.

.

5/24/07

Ja nii ma tapsingi Nuuskmõmmiku..

Mantli lehvides seisis ta kivisel mererannal, sügavrohelised silmad põrnitsemas vahuseid halle laineid, mis maad tema all neelates aina lähemale tulid. Kui esimesed neist tema jalgu puudutasid, ärkas ta otsekui unest, taganes paar sammu ja tema pilk kinnitus taaskord silmapiirile. Miks see ei tule? Tuuleiil haaras nagu möödaminnes kaabu ta peast, keerutas seda paar korda tumeda tähistaeva all ja asetas selle üksikule akaatsiapõõsale. Pruunid juuksed langesid hetkeks ta õlgadele, kuid asusid kohe mantliga samas rütmis lehvima. Tema näos oli näha jälgi unetutest öödest ja väsimusest. Inimene kes teda ei tundnud oleks võinud öelda, et ta on nutnud. Aga temataolised mehed ei nuta ju kunagi..
Tuul üritas nüüd tal mantlit seljast rebida, ent tundus, et ta ei pannud enda ümber toimuvat tähelegi. Ta taganes veel paar sammu. Miks see ometi ei tule? Ta kartis ennast viimasel hetkel ümber mõtlevat. Tema süda peksis järjest kiiremini. Miljon mõtet ta peas üritasid korraga tähelepanu saada. Miks sa seda teed? Hülgad oma naise ja lapse? Ma olen neile juba niigi palju haiget teinud.. Aga nad ju vajavad su tuge üle kõige. Ei, mitte minu. Ma ei vääri neid. Argpüks! Põgened elu eest.. Kui elu tähendab ainult valu, siis milleks seda taluda? Aga kuidas siis ülejäänud inimesed suudavad? Mina pole nemad ja nemad pole mina.
Tema mõistuse hääl oli tugev. Aga sellel polnud õigus. Seekord mitte..
Vahepeal olid taeva katnud sünged pilved. Vihma piitsutas talle näkku. Ta vaatas kella. See näitas seitse minutit kolm läbi. Hoiatus oli antud kella kolmeks. Ta ei suutnud taluda mõtet, nagu seisaks ta siin täiesti asjatult. Ta oli oma otsuse teinud. Tagasi minna? Mitte iialgi!
Järsult hakkas merepiir taanduma. Ta hingas aeglaselt sisse. Nüüd tuleb lõpp, taganemisteed ei ole, ütles ta endale. Viimase asjana karjus ta tuulde: "KATE, MA ARMASTAN SIND!", hetk hiljem summutas hiiglaslik tsunami kõige elava hääled. Hetkeks pilvede tagant välja tulnud kuu valgustas taanduvat lainet mis viis endaga kaasa kergelt aimatavat inimkogu..

No comments: