kui elu on sealsamuses aga samas hästi hea

sain täna ühe e-maili. mulle pakuti isiklikult, eelisjärjekorras mu unistuste tööd. või noh, tööd, mida ma olen ammu väga-väga tahtnud. ja ma ei saa seda vastu võtta, sest ilmselgelt on ajastus paigast ära. see lihtsalt tapab mind praegu seest. teatavasti ei tule selliseid elu võimalusi just kuigi tihti ja väga valus ja raske on ära öelda. 

samas ma ei saa öelda, et kahetseksin seda otsust (ütleme, et tegu on ikka otsusega), sest iga päev annab mulle nii palju. taban ennast mitu korda päevas mõttelt, et nii ilus ja hea on elu. just oleviku mõttes. kui ma peaaegu terve oma elu veetsin mingit ilusat tulevikku oodates, siis nüüd lõpuks hindan ma just seda, mis praegu on. igat kordumatut hetke.

praegu siin kirjutades ja vahepeal magavat Reginat piiludes, tundes, kuidas soe päike mu selga paitab ja värske kevadõhk aknast sisse voogab, ei vahetaks ma seda emotsiooni elusees ka selle unistuste töö vastu.

süüa & müüa

tahan täna jagada kahte asja, millest hetkel natuke vaimustuses olen. 

esiteks: kui kellelgi peaks kunagi tekkima vajadus midagi müüa, siis soovitan kuulutus panna soov.ee-sse. 

nimelt oli mul suur tahtmine lahti saada oma vanast voodist, mis võttis enda alla pea pool magamistoa muidu vabast põrandapinnast. tegu oli korraliku täispuidust kalli asjaga, madrats oli veits päevinäinud, nii et selle pakkusin tasuta kaasa, kui tahtmist on. hinnaks küsisin sümboolse 50€. 

eeldasin loomulikult, et leian ostja mõnest facebooki käidavamast osta/müü/vaheta-grupist. upitasin ilusti korra päevas kuulutust, nagu reeglid ette nägid, kuid ei midagi. närvi viskas mustaks juba, et ei saagi kolast lahti. õnneks meenus, et L oli Soovi soovitanud. ma muidugi pidasin end tol hetkel targemaks, arvates, et facebookis rohkem potentsiaalseid ostjaid mu kuulutust näeb. igatahes tegin proovi. ühe päeva pärastlõunal läks tekst üles, järgmiseks (eilseks) õhtuks oli leitud huviline, organiseeritud transport, viidud voodi minema ja mina saanud 50€ võrra rikkamaks. juhtus nimelt, et tollel naisterahval just eile oli renditud buss, et täna hommikul viia maale mööblit, kuhu tal just sellist voodit vaja. ja muide, nii positiivseid inimesi ma pole ammu kohanud :) ja mu riidekapi uks käib taas lahti!

teiseks tahan jagada ühe hea salati retsepti, mille tõi parimal, ehk siis toiduks tehtud kujul, minuni üks tore noor ema, kes meile jõuluajal oma beebit tutvustamas käis. tegelikult ma enne seda vihkasin sellerit, aga kuna too naine mulle väga sümpaatne on, siis otsustasin tema kokakunsti ikka järele proovida. kohutavalt hea oli! ja väga lihtne valmistada.

retsept ühele näljasele:

150 grammi varssellerit. haki peeneks.

150 grammi makrat. haki sinna juurde.

2 supilusikatäit maitsestamata jogurtit

1 supilusikatäis majoneesi. sega läbi

1 muna pudiks tehtuna peale.

granaatõunaseemneid ka soovitan peale puistata.

ongi kõik. plaanisin seda teha homseks sünnipäevalauale, kuid kuna kodupood oli selleriga kehvasti varustatud, siis sain teha ainult selle ühe näljase koguse. aga et mul siin rohkem näljaseid pole, siis ma ei kurda.

kuidas tunda ära head meest

sattusin just peale olukorrale, kus naabrimees oma koerale juhtmega virutas. olgu öeldud, et ma ei nõustu ka kasvatuslikul eesmärgil vägivallaga ei inimeste ega loomade suhtes. aga selle situatsiooniga meenusid mulle J sõnad, et meest valides vaata, kuidas ta kohtleb oma ema ja kuidas oma koera. 

targad sõnad, peab tunnistama. kasvõi selle sama naabri näitel, kes alati on olnud üsna mölakas. ka oma naise suhtes, kellega nad vahepeal olid küll lahus, aga nüüd saavad viienda lapse. mis nende koduseinte vahel toimub, ei puutu minusse, aga mõned avalikkuse silme all toimunud juhtumid on pannud küll kulmu kergitama..

eks ole nii- ja naapidiseid näiteid. aga kindla peale minek on, kui valida mees, kes austab loomi ja naisi. hea mees isiklikult soovitab. lausa üks parimaid :)

challenge - day 20

day 20: something you are trying to figure out

ma olen alati (enda) eksistentsist hästi huvitatud olnud. sellest, et kuidas ja miks.. ja üldse, kuidas maailm kellegi teise silmade läbi välja näeks? sest paratamatult on igaüks oma maailma naba, vaatad ju enda seest kõike. mõnikord ikka taban end unetutel öödel mõttelt, et kuidas see ikka nii on, et ma siin iseenda sees istun ja seda maailma vaatan. ja misasi see "mina" üldse on? 

ja mis see elu mõte siis lõppude lõpuks ka on?

ja muud deeper than deep klišeed. 

challenge - day 19

day 19: 20 facts about yourself

• ma eelistan alati kõiges lipusinist teistele värvidele.
• suurem osa mu rahast kulub toidule.
• ma kardan sügavat vett pärast seda, kui väiksena peaaegu uppunud oleksin.
• ma armastan hirmsasti leopardimustrit ning käiksin ilmselt riides nagu prostituut, kui ei jälgiks pidevalt, mida kokku ostan.
• ma võtan kõike kohutavalt südamesse.
• mul on väga eriline suhe "oma" muusikaga, seda kuulates olen nagu hoopis teises maailmas.
• ma ei söö seeni.
• ma olen rohkem öö- kui päevainimene.
• ma ei tahtnud 8. klassi alguses kooli minna, sest mul oli tunne, et kõik vihkavad mind.
• mu ideaaljalatsid on kõrge kontsaga põlvini nöörsaapad.
• kui ma saaksin elada ükskõik millises teises linnas, siis valiksin Viini või Helsingi.
• väga palju häid ideid jääb mul viitsimatuse tõttu täide viimata.
• ma kohtusin oma isaga esimest korda 16-aastaselt. siis sain ka teada, et mul on kaks poolvenda.
• ma olen alati kõigega opositsioonis. kui keegi väidab midagi, mida annab ka teise nurga alt vaadata, siis automaatselt hakkan rääkima talle vastu, lihtsalt et tutvustada talle asja teist külge. 
• kui ma oleksin poiss, siis mu nimi oleks Kert/Gert.
• ma olen huumori suhtes väga valiv. labased kreisiraadio tüüpi ja tordiga näkku naljad on minu jaoks vastuvõetamatud.
• ma olen ristitud, aga mitte usklik.
• jätsin 11. klassi seljakasvajaga jamamise tõttu pooleli. seejärel kooli vahetamine oli ilmselt üks mu elu parimaid otsuseid.
• ma eelistan 30-kraadist ilma -10-kraadisele.
• mul pole kunagi olnud ühtegi luumurdu.

challenge - day 18

day 18: favorite childhood books?

oleks vaid nüüd vana hea lugemispäevik käepärast! :D seal oli lapsepõlves loetud raamatuid vist saja ringis kirjas. (ja oi, kuidas ma vihkasin sinna pildi joonistamise osa.. püüdsin alati ema nõusse saada, et ta minu eest joonistaks. raamatud lugesin ikka ise läbi).

 

mäletan, kuidas lugesin umbes kuueselt salaja "Peata ratsaniku" algust ja sain sellest hirmujudinad :D umbes samavanalt avastasin, samuti salaja, enda jaoks krimkad - esimene oli Agatha Christie "Mõrv raamatukogutoas", mida ema kapist võtmas käisin, kui kedagi läheduses polnud.

üldiselt erinesid mu lugemisharjumused teistest omavanustest üsna suurel määral. näiteks oli "Sõrmuste isanda" sari minu jaoks täielik piinamine! proovisin ja proovisin lugeda, et mõista, mida sõbrad selles näevad, aga no ei. samamoodi oli kunagi kohustuslikuks kirjanduseks olnud "Kaasani täht", mida sõbrapäevikutesse lemmikraamatu kohale sageli kirjutati, mu meelest kohutavalt igav.

üks raamat, mis mulle väiksena tohutult meeldis, oli "Barbara ja suvekoerad". nii südamlik ja tore pisikeste tüdrukute fantaasiaraamat. Lindgrenit lugesin valikuliselt, "Bullerby lapsed" ja "Pipi" meeldisid, Karlsson oli liiga vastiku käitumisega tegelane. musketäre lugesin vist oma kümme korda ja võin siiamaani lugeda. Harry Potteri kõik osad on ka ilmselt vähemalt viis korda läbi loetud. 

üldiselt lugesin ma nii palju, et vist kindlaid lemmikuid polnudki. 

challenge - day 17

day 17: where do you work?

nagu paljud lugejad ilmselt teavad, ootab mind tagasi mu töökoht klienditeenindajana Hiiu Pubis. kavatsen väikese koormusega tööle minna niipea kui võimalik; juhataja helistas juba jaanuaris, et uurida, ega ma äkki juba naasmist ei plaani. igatsesin küll juba üsna pea pärast lapsepuhkusele jäämist jälle tööle, aga mida aeg edasi seda vähem on viitsimist :D 

aga ehk äkki suvel näeb mind mingil määral juba töörežiimil ka.

challenge - day 16

day 16: what's the one thing you've wanted to do, but haven't (yet)?

kuna ma olen viimastel päevadel mõelnud oma sünnipäeva pidamisele üsna palju, siis meenub kõigepealt see, et viimastel aastatel olen tahtnud selleks puhuks aiapeo korraldada. suuremat sorti ürituse, telgi ja grillimisega, šampuse ja viisaka riietusega, ning kutsuda korraga kõik inimesed, kellega on vaja pidada. kahjuks ei ole siiani aprillikuu heitlikud ilmad seda ettevõtmist toetanud ning ka sel aastal jääb ilmselt ära. 

 

tsau, mis teed

üldiselt käivad mulle väga paljud inimesed närvidele ning see on jälle ilusasti vastuolus sellega, et muidu mulle hirmsasti liigikaaslased meeldivad. tihtipeale kipub lihtsalt nii olema, et nad eemalt vaadates palju meeldivamad on, kuid lähemal tundmaõppimisel avaldub igasugu eemaletõukavaid iseloomuomadusi. või on mul lihtsalt raske päev või peavalu või saab pisikestest tüütustest karikas täis.

ja siis kirjutab keegi mulle "tsau". vastan samaga. "mis teed/teete?" kõik, mul kaob kogu viitsimine suhelda ja asendub tüdimusest sarkasmiga. kui ma siin sinuga hetkel vestlen, siis ega vist pea peal seistes seebimulle ei puhu ju, või mis? lisaks on ilmselge, et sa ei hakanud rääkima suurest huvist mu hetketegemiste vastu. 

olgu, olen neelanud alla vastiku käitumise ja oleme lobisenud, kuid tekkinud on paarikümneminutiline paus. "Helina" alustab ta. ja nüüd ta OOTAB. ootab kas või TUNDE, et ma küsiks "noo?", et ta saaks edasi rääkida. kujutan ette, kuidas ta passib klaasistunud silmadega avatud vestluseakent, et ometi saaks rahuldatud tema tähelepanuvajadus. kohe, kui olen huvi üles näidanud, hakkavad sõrmed kibekiiresti uuesti käima. sekundipealt. 

"tead" kirjutab ta ning jääb ootama. ainult selleks, et saaksin vastata "tõenäoliselt mitte". ei tea ega tahagi, huvi kadus juba sellise loo alguse tõttu. aga nähtavasti saan teada. asja võib veel ilustada fraasidega "ma ei tea, kuidas seda öelda" või "ma ei tea kas ma julgen seda üldse rääkida". mida ma nüüd tegema pean? paluma, et räägi, mind nii huvitab? ma ei saa sinu eest seda teha ka, et kiirendada protsessi.

ja lõpuks kui mul sellisest idiootsusest ära flipib, siis on kohe omg sa kõlad nii kurjalt. grow up, see ongi kuri maailm :D

billy talent - surrender

can't leave this world behind

keegi tõi mulle vahepeal täieliku surmatõve. algas kahepäevase jubeda peavaluga, mille vastu ei aidanud ükski rohi ning mis piinas kohutavalt ööpäevaringselt. kolmandal päeval läks peavalu ära.. ja järgnes neli päeva sellist iiveldust, et mõeldamatu oli isegi üle ühe lonksu vett juua, söömisest rääkimata. minut aega püsti seista oli lõpuks selline füüsiline pingutus, et pisarad hakkasid suurest piinast voolama. lihtsalt istusin, vigisesin omaette ja ootasin surma või valget laeva. 

selle tõttu sain korraks tunda ka, milline oleks elu, kui mul oleks pudelibeebi (õudne!), kui ühel hommikul kell 5 piimasegu soojendasin. miks peaks keegi tahtlikult sellise tee valima? müsteerium. õnneks sai see jama ka korda kui ma nagu aafrika näljahädaline oma külmkappi ründasin. kuigi need kolm kilo, mis nende nelja päeva jooksul kadusid oleks võinud tagasi tulemata jääda.. aga see selleks, rannahooajani on veel aega.

nagu ikka aprillikuu saabudes, tuli mul juba väike sünnipäevaelevus sisse. alati mõtlen, et ei hakka midagi korraldama, et väike istumine kusagil L'ga ja koogisöömine perega, aga kohe kui see kuu kätte jõuab, hakkavad tekkima ideed, mida süüa võiks teha ja keda millal kutsuda, meenub, et eelmine kord ju oli tore ja kinki saada on ka tore. lõpuks ometi saaksin mina KA kinki!

billy talent - saint veronika

found my Music again <3>