.. palun?
Viimasel ajal on kõik kuidagi.. sassis. Või olen seda mina? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea mida teha..
Kõik oleks ju iseenesest hästi, aga.. ma vist ei tunne ikka ennast piisavalt, et teada, mis mulle kõige parem oleks. Aga kui mina otsustada ei suuda, kes siis seda minu eest teeb? Vastus: mitte keegi..
Hüppaks viru katuselt alla, aga.. esiteks poleks lõpp garanteeritud ja teiseks.. mõned inimesed hakkaksid nutma siis ja ma ei taha, et keegi MINU pärast kurb oleks.. :/
Ma ikkagi ei saa aru, miks.. ahh, ma ju tean vastust. See olen ju mina, mis siin ikka imestada.. Persse.
Kui keegi kõike seda ajuvaba jama lugeda viitsis, siis edu teile. Kui kahetsete selle 5 minuti kaotust, siis tuletage meelde, et mina pole teil lugeda palunud. Arvatavasti. Ah, pohhui. Mind võite ikka süüdistada..

I was born to tell You "I love you"

Elas kord üks tüdruk. Ta oli täiesti üksi siin maailmas. Olgugi et tal olid sõbrad, tundis ta end kohutavalt üksikuna. Ühel päeval kohtas ta Teda. Tema üksainus pilk võis panna tüdruku ülekeha värisema, Temaga koos oldud aeg sai tüdrukule kõige tähtsamaks.. Kord ütles tüdruk: "Sa oled siin maailmas ainus kes pole mulle kordagi haiget teinud," Nad olid õnnelikud.. elu lõpuni?
Tüdruk tundis, et midagi on muutunud. Tema ei rääkinud temaga nii nagu varem.. Ta käitus tüdrukuga ülbelt või siis ei rääkinudki temaga.. kui tüdruk lõpuks pisarsilmil küsis, mis toimub, vastas Tema, et tal pole tüdruku jaoks aega, sorry.
Tüdruku maailm varises kokku, ta kahetses hullupööra kunagi öeldud sõnu. Ta süüdistas kõiges ennast, ta oleks pidanud ju aimama, et õnn, see on midagi, mis pole tema jaoks. Pisarad? Jah, need küll..
Ma ei unusta sind kunagi, (L).

Jaanipäev : )

Sõnajalaõis, jaanituli, üle lõkke hüppamine, lillepärgade meisterdamine ja oma tulevase unes nägemine.. kõik see teeb kokku jaanipäeva. Üks kõige erilisemaid pühasid aastas. Minu jaoks see on sissejuhatus suvesse. Õhtu kus võib ükskõik kui kaua õues olla sest on juba soe, see eriline suvine tunne mis hinge poeb.. Korraga õnnelik ja kurb. Tahaks samaaegselt naerda ja nutta..
Sõbrad-tuttavad tulevad kokku.. lauldakse.. grillitakse.. nauditakse alanud suve. Kõik on rõõmsad, hea tujuga minnakse suvele vastu. Samas on hinges selline väike põnevus, kas see suvi tuleb eelmisest parem?

Do you really have to?

Pealkirja kirjutades oli mul kindel nägemus sellest, mida ma kohe kirjutama hakkan. Ent hiirega tühja kasti klikates kõik kadus.
Igatahes tundub et mul kohe ei vea siin elus. Jällegi olen ma vale inimese otsa sattunud. Kas tõesti on vaja mulle haiget teha?! Kas minu elu ei võiks vahepeal normaalne olla? Milline oleks üldse normaalne elu? Ma ei saagi teada, sest mul pole seda. :/
Tahaks lihtsalt teada, miks. Miks ta minuga nii käitub. Millega ma selle ära teenisin? Mitte millegagi enda teada. Maailm ongi ebaõiglane. Nagu ma aru saanud olen, siis haiget saavad ainult need inimesed kes seda mitte millegagi ära teeninud ei ole. Need kõige paremad inimesed. Kes kõige rohkem hoolivad..
Väga vähe on selliseid inimesi. Aga on. On ka selliseid kes, ükskõik kui valus neil endal ei oleks, alati on teistele toeks. Täielikud inglid. Üle kõige tahaksin ise olla selline inimene kelle peale mõeldes mõeldaks, et tema on alati minu jaoks olemas.
Jah, öeldakse, et kuskil on igaühe jaoks keegi. Aga kust teda leida? Kui keegi teab, siis öelge mulle ka, palun. Äkki leian ka mina selle kellegi. Ma ei taha enam haiget saada..

Working Class Hero

'As soon as you're born, they make you feel small, by giving you no time instead of it all, 'til the pain is so big you feel nothing at all.. A working class hero is something to be, a working class hero is something to be..'
Ma otsustasin pühendada postituse bändile kellest ma olen tõsiselt vaimustuses. Selleks on Green Day, nagu igaüks kes mind vähegi tunneb juba arvata võib. Mitte ülihead, täpselt minu stiili väljendavad lood ei ole see millest ma praegu kirjutada kavatsen. Vaid hoopis see mida see bänd stuudiost väljaspool teeb.
Esimene asi mis mulle tõsiselt südamesse läks oli lugu The Saints Are Coming, mille nad tõsi küll tegid koos U2-ga, aga mis oli pühendatud orkaani ja üleujutuste ohvritele.
Teiseks oli väga liigutav jälgida Billie Joe Armstrongi, Green Day lauljat, olemas abiks ühele kodu kaotanud perekonnale maja ehitamisel. Nimelt Billie Joe oma naisega käis iga päev abiks ehitusel ja tegi seal kõike mis vaja alustades lammutustöödest lõpetades seinade värvimisega.
Kolmandaks.. cover John Lennoni loole Working Class Hero. Rassismist, vähemuslastest jne. Ma ei hakka varjama, et seda lugu esmakordselt kuulates, tegelikult selle esmaesituse vaatamist, ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida. Mulle lihtsalt läheb niivõrd hinge selline asi.
Ma usun et see ei ole viimane kord kui Green Day midagi sellist teeb. Just sellepärast võib öelda, et kui mul üleüldse on mõni eeskuju siis on see Billie Joe. Selliseid kuulsusi on väga vähe, suurem osa neist teevad heategusid ainult oma maine parandamiseks vms. Ma ei usu, et see aafriklastele väga korda läheb kui Angelina Jolie mõne nende kaasmaalase lapsendab. Aga kui mõni rassismi all kannatav mustanahaline satub kuulma kuidas üks populaarsemaid valgete bände on kirjutanud neist loo andes seal selgelt mõista, et rassism on kohutav, siis.. Minu meelest on see väga armas neist. Selle loo järgi tundub, et nad saavad tõesti selle probleemi sügavusest aru, mitte et 'rassism on nõme.. jee jee ' vms. :/
Ma nii kuradi väga armastan seda bändi ja see kõik teeb ta mulle veelgi südamelähedasemaks.. :)
'They hurt you at home, they hit you at school, they hate if you're clever and despise a fool, 'til the pain is so big you feel nothing at all.. '

Ja nii ma tapsingi Nuuskmõmmiku..

Mantli lehvides seisis ta kivisel mererannal, sügavrohelised silmad põrnitsemas vahuseid halle laineid, mis maad tema all neelates aina lähemale tulid. Kui esimesed neist tema jalgu puudutasid, ärkas ta otsekui unest, taganes paar sammu ja tema pilk kinnitus taaskord silmapiirile. Miks see ei tule? Tuuleiil haaras nagu möödaminnes kaabu ta peast, keerutas seda paar korda tumeda tähistaeva all ja asetas selle üksikule akaatsiapõõsale. Pruunid juuksed langesid hetkeks ta õlgadele, kuid asusid kohe mantliga samas rütmis lehvima. Tema näos oli näha jälgi unetutest öödest ja väsimusest. Inimene kes teda ei tundnud oleks võinud öelda, et ta on nutnud. Aga temataolised mehed ei nuta ju kunagi..
Tuul üritas nüüd tal mantlit seljast rebida, ent tundus, et ta ei pannud enda ümber toimuvat tähelegi. Ta taganes veel paar sammu. Miks see ometi ei tule? Ta kartis ennast viimasel hetkel ümber mõtlevat. Tema süda peksis järjest kiiremini. Miljon mõtet ta peas üritasid korraga tähelepanu saada. Miks sa seda teed? Hülgad oma naise ja lapse? Ma olen neile juba niigi palju haiget teinud.. Aga nad ju vajavad su tuge üle kõige. Ei, mitte minu. Ma ei vääri neid. Argpüks! Põgened elu eest.. Kui elu tähendab ainult valu, siis milleks seda taluda? Aga kuidas siis ülejäänud inimesed suudavad? Mina pole nemad ja nemad pole mina.
Tema mõistuse hääl oli tugev. Aga sellel polnud õigus. Seekord mitte..
Vahepeal olid taeva katnud sünged pilved. Vihma piitsutas talle näkku. Ta vaatas kella. See näitas seitse minutit kolm läbi. Hoiatus oli antud kella kolmeks. Ta ei suutnud taluda mõtet, nagu seisaks ta siin täiesti asjatult. Ta oli oma otsuse teinud. Tagasi minna? Mitte iialgi!
Järsult hakkas merepiir taanduma. Ta hingas aeglaselt sisse. Nüüd tuleb lõpp, taganemisteed ei ole, ütles ta endale. Viimase asjana karjus ta tuulde: "KATE, MA ARMASTAN SIND!", hetk hiljem summutas hiiglaslik tsunami kõige elava hääled. Hetkeks pilvede tagant välja tulnud kuu valgustas taanduvat lainet mis viis endaga kaasa kergelt aimatavat inimkogu..

: )

Ma armastan üle kõige kevadet. Maikuud. Õitsevad toomingad ja niiererohelised lehed tekitavad kirjeldamatu tunde. Ma armastan seda maailma. Armastan kõiki ja kõike. Ma olen lõpuks õnnelik. Loomulikult ei tulene õnn ainult kevadest.. aga see aitab suuresti kaasa. Kõik mu ümber on samuti õnnelikud. Kool saab läbi. Algab lõputu suvi.. Vabadus. Kolm kuud ilma keemiatundideta. Kolm kuud ilma vene keeleta. Need kaks nädalat mis sellest kõigest veel lahutavad..
* * *
Ma tegin kõik aknad lahti, ma tahan et mu toas oleks samasugune kevad nagu õues. Ei, ma vist ikkagi lähen õue. Kohutavalt ilus päikeseloojang on praegu. Viimased päikesekiired kaovad õitsvate õunapuude taha.. Oeh..
* * *
Nii soe on õues. Mis siis et kell on mingi 22.00 . Ja nii kohutavalt ilus. Valus hakkab. Võiks istuda terve päeva lihtsalt võrkkiiges ja vaadata kevadet. Teeks seda hea meelega kui aega oleks. Aga ei. Kaks nädalat kooli veel. Selle ajaga kaob see imeilus kevad ju. Temast saab suvi. Aga ma ei taha suve. Ma tahan seda kevadet..

***

Õitsevate toomingate joovastav lõhn tekitas temas imeliku tunde. Nagu terve maailma rõõm ja valu oleks korraga tema väikesesse südamesse pugenud. Seda tunnet tahtis ta jagada vaid ühe inimesega.
"Ma armastan sind." Ta kartis neid sõnu. Ta kartis tunnet mida need sõnad väljendasid. Liiga hästi olid tal meeles aastatagused sündmused. Õnn. Pettumus. Valu. Ta polnud siiani sellest üle saanud. Kuid nüüd algas see otsast peale. Kuidas olla kindel et see ei kordu? "Ma armastan sind," oli talle tookord öeldud. Ainus mis ta valesti tegi oli see, et ta uskus. Uskus siiralt nende sõnade lausujat. Armastus. See oli tookord olnud nii lihtne, lausa endastmõistetav. Kahjuks pidi ta pettuma. Kui selline asi nagu armastus üldse eksisteeris, siis tundus, et temale polnud seda jätkunud. Selle teada saamine tegi väga haiget. Ent ühtki pisarat ei voolanud, ta hoidis kõik endale. Maailm ei vääri seda. Pole mõtet valada pisaraid kellegi pärast kes nii haiget teeb.
Taaskord need sõnad. "Ma armastan sind, ma ei jäta sind kunagi." Ta ju tahtis seda uskuda. Kuid ei suutnud. Ta ei tahtnud uuesti pettuda. "Ma armastan sind ka. Igavesti. Kuid mul on kahju.."

natuke minu fantaasialoomingut.. :)

See tundus uskumatu. Seista koos Kate'iga tühjal rannal kuuvalguses, lained vaikselt kallast limpsimas ja teades, et mõne minuti pärast võivad nad olla mees ja naine. Erasmos vaatas Kate'ile silma. Tüdruk oli julgem kui ta oli arvanud. Ta oli kas piisavalt rumal või polnud tal midagi kaotada.. Erasmos välistas kindlalt esimese variandi. Ei, rumal polnud see tüdruk päris kindlasti.. Oli kuidas oli, aga siinkohal kippus hoopis Erasmos olema see kes peaaegu kahtlema lõi. Sellepärast ta peaaegu võpatas nähes kedagi eemalt lähenemas. "Kas see on.. tema?" küsis Kate vaikselt. "Ma loodan küll," vastas Erasmos ülepingutatud entusiasmiga. Ent tüdruku silmadest ta nägi, et too oli ikkagi aru saanud. "Me ei pea seda tegema kui sa ei taha.." ütles Kate. "Kuule tüdruk.." naeris Erasmos "Ei tea, kes siin kellele abieluettepaneku tegi?" "Aga kui sa vangi lähed? Sind võidakse kahenaisepidamises süüdistada, või.." "Ütle parem et sa ise ei taha. Ma saaksin täiesti aru, minuga abiellumine tundub vägagi sinu elu ära rikkumisena.. Kui sa praegu keelduksid, sa saaksid veel oma vana elu tagasi.." "Ja kaotaksin sinu? Ei iial! Enne sureksin.." Kate'i silmad olid juba pisarais. "Kallis.." sosistas Erasmos ning silitas nimetissõrmega Kate'i põske..
Äkitselt keegi köhatas ja reibas hääl nende kõrval ütles: "Tere! Noh? Kas alustame?" "Jah.. ee.. loomulikult´, nii.." Erasmos tundis end veidi kohmetult. Sellest 17-aastasest tüdrukust siin pidi saama tema naine. Oi Michael, Michael, milleni sa küll jõudnud oled.. sul on kodus naine ja laps.. Reaalsusesse tagasi tulles pöördus ta näoga Kate'i poole nii, et perekonnaseisuametnik nende kõrvale jäi. Seal ta seisiski. Kuuvalgus langemas näole, pehme meretuul kergelt lennutamas tema pikki heledaid juukseid, helesinine siidkleit seljas ja see armas tema Kate'ilik naeratus näol. Mees naeratas talle vastu ja võttis tema soojad käed pihku. "Tundub, et ma jätan selle külaliste osa vahele, eksole? Et ma lähen siis otse tõotuste juurde eksole? Eksole te kirjutasite need ise?" Kate turtsatas nähes muiet Erasmose näos. Õnneks ei taibanud ametnik et tema üle naerdi. "Laske siis käia, ärge pange mind tähelegi eksole.." "Jaa, ärge selle pärast muretsege, eksole," naeris Kate.
"Kate.. minu Katie.." alustas Erasmos. "Kui ma sind esimest korda nägin, jättis mu süda paar lööki vahele. Sinus oli ja on praegugi midagi sellist mida kelleski teises ei ole. Ma vajan sind nagu õhku, Kate. Ma ei suuda ilma sinuta elada. Terve oma elu olen ma elanud igavat rutiinset elu. Mitte et ma oleks saanud selle üle nuriseda, aga ma tundsin ikka, et midagi oleks nagu puudu. See miski olid sina, Kate. Ma teadsin seda sellest hetkest peale kui ma sind esimest korda nägin. Ma olin valmis jätma kõik, ainult selleks et sinuga olla ja tea, et kui mul seda teha tuleks, ei kahtleks ma hetkekski. Kuigi mul on vahest raskusi oma tunnete väljendamisega, siis praegu siin, olgu minu tunnistajateks iga viimanegi liivatera siin rannas, need hommikusööki otsima lendavad kajakad ja need väikesed lained kes kohisedes valget vahtu rannale kannavad, ma ütlen sulle, Kate, et ma armastan sind üle kõige maailmas ja tõotan seda teha oma elupäevade lõpuni ja kauemgi veel." Viimaseid sõnu lausudes pani Erasmos Kate'ile kaela hõbedase keti mis asendas sõrmuseid. Tüdrukule lähemale kummardudes nägi ta tema silmis pärlvalgeid pisaraid helkimas. "Sinu kord," sosistas ta. Kate pilgutas korraks kiiresti silmi ja lausus seejärel: "Erasmos.. Michael. Sina oled minu muinasjutt. See jutt räägib sellest, kuidas ühest täiesti tavalisest teismelisest tüdrukust saab ühtäkki printsess, kui ta leiab oma õnne ühe salapärase haldja näol. Minu esimene mõte sinust oli, et sa oled mingi segi keeranud pervert.. ei, ära naera! Aga kui ma lõpuks taipasin, et sul on tõsi taga, siis ma olin justkui puuga pähe saanud. See tundus täiesti uskumatu. Loomulikult paneb igaüks tähele meie vanusevahet. Igaüks peale meie, ma mõtlen. Ma pole päris kindel, kuivõrd normaalne on see, kui üks 17-aastane tüdruk tunneb, et ainus inimene maailmas kes teda mõistab ja ainus keda ta armastab, on üks imelik, salatsev, 34-aastane mees, aga kui aus olla, siis mind eriti ei huvita, kas ma olen normaalne või ei. Nii et järgides oma südame häält, siis kuu ja tähtede, maa ja taeva ees ma kinnitan sulle, Erasmos, et ma armastan sind nüüd ja igavesti." Kate võttis nüüd veidi jämedama hõbeketi ja pani selle Erasmosele kaela. "Nii, palun kirjutage veel siia alla, aitäh.. ja mulle antud volitustega kuulutan ma teid meheks ja naiseks. Võite pruuti suudelda." Hetkel mil Kate'i ja Erasmose huuled kokku puutusid hakkas mere tagant kerkima tumeoranž päike. Nende suudlus tundus kestvat igavesti. See oli korraga tõotus igaveseks armastuseks ja üleastumine kõigist neile seatud piiridest. Kui nad lõpuks end üksteisest lahutasid, avastasid nad, et nad seisavad hommikuse tõusu tõttu jalgupidi vees ja et perekonnaseisuametnik on kadunud. "Ja kus mu kallis naine pulmaööd.. õigem oleks vist öelda hommikut veeta soovib?" küsis Erasmos lõpuks. "Kasvõi siinsamas rannal," vastas Kate õrnalt. Seal kibuvitstest baldahhiini all polnud enam olemas Lily't ega Josephit, Kate'i ema ega isa, kooli, tööd, mitte midagi. Ainult nemad oma vastühendatud maailmas..

Iga imega kaasneb ka katastroof..

Üldjuhul see nii ka on. Kahjuks. Ma ei hakka lahti seletama seda. Eks igaüks teab omadest kogemustest.. Samamoodi on ka iga ime kellegi jaoks katastroof.. ja vastupidi. Ega alati ei saagi tahta 100% õnne, aga kui miski seda varjutab, pole võimalik täit rõõmu tunda. Alati peab olema miski mis kõik ära rikuks. Nipp on selles, et kui seda ignoreerida ja tunda rõõmu headest asjadest, siis lahenevad probleemid peagi. Seda loomulikult ainult selleks et uued saaksid tekkida.. Ja nii see jääbki korduma. Igavesti. Kuni surmani toimiv nõiaring..

kevad on meil südamees...

lõpuks! kevaad^^. mingi päike paistab otse silmaauku kogu aeg, õues on soe.. suvetunne tuleb... ja sellele vastukaaluks siis veerandi lõpp, mornid õpetajad ja lugematu arv järeltöid. mis tuleb teha peale 8-tunnist koolipäeva.:) mis tuletabki meelde mulle, et mul praegu sellises toredas aines nagu History hinded 1 ja 2 on.. ahjaa, selles ei panda selleks veerandiks hinnet ju. jess! aga kevad on küll jah. paar päeva tagasi otsustasime mina ja Liis, minu alatine ustav kaaslane.. vähemalt siis kui ta on purgi dünamit'i joonud.. minna metsa et tabada kevadet.. midagi eriti pildile me küll ei saanud, aga naerukrampe küllaga.. kevadel, kust siis kui on kõige kiirem, ei ole midagi paremat kui põgeneda linnast kuhugi loodusesse ja unustada kõik mured - kool, kodu jms..
kahjuks kaasneb sellega ka õppimistaseme langus, mille üle pole eriti rõõmsad meie armsad vanemad.. tegelikult võiks nagu aru saada, et kevadstressi tekkimine on vägagi võimalik. mitte koolist, vaid just sellest kui ei saa kevadet nautida. väga jube on koju õppima kiirustades vaadata inimesi kellel pole kuhugi kiiret ja kes niisama jalutavad või midagi.. vähemalt selliste nägudega on küll mingid nõudlikema koolide (ma arvan) õpilased kes meile linnas vastu tulevad..:D

Klass..

niih.. v2ikeidi sai täna ühe.. parema sõna puudumisel võib seda ka elamuseks kutsuda.. võrra rikkamaks igatahes.:D nimelt ma käisin Klassi vaatamas CC Plazas. Tegelikult võib piisava loomuliku intelligentsiga inimene seda ka pealkirjast järeldada ;). Film iseenesest oli hea, polnudki eriti üle pingutatud, nagu eestlastele, no offence, tavaliselt kombeks. Võib-olla oli asi noortes näitlejates, kes filmi palju vastuvõetavamaks tegid, suur kummardus neile.:) Üks asi jäi kuidagi häirima - kiusatavad nägid välja niivõrd ebasümpaatsed, et kaasa tunda neile oli raske, kui jälle palju kenamad meessoo esindajad lõpus külmavereliselt maha lasti selle eest, et nad ei julgenud ühele tüübile vastu astuda, kui sealjuures oli ka näha mis neist saanud oleks, kui nad seda teinud oleksid. Neid oleks pekstud, alandatud ja mida kõike veel.. hmh.:/
igatahes soovitan vaadata:)

tere tulemast tagasi :)

kuna suur osa minu sõpradest on alustanud nüüd või tegelevad juba pikemat aega blogimisega, siis otsustasin üles otsida ka enda vana blogi ja seda ka juusima hakata. mis mõtet on niisama blogi omada? nii et lugejatele tere tulemast tagasi. V2ikeidi is back in action! (või midagi sellist).