.

.

4/8/16

boo!

tahaks nii paljusid asju kirjutada, analüüsida, endast välja saada.. aga mida pikem vahe jääb, seda imelikum on suvalisi mõtteid rääkida. maailm muutub iga päevaga, prioriteedid muutuvad selgemaks, igapäevamured (ja rõõmud?) tühisemaks. 

ei saagi aru, on see siis sisemine kasvamine täiskasvanuks olemise suunal või lihtsalt küünilisemaks ja umbusklikumaks muutumine. ometi  kaasneb sellega ka mingi sisemine rahu ja iseenda äratundmisrõõm. 

liiga keeruline? 

muide, kärsitus on üks tüütu iseloomuomadus. nii mitmes asjas tahaks juba selgust. ehkki need on üsna pea selgumas, ikkagi tahaks juba teada ja plaane teha. suveplaane, sügiseplaane ja plaane lähiaastateks. ideaalis... ei, sellest on mõistlik siis kirjutada, kui asjad selged on. enam pole kaua jäänud. 


poets of the fall - rumors

5/14/15

tüütutest taaskohtumistest

ma ei salli piinlikke taaskohtumisi. ausalt öeldes võin ma vabalt olla see, kes vana tuttava või endise  koolikaaslase eest ruttu pilgu mujale pöörab, et vältida pingutatud vestlust. loomulikult pole kõigiga nii, aga teate ju küll neid inimesi, kellega kunagi otseselt sõbrustanud pole ning ilmselt pole ka rohkem ühist kui see, et heal juhul teineteise nägu ära tuntakse.

aga omaette klass on eriti halvad kokkujuhtumised olukordades, kust pole pääsu.
nii õnnestus mul ükspäev otsa jalutada inimesele, kellega aastaid tagasi väga ebameeldiv olukord oli. lühidalt - tema arvas, et oleks hea end kehtestada ja mulle mingit õppetundi anda ja mina tema agressiivsuse peale ei viitsinud seletama hakata ka, et ta tegelikult valesti aru sai ja nägi seda, mida oma kitsarinnalisuses tahtis näha. igatahes kõndisin ma käega lüües pea püsti minema, uskudes et temaga enam kokku puutuma ei pea. 
nüüd otsustasime samal ajal sama inimesega kohtuma minna. no tõesti, suudan ma ka aja valida! loomulikult suudavad kaks klienditeenindajat sellise olukorra üliiiiiivõltsilt viisakalt lahendada, aga mind jäi mõte sellest ikka häirima. mõelda vaid, see inimene arvab tõsimeeli, et ma olen/olin üsna rumal. ja mina paratamatult arvan temast sama. ja tõenäoliselt see ei muutu ka kuidagi. 
tagantjärele mõeldes on isegi hea, et ma ei hakanud tol hetkel asju sirgeks rääkima, sest sellise suhtumisega inimesega edaspidi pidevalt kokku puutudes oleks probleeme ainult juurde tulnud. aga ikkagi häirib, kui valesti on võimalik lihtsat eestikeelset juttu mõista, kui miski selle rääkija juures ei meeldi. 

siinkohal tuleb mul ikka au anda oma pikale kogemusele klienditeenindajana. ma olen omandanud kuldaväärt oskuse ennast täiesti välja lülitada ja nõmedaid olukordi tuima viisakusega lahendada. muidugi kui keegi isiklikult ründab, on see keerulisem, aga üldiselt on palju lihtsam võõrastega vestelda (või vaielda), näol rahulik naeratus ja peas mõte, et kuna ta nagunii mind ei tunne, siis võin öelda mida iganes. aga ma olen viisakas, sest see ei tekita minus mingeid emotsioone ja tolle inimesega räägib hoopis keegi teine. see pole mina, see on tegelane, kelle kostüümi ma automaatselt selga tõmban tööle minnes ja pärast kõiki neid aastaid tegelikult igas olukorras, kus vaja. väga hea abimees on see tuim ja rahulik tegelane. 

12/18/14

*

kui mu telefoni kõnelogi vaadata, siis tundub, nagu ma peale oma ema ja vanaema kellegagi ei suhtlekski. avastasin selle kurva seiga, et ma sõpradeta nolifer olen, hetk tagasi ülejäänud numbreid kustutades. nimelt on Reginal kombeks ärandada mu telefon ja nii mõnelgi korral olen avastanud ta mõnele täiesti ebasobivale inimesele videokõnet teha üritamas. nii ma kustutangi kergemini ligipääsetavast nimekirjast igaks juhuks ära need, kellele ei tasu helistada, et vältida piinlikke olukordi näiteks (tulevate) tööandjate, endiste koolikaaslaste, töömeeste ja taksofirmadega. 

näiteks ükspäev avastasin, et jälle on mu telefon rändama läinud. laps toimetas midagi asjalikult ja ekraanile ilmus info, et ühendatakse kõnet ühe mu tuttavaga. haarasin ruttu punast mummu tagudes mobiili enda kätte, kui kuulsin juba samal hetkel "tsau, Helina..." ja kõne katkes. mispärast ma nüüd nii tegin? oleks ju võinud siis juttu rääkida, mõtlesin piinlikkust tundes. valisin tagasi. vabandasin, et näe, laps siin mängis ja ma ei saanudki täpselt aru, mida ta teeb. "aa, pole hullu, ma helistasin, et teid ülehomseks sünnipäevale kutsuda." ee... sina helistasid? 
tavaliselt need olukorrad siiski nii hästi ei lahene, nii et kui ma kellelegi järsku FaceTime'ga, või mis iganes ta oli, helistan, siis suure tõenäosusega paistab sealt ainult lagi ja kellegi nina või torgitakse näpuga kaamera auku. pole mõtet vastu võtta.

muide, te ei kujuta ette, kui hästi lõhnab mojito lõhnaküünal. mõte vajub lihtsalt laiali ja tobe pilves naeratus tuleb ette, sest no nii mõnus on. vaevalt et ma seda lõhna kuidagi mojitoga seostaksin, kui nime järgi ei teaks, aga nii hea lõhnaga küünalt pole mul varem olnud. ikka väga mugav, kui saab isa poest endale tutvuse poolest pühadeks midagi toredat koju tassida. mul poleks ilmselt aega ega viitsimist mujalt hakata nii ilusat jõulutähte otsima, veel vähem hakkaks tavalises poes 20 sorti küünlaid läbi nuusutama, et parimat valida. 

üldse on kuidagi tore ja hea. jõuluaeg muudab mu alati väga emotsionaalseks. varem ma ei nautinud eriti jõule. kingitused olid jah toredad ja sai head sööki, aga ma olin alati üksi, sest emal oli töö ja kõik teised olid oma perega. käisin alati jõululaupäeval pikalt jalutamas, vaatasin, kuidas teised oma kodudes tähistavad ja unistasin, kuidas kunagi minu kodus jõulud võiks välja näha. 
sel aastal on nii teisiti. ma olen tohutult tänulik kõigi nende inimeste eest, kes mu ümber on ja üksikuna ma ennast küll ei tunne. minus tekitab elevust veel pooleldi pakkimata kingihunnik, mis on peidus trepi all, ehkki need asjad seal pole mulle. see ongi vist erinevus jõuludes täiskasvanu ja lapse vaatenurgast (ja jätame kõrvale kingiostudest pankrotistumisest tuleneva stressi) et lapsena ootad kõige rohkem jõuluvana, täiskasvanuna seda rõõmu laste silmis, kui nad leiavad kingipakist midagi toredat. mina muidugi ootan kuuske ja ahjuparti ja ferrero rocheri komme ka. 

lund ootan ka, kohe hirmsasti!

11/18/14

argiõhtune huumorinurk

kuigi pimedad sügisõhtud kipuvad sageli pikad ja masendavad olema, leiab sotsiaalvõrgustikest mõnikord igasugu hala ja vingumise kõrvalt muigama panevaid postitusi ka. järgnevat lugu jagas üks mu hea huumorimeelega tuttav: 
 

Kuulutus Soome ajalehes: "Üksik Taist pärit tüdruk otsib tõsist suhet. Olen väga ilus ja mulle meeldivad kõiksugused mängud. Väga meeldib koos väljas käia. Väga tore oleks koos käia kala püüdmas. Istuksin koos sinuga diivanil ja vaataksime koos jalgpalli. Küünlavalgel oleksin ma nõus sööma lausa sinu käest. Kui sa töölt koju tuled, ootaksin sind alati ukse taga nii nagu Jumal on mind loonud.
Helista numbrile 060123456 ja küsi Mimmit. Ootan kannatamatult sinu kõnet!"
Numbrile helistati meeste poolt 12000 korda. Tasuline number kuulus Lõuna-Soome Loomakaitseseltsile ja Tai tüdruk oli emane siiami kass.

11/15/14

ühe aastase lemmikud

panin hilisemaks meenutuseks kirja mõned asjad, mis ühel aastasel põnnil meele eriti rõõmsaks teevad. on ju meil kõigil mõned sellised erilised pisiasjad :) 


varbad - eelkõige teiste varbad. neid tahaks hirmsasti katsuda ja proovida hammustada. kehaosadest tekitab suurt elevust veel ka naba.

söök, mida saab pihku võtta - loomulikult võib üritada ka pudru või jogurtiga, aga näiteks kanatükki või pirni on oluliselt mugavam käes hoida.

asju kuhugi sisse panna - ja siis jälle välja kallata. sobivad nii klotsid kui maisipulgad. viimased lendavad hästi kui kotikest raputada.

peeglid - eks see ole tüdrukute värk. magamistoa kapi peegel on juhtumisi täpselt õigel kõrgusel, et end sealt imetleda ja peeglitüdrukut patsutada.

laulda ja tantsida - entel-tentel, mozart, rockmuusika... kõik sobib. enamik laule on esialgu tuvastamata stiiliga omalooming. 

mõmmid - siia alla kuulub suurem osa karvaseid mänguasju, nohureklaami tegelased ning suurte puhvis jopedega onud. 

kõdistamine - ehk siis rünnata oma pereliikmeid valveta jäänud kehaosa kratsides ja rõõmsa päti näoga "kõtkõtkõt" seletades. 

teised lapsed - sugu ega vanus ei mängi rolli. saaks ainult jutustada ja koos mängida. kui lubatakse, siis saab sõber ka suure kalli. 


11/3/14

ILIL Photography challenge - lemmikud ja kokkuvõte

day 1 - black&white self portrait
Mirjam-Johanna L.



 day 2 - candlelight

Maaria T.

day 3 - close up
 Kristiina J.
day 4 - clouds
Kätlin K.

day 5 - your favorite color
 Paula Johanna A.
day 6 - from distance
Kirsika K.

day 7 - bad habit
Merlin K.

day 8 - morning
 Merlin K.
          
day 9 - books
Britten S.

day 10 - something sweet
Paula Johanna A.

day 11 - your choice of topic
 Paula Johanna A.
                        
day 12 - pattern
Millu N.

day 13 - glow
Andra P.

day 14 - from low angle
Sibille K.

day 15 - city lights
Britt E.

day 16 - eyes
Jaana K.

day 17 - childhood memory
Kätlin K.

day 18 - love
Sibille K.

day 19 - reflection
Andra P.

day 20 - from high angle
Kerli I.

day 21 - animal
Triin K.

day 22 - guilty pleasure
Merlin K.

day 23 - black&white landscape
       Leane J.
                 
day 24 - so cold!
Sigrid N.

day 25 - in motion
Katrin O.

day 26 - sexy
  Agnes L.
   
day 27 - fresh
 Liina R.
   
day 28 - paper
Kaidi H.
               
day 29 - your emotion today
  Kristiin H.
              
day 30 - your choice of topic
 Kätlin K.

     






































































































































nagu juba sellest valikust järeldada võib, oli tegu erakordselt andekate inimeste kõrgekvaliteedilise ettevõtmisega. uhke on olla üks teie seast ja ma väga loodan, et see ei jäänud viimaseks ühiseks väljakutseks. nagu ma juba eelnevates postitustes olen maininud, siis on koos pingutamine palju motiveerivam ja tulemused hulga paremad. ma ei usu, et üksi sellise ettevõtmisega nii hästi toime tulnud oleksin, veel vähem hiljem tagasi vaadates nii mitme enda pildi üle uhkust tundes. 

aitäh, Jaanika, aitäh kaasteelised!

11/2/14

ILIL Photography Challenge - Week 5

ma sain hakkama!
lõpuks suutsin ma ühe väljakutse sedasi lõpule viia, et ei loobunud poolel teel ja pidasin kõigist tähtaegadest kinni. viimase nädalaga oli muidugi selle võrra lihtsam, et oli vaja teha vaid neli pilti ja ühe olin juba ammu viimaseks päevaks välja valinud. 
selle nädala teemad ja pildid on sellised: 

day 27 - fresh


















värske laim on minu meelest üks mõnusamaid värskuse ja hea enesetunde allikaid. ka minu salajane pohmakarohi sisaldab suurel hulgal laimimahla ja töötab muide alati. lisaks on juba ühest laimist pressitud mahl nii suur vitamiinipomm, et võtab ka pikast tööpäevast tingitud väsimuse. sellest ajast, kui oma kohvijoomist väga palju piirama hakkasin, olen sageli värsket laimijooki pärastlõunasel ajal kohvi asemel tarbinud. palju mõnusam on!

day 28 - paper
 

















mu idee oli tegelikult teha paberikorv, kust paistavad erinevate oluliste mõistetega kokku kortsutatud paberid... aga mul polnud korvi. vähemalt mitte piisavalt suurt korvi. seepärast jäi siis nii - olen hästi roheline ja toodan vähe prügi, ei raiska paberit. 

day 29 - your emotion today
  












seekord ei ole mõte, et nutan nurgas nagu pisikene emo, vaid mõnus sügisene melanhoolsus. aknale krabisevat vihma jälgides ja kõrvale Poets Of The Falli kuulates tekkiv magusalt nukker tunne. mulle üleüldse sügis väga meeldib. see on just see aastaaeg, mil ma kõige meelsamini kaamerat igal pool kaasas tassin ja väljas olemist naudin. kui just külma vihma ei saja.

day 30 - your choice of topic
 
 











see on lihtsalt üks mu lemmikpilt, mida ma tahtsin algusest peale väljakutses kasutada. vaade soome lahelt Tallinna vanalinnale on minu jaoks väga erilise tähendusega ning see pilt on tehtud ühel väga ilusal päeval. kui on üks pilt, mis sobib ideaalselt viimaseks päevaks, siis just see :)