.

.

12/2/06

algab päev, algab päev, algab päev...

See oli üks varajane juulihommik, kell oli umbes 3. Ja mina.. unetu nagu ma olen, lamasin oma mõtetes voodis, võtsin kätte voodi kõrval olnud pliiatsi ja paberi ja kirjutasin üles kuidas see päike siis tõusis, et pimedatel talvehommikutel enne masendavat kooli minekuks üles tõusmist seda meenutada.

Kustus esimene täht. Ja seejärel teine. Lõpuks jäi järele vaid tühjus, selline tühjus mis on hingele mõistmatu aga siiski olemas... Järsku.. lõi taevas särama tuleleekides ja aeglaselt, peaaegu märkamatult hakkas sinna kerkima suur oranž kera. Kõik vidistavad sulelised tervitasid Päikest valju kisaga.. Ja uus päev oli taaskord alanud.

See oli siis näide minu paariaastatagusest kirjandusoskusest. Kommentaare? :D

the saints are coming

täna on teine jõulukuu päev. laupäev on. väljas sajab laia valget lund ja on 10 kraadi külma. Tõeline jõulutunne on. Väikesed lapsed kelgutavad ja suusatavad. Mändide oksad on kaetud suurte lumehunnikutega mis vahepeal kerge mütsatusega maapinnale langevad. Valitseb täielik vaikus.
Romantiline, ennastületav vaikus.
KAS TÕESTI?! on jah teine detsember, aga see erineb natuke eelpoolkirjeldatust. Nimelt sajab väljas tõesti, aga mitte lund, vaid vihma. 10 kraadi on ka, aga mitte külma vaid sooja. Jõulutundega on niiviisi et... seda nagu ei ole. Ja jõuluvaikuse asemel on kuulda ainudt mööda vuravate autode pidurikriiksatusi. Jah, jõulud on meil südames :)