Ja nii ma tapsingi Nuuskmõmmiku..

Mantli lehvides seisis ta kivisel mererannal, sügavrohelised silmad põrnitsemas vahuseid halle laineid, mis maad tema all neelates aina lähemale tulid. Kui esimesed neist tema jalgu puudutasid, ärkas ta otsekui unest, taganes paar sammu ja tema pilk kinnitus taaskord silmapiirile. Miks see ei tule? Tuuleiil haaras nagu möödaminnes kaabu ta peast, keerutas seda paar korda tumeda tähistaeva all ja asetas selle üksikule akaatsiapõõsale. Pruunid juuksed langesid hetkeks ta õlgadele, kuid asusid kohe mantliga samas rütmis lehvima. Tema näos oli näha jälgi unetutest öödest ja väsimusest. Inimene kes teda ei tundnud oleks võinud öelda, et ta on nutnud. Aga temataolised mehed ei nuta ju kunagi..
Tuul üritas nüüd tal mantlit seljast rebida, ent tundus, et ta ei pannud enda ümber toimuvat tähelegi. Ta taganes veel paar sammu. Miks see ometi ei tule? Ta kartis ennast viimasel hetkel ümber mõtlevat. Tema süda peksis järjest kiiremini. Miljon mõtet ta peas üritasid korraga tähelepanu saada. Miks sa seda teed? Hülgad oma naise ja lapse? Ma olen neile juba niigi palju haiget teinud.. Aga nad ju vajavad su tuge üle kõige. Ei, mitte minu. Ma ei vääri neid. Argpüks! Põgened elu eest.. Kui elu tähendab ainult valu, siis milleks seda taluda? Aga kuidas siis ülejäänud inimesed suudavad? Mina pole nemad ja nemad pole mina.
Tema mõistuse hääl oli tugev. Aga sellel polnud õigus. Seekord mitte..
Vahepeal olid taeva katnud sünged pilved. Vihma piitsutas talle näkku. Ta vaatas kella. See näitas seitse minutit kolm läbi. Hoiatus oli antud kella kolmeks. Ta ei suutnud taluda mõtet, nagu seisaks ta siin täiesti asjatult. Ta oli oma otsuse teinud. Tagasi minna? Mitte iialgi!
Järsult hakkas merepiir taanduma. Ta hingas aeglaselt sisse. Nüüd tuleb lõpp, taganemisteed ei ole, ütles ta endale. Viimase asjana karjus ta tuulde: "KATE, MA ARMASTAN SIND!", hetk hiljem summutas hiiglaslik tsunami kõige elava hääled. Hetkeks pilvede tagant välja tulnud kuu valgustas taanduvat lainet mis viis endaga kaasa kergelt aimatavat inimkogu..

: )

Ma armastan üle kõige kevadet. Maikuud. Õitsevad toomingad ja niiererohelised lehed tekitavad kirjeldamatu tunde. Ma armastan seda maailma. Armastan kõiki ja kõike. Ma olen lõpuks õnnelik. Loomulikult ei tulene õnn ainult kevadest.. aga see aitab suuresti kaasa. Kõik mu ümber on samuti õnnelikud. Kool saab läbi. Algab lõputu suvi.. Vabadus. Kolm kuud ilma keemiatundideta. Kolm kuud ilma vene keeleta. Need kaks nädalat mis sellest kõigest veel lahutavad..
* * *
Ma tegin kõik aknad lahti, ma tahan et mu toas oleks samasugune kevad nagu õues. Ei, ma vist ikkagi lähen õue. Kohutavalt ilus päikeseloojang on praegu. Viimased päikesekiired kaovad õitsvate õunapuude taha.. Oeh..
* * *
Nii soe on õues. Mis siis et kell on mingi 22.00 . Ja nii kohutavalt ilus. Valus hakkab. Võiks istuda terve päeva lihtsalt võrkkiiges ja vaadata kevadet. Teeks seda hea meelega kui aega oleks. Aga ei. Kaks nädalat kooli veel. Selle ajaga kaob see imeilus kevad ju. Temast saab suvi. Aga ma ei taha suve. Ma tahan seda kevadet..

***

Õitsevate toomingate joovastav lõhn tekitas temas imeliku tunde. Nagu terve maailma rõõm ja valu oleks korraga tema väikesesse südamesse pugenud. Seda tunnet tahtis ta jagada vaid ühe inimesega.
"Ma armastan sind." Ta kartis neid sõnu. Ta kartis tunnet mida need sõnad väljendasid. Liiga hästi olid tal meeles aastatagused sündmused. Õnn. Pettumus. Valu. Ta polnud siiani sellest üle saanud. Kuid nüüd algas see otsast peale. Kuidas olla kindel et see ei kordu? "Ma armastan sind," oli talle tookord öeldud. Ainus mis ta valesti tegi oli see, et ta uskus. Uskus siiralt nende sõnade lausujat. Armastus. See oli tookord olnud nii lihtne, lausa endastmõistetav. Kahjuks pidi ta pettuma. Kui selline asi nagu armastus üldse eksisteeris, siis tundus, et temale polnud seda jätkunud. Selle teada saamine tegi väga haiget. Ent ühtki pisarat ei voolanud, ta hoidis kõik endale. Maailm ei vääri seda. Pole mõtet valada pisaraid kellegi pärast kes nii haiget teeb.
Taaskord need sõnad. "Ma armastan sind, ma ei jäta sind kunagi." Ta ju tahtis seda uskuda. Kuid ei suutnud. Ta ei tahtnud uuesti pettuda. "Ma armastan sind ka. Igavesti. Kuid mul on kahju.."

natuke minu fantaasialoomingut.. :)

See tundus uskumatu. Seista koos Kate'iga tühjal rannal kuuvalguses, lained vaikselt kallast limpsimas ja teades, et mõne minuti pärast võivad nad olla mees ja naine. Erasmos vaatas Kate'ile silma. Tüdruk oli julgem kui ta oli arvanud. Ta oli kas piisavalt rumal või polnud tal midagi kaotada.. Erasmos välistas kindlalt esimese variandi. Ei, rumal polnud see tüdruk päris kindlasti.. Oli kuidas oli, aga siinkohal kippus hoopis Erasmos olema see kes peaaegu kahtlema lõi. Sellepärast ta peaaegu võpatas nähes kedagi eemalt lähenemas. "Kas see on.. tema?" küsis Kate vaikselt. "Ma loodan küll," vastas Erasmos ülepingutatud entusiasmiga. Ent tüdruku silmadest ta nägi, et too oli ikkagi aru saanud. "Me ei pea seda tegema kui sa ei taha.." ütles Kate. "Kuule tüdruk.." naeris Erasmos "Ei tea, kes siin kellele abieluettepaneku tegi?" "Aga kui sa vangi lähed? Sind võidakse kahenaisepidamises süüdistada, või.." "Ütle parem et sa ise ei taha. Ma saaksin täiesti aru, minuga abiellumine tundub vägagi sinu elu ära rikkumisena.. Kui sa praegu keelduksid, sa saaksid veel oma vana elu tagasi.." "Ja kaotaksin sinu? Ei iial! Enne sureksin.." Kate'i silmad olid juba pisarais. "Kallis.." sosistas Erasmos ning silitas nimetissõrmega Kate'i põske..
Äkitselt keegi köhatas ja reibas hääl nende kõrval ütles: "Tere! Noh? Kas alustame?" "Jah.. ee.. loomulikult´, nii.." Erasmos tundis end veidi kohmetult. Sellest 17-aastasest tüdrukust siin pidi saama tema naine. Oi Michael, Michael, milleni sa küll jõudnud oled.. sul on kodus naine ja laps.. Reaalsusesse tagasi tulles pöördus ta näoga Kate'i poole nii, et perekonnaseisuametnik nende kõrvale jäi. Seal ta seisiski. Kuuvalgus langemas näole, pehme meretuul kergelt lennutamas tema pikki heledaid juukseid, helesinine siidkleit seljas ja see armas tema Kate'ilik naeratus näol. Mees naeratas talle vastu ja võttis tema soojad käed pihku. "Tundub, et ma jätan selle külaliste osa vahele, eksole? Et ma lähen siis otse tõotuste juurde eksole? Eksole te kirjutasite need ise?" Kate turtsatas nähes muiet Erasmose näos. Õnneks ei taibanud ametnik et tema üle naerdi. "Laske siis käia, ärge pange mind tähelegi eksole.." "Jaa, ärge selle pärast muretsege, eksole," naeris Kate.
"Kate.. minu Katie.." alustas Erasmos. "Kui ma sind esimest korda nägin, jättis mu süda paar lööki vahele. Sinus oli ja on praegugi midagi sellist mida kelleski teises ei ole. Ma vajan sind nagu õhku, Kate. Ma ei suuda ilma sinuta elada. Terve oma elu olen ma elanud igavat rutiinset elu. Mitte et ma oleks saanud selle üle nuriseda, aga ma tundsin ikka, et midagi oleks nagu puudu. See miski olid sina, Kate. Ma teadsin seda sellest hetkest peale kui ma sind esimest korda nägin. Ma olin valmis jätma kõik, ainult selleks et sinuga olla ja tea, et kui mul seda teha tuleks, ei kahtleks ma hetkekski. Kuigi mul on vahest raskusi oma tunnete väljendamisega, siis praegu siin, olgu minu tunnistajateks iga viimanegi liivatera siin rannas, need hommikusööki otsima lendavad kajakad ja need väikesed lained kes kohisedes valget vahtu rannale kannavad, ma ütlen sulle, Kate, et ma armastan sind üle kõige maailmas ja tõotan seda teha oma elupäevade lõpuni ja kauemgi veel." Viimaseid sõnu lausudes pani Erasmos Kate'ile kaela hõbedase keti mis asendas sõrmuseid. Tüdrukule lähemale kummardudes nägi ta tema silmis pärlvalgeid pisaraid helkimas. "Sinu kord," sosistas ta. Kate pilgutas korraks kiiresti silmi ja lausus seejärel: "Erasmos.. Michael. Sina oled minu muinasjutt. See jutt räägib sellest, kuidas ühest täiesti tavalisest teismelisest tüdrukust saab ühtäkki printsess, kui ta leiab oma õnne ühe salapärase haldja näol. Minu esimene mõte sinust oli, et sa oled mingi segi keeranud pervert.. ei, ära naera! Aga kui ma lõpuks taipasin, et sul on tõsi taga, siis ma olin justkui puuga pähe saanud. See tundus täiesti uskumatu. Loomulikult paneb igaüks tähele meie vanusevahet. Igaüks peale meie, ma mõtlen. Ma pole päris kindel, kuivõrd normaalne on see, kui üks 17-aastane tüdruk tunneb, et ainus inimene maailmas kes teda mõistab ja ainus keda ta armastab, on üks imelik, salatsev, 34-aastane mees, aga kui aus olla, siis mind eriti ei huvita, kas ma olen normaalne või ei. Nii et järgides oma südame häält, siis kuu ja tähtede, maa ja taeva ees ma kinnitan sulle, Erasmos, et ma armastan sind nüüd ja igavesti." Kate võttis nüüd veidi jämedama hõbeketi ja pani selle Erasmosele kaela. "Nii, palun kirjutage veel siia alla, aitäh.. ja mulle antud volitustega kuulutan ma teid meheks ja naiseks. Võite pruuti suudelda." Hetkel mil Kate'i ja Erasmose huuled kokku puutusid hakkas mere tagant kerkima tumeoranž päike. Nende suudlus tundus kestvat igavesti. See oli korraga tõotus igaveseks armastuseks ja üleastumine kõigist neile seatud piiridest. Kui nad lõpuks end üksteisest lahutasid, avastasid nad, et nad seisavad hommikuse tõusu tõttu jalgupidi vees ja et perekonnaseisuametnik on kadunud. "Ja kus mu kallis naine pulmaööd.. õigem oleks vist öelda hommikut veeta soovib?" küsis Erasmos lõpuks. "Kasvõi siinsamas rannal," vastas Kate õrnalt. Seal kibuvitstest baldahhiini all polnud enam olemas Lily't ega Josephit, Kate'i ema ega isa, kooli, tööd, mitte midagi. Ainult nemad oma vastühendatud maailmas..

Iga imega kaasneb ka katastroof..

Üldjuhul see nii ka on. Kahjuks. Ma ei hakka lahti seletama seda. Eks igaüks teab omadest kogemustest.. Samamoodi on ka iga ime kellegi jaoks katastroof.. ja vastupidi. Ega alati ei saagi tahta 100% õnne, aga kui miski seda varjutab, pole võimalik täit rõõmu tunda. Alati peab olema miski mis kõik ära rikuks. Nipp on selles, et kui seda ignoreerida ja tunda rõõmu headest asjadest, siis lahenevad probleemid peagi. Seda loomulikult ainult selleks et uued saaksid tekkida.. Ja nii see jääbki korduma. Igavesti. Kuni surmani toimiv nõiaring..