.

.

2/26/13

with a f you

iga kord, kui hakkab tekkima kahtlus, et ehk on lammutustööd vale tee, ilmneb taas midagi uut tülgastavat. (tsiteerides:) "tuhande" inimese kaasamine kahe probleemidesse on ilmselgelt midagi niisugust. rääkimata täit lugu, hõlmamata mõlemat osapoolt. ja ega mulle ei tulegi ju keegi midagi ütlema, hoopis kuulen: räägivad. mõistavad hukka nagu kohane. seevastu vaatan neid paari enda lähedast, kes looga kursis on. arutlevad. kahtlevad.  annavad objektiivseid soovitusi (mida ma ise teinekord kuulata ei pruugi või mille ebasobivaks liigitan). 

ja mida vähem ma tean sellest, kellele mind kui koletist serveeritud on, seda parem, pole nii valus. muidugi kättemaksuplaanina on tehtu lausa geniaalselt personaalne. vaevalt et keegi isegi nii kümnesse sünnipäevakingi mulle kunagi teinud on. 

jah, naljakas. hetkeks käis peast läbi A sõnadest inspireeritud mõte, et äkki ikkagi.. ja juba viis minutit hiljem lõin endale käega otsaette - ikka päris lolliks läinud peast. kui algselt veel imestasin enda emotsioonitust, siis tänu no päris geniaalsele käitumisele kuhjub seda halba emotsiooni juurde isegi mitte päevade vaid tundidega. 

ja seda vähem ma soovin, et Tulevik oleks sellega seotud. 

2/3/13

why you?

üks lemmikumaid õppejõude, mees, kelle vastu mul vast suurim aukartus on, suutis nii vastikult tuju ära rikkuda, täiesti põhjendamatult vastikult mu suhtes käitudes nimelt. iga tunniga, mis saadud meilist möödunud, olen end aina rohkem üles keeranud, kardan, et öösel, kui keerukas koolitöö talle valmis kirjutatud, leiab tema e-mail samaväärse vastuse. ausõna, seda proovin vältida, omaenda heaolu nimel. aga tõepoolest, põhjendamata ebameeldiv suhtumine on üks väheseid asju, mis mu täiesti endast välja viib. nagu.. ma räägin sulle viisakalt, alandlikult oma kurva loo ja sa tuled lihtsalt ülbitsema? austus tolle inimese vastu langes kahjuks kolinal. 

2/1/13

no sleeeeep... no sleep.

ma isegi ei taha vaadata eelmises postituses antud lubadusi.
fakt on see, et unerohi sai otsa ja ülehelikiiruselise tempo kiuste ei taha see magamise värk siiski õnnestuda. kevadsemestri õppekava esitamise tähtajani on jäänud kolm päeva. mida võtan ja millal, on siiani selgusetu. et ka tööl on segased ajad, ei julge graafikut väga täis toppida, samas kõik ägedad ained kattuvad kohustuslikega ning valikained töögraafikuga. 

naljakas, mida vähem on töölt vaba aega, seda meeldivamaks pubi muutub. viimase ekstreemse poole nädalaga, mil M puhkusel on olnud, olen A-ga nii ära harjunud, et lausa imelik oleks kellegi teisega ühes vahetuses olla. see on vist see, kui veedad kellegagi sunniviisiliselt nii palju aega koos, et paratamatult harjud kõigi tema veidrustega ning ühel hetkel käib klikk ära ja olete parimad partnerid, midagi sellist nagu actionfilmides. eks ma ole ju suvest saati rääkinud, et me hea tiim oleme, aga olgem ausad - ikka kuradi hea tiim!

inimene, kelle tõttu 8. klassi keemiatunnid pidevalt itsitama ajasid, käis eile tööl külas. üle pika aja näha oli.. tegelikult üsna mõnus. kui nii kaua inimese elu vahelduva eduga kaugemalt-lähemalt jälgida, on sellised kord aastas silmast silma trehvamised aina huvitavamad. jeez, kui kaua too inimene siin blogis figureerinud pole..

tahaks, et järgmine nädalalõpp saabuks rutem. selleks ajaks tean juba nii palju rohkem edaspidise kohta!

ja bloggerile tahaks praegu jalaga anda. selle postituse kirjutamine mingi kohaliku ajudenussi tõttu, mis mind mu enda blogiga enam ära ei ühenda (tahaks karjuda siinkohal juba), on nii kuradima võimatu, võimatum kui loonakaks'ga koos töötamine. no päriselt. 


teie Alex