natuke minu fantaasialoomingut.. :)

See tundus uskumatu. Seista koos Kate'iga tühjal rannal kuuvalguses, lained vaikselt kallast limpsimas ja teades, et mõne minuti pärast võivad nad olla mees ja naine. Erasmos vaatas Kate'ile silma. Tüdruk oli julgem kui ta oli arvanud. Ta oli kas piisavalt rumal või polnud tal midagi kaotada.. Erasmos välistas kindlalt esimese variandi. Ei, rumal polnud see tüdruk päris kindlasti.. Oli kuidas oli, aga siinkohal kippus hoopis Erasmos olema see kes peaaegu kahtlema lõi. Sellepärast ta peaaegu võpatas nähes kedagi eemalt lähenemas. "Kas see on.. tema?" küsis Kate vaikselt. "Ma loodan küll," vastas Erasmos ülepingutatud entusiasmiga. Ent tüdruku silmadest ta nägi, et too oli ikkagi aru saanud. "Me ei pea seda tegema kui sa ei taha.." ütles Kate. "Kuule tüdruk.." naeris Erasmos "Ei tea, kes siin kellele abieluettepaneku tegi?" "Aga kui sa vangi lähed? Sind võidakse kahenaisepidamises süüdistada, või.." "Ütle parem et sa ise ei taha. Ma saaksin täiesti aru, minuga abiellumine tundub vägagi sinu elu ära rikkumisena.. Kui sa praegu keelduksid, sa saaksid veel oma vana elu tagasi.." "Ja kaotaksin sinu? Ei iial! Enne sureksin.." Kate'i silmad olid juba pisarais. "Kallis.." sosistas Erasmos ning silitas nimetissõrmega Kate'i põske..
Äkitselt keegi köhatas ja reibas hääl nende kõrval ütles: "Tere! Noh? Kas alustame?" "Jah.. ee.. loomulikult´, nii.." Erasmos tundis end veidi kohmetult. Sellest 17-aastasest tüdrukust siin pidi saama tema naine. Oi Michael, Michael, milleni sa küll jõudnud oled.. sul on kodus naine ja laps.. Reaalsusesse tagasi tulles pöördus ta näoga Kate'i poole nii, et perekonnaseisuametnik nende kõrvale jäi. Seal ta seisiski. Kuuvalgus langemas näole, pehme meretuul kergelt lennutamas tema pikki heledaid juukseid, helesinine siidkleit seljas ja see armas tema Kate'ilik naeratus näol. Mees naeratas talle vastu ja võttis tema soojad käed pihku. "Tundub, et ma jätan selle külaliste osa vahele, eksole? Et ma lähen siis otse tõotuste juurde eksole? Eksole te kirjutasite need ise?" Kate turtsatas nähes muiet Erasmose näos. Õnneks ei taibanud ametnik et tema üle naerdi. "Laske siis käia, ärge pange mind tähelegi eksole.." "Jaa, ärge selle pärast muretsege, eksole," naeris Kate.
"Kate.. minu Katie.." alustas Erasmos. "Kui ma sind esimest korda nägin, jättis mu süda paar lööki vahele. Sinus oli ja on praegugi midagi sellist mida kelleski teises ei ole. Ma vajan sind nagu õhku, Kate. Ma ei suuda ilma sinuta elada. Terve oma elu olen ma elanud igavat rutiinset elu. Mitte et ma oleks saanud selle üle nuriseda, aga ma tundsin ikka, et midagi oleks nagu puudu. See miski olid sina, Kate. Ma teadsin seda sellest hetkest peale kui ma sind esimest korda nägin. Ma olin valmis jätma kõik, ainult selleks et sinuga olla ja tea, et kui mul seda teha tuleks, ei kahtleks ma hetkekski. Kuigi mul on vahest raskusi oma tunnete väljendamisega, siis praegu siin, olgu minu tunnistajateks iga viimanegi liivatera siin rannas, need hommikusööki otsima lendavad kajakad ja need väikesed lained kes kohisedes valget vahtu rannale kannavad, ma ütlen sulle, Kate, et ma armastan sind üle kõige maailmas ja tõotan seda teha oma elupäevade lõpuni ja kauemgi veel." Viimaseid sõnu lausudes pani Erasmos Kate'ile kaela hõbedase keti mis asendas sõrmuseid. Tüdrukule lähemale kummardudes nägi ta tema silmis pärlvalgeid pisaraid helkimas. "Sinu kord," sosistas ta. Kate pilgutas korraks kiiresti silmi ja lausus seejärel: "Erasmos.. Michael. Sina oled minu muinasjutt. See jutt räägib sellest, kuidas ühest täiesti tavalisest teismelisest tüdrukust saab ühtäkki printsess, kui ta leiab oma õnne ühe salapärase haldja näol. Minu esimene mõte sinust oli, et sa oled mingi segi keeranud pervert.. ei, ära naera! Aga kui ma lõpuks taipasin, et sul on tõsi taga, siis ma olin justkui puuga pähe saanud. See tundus täiesti uskumatu. Loomulikult paneb igaüks tähele meie vanusevahet. Igaüks peale meie, ma mõtlen. Ma pole päris kindel, kuivõrd normaalne on see, kui üks 17-aastane tüdruk tunneb, et ainus inimene maailmas kes teda mõistab ja ainus keda ta armastab, on üks imelik, salatsev, 34-aastane mees, aga kui aus olla, siis mind eriti ei huvita, kas ma olen normaalne või ei. Nii et järgides oma südame häält, siis kuu ja tähtede, maa ja taeva ees ma kinnitan sulle, Erasmos, et ma armastan sind nüüd ja igavesti." Kate võttis nüüd veidi jämedama hõbeketi ja pani selle Erasmosele kaela. "Nii, palun kirjutage veel siia alla, aitäh.. ja mulle antud volitustega kuulutan ma teid meheks ja naiseks. Võite pruuti suudelda." Hetkel mil Kate'i ja Erasmose huuled kokku puutusid hakkas mere tagant kerkima tumeoranž päike. Nende suudlus tundus kestvat igavesti. See oli korraga tõotus igaveseks armastuseks ja üleastumine kõigist neile seatud piiridest. Kui nad lõpuks end üksteisest lahutasid, avastasid nad, et nad seisavad hommikuse tõusu tõttu jalgupidi vees ja et perekonnaseisuametnik on kadunud. "Ja kus mu kallis naine pulmaööd.. õigem oleks vist öelda hommikut veeta soovib?" küsis Erasmos lõpuks. "Kasvõi siinsamas rannal," vastas Kate õrnalt. Seal kibuvitstest baldahhiini all polnud enam olemas Lily't ega Josephit, Kate'i ema ega isa, kooli, tööd, mitte midagi. Ainult nemad oma vastühendatud maailmas..