See oli üks varajane juulihommik, kell oli umbes 3. Ja mina.. unetu nagu ma olen, lamasin oma mõtetes voodis, võtsin kätte voodi kõrval olnud pliiatsi ja paberi ja kirjutasin üles kuidas see päike siis tõusis, et pimedatel talvehommikutel enne masendavat kooli minekuks üles tõusmist seda meenutada.
Kustus esimene täht. Ja seejärel teine. Lõpuks jäi järele vaid tühjus, selline tühjus mis on hingele mõistmatu aga siiski olemas... Järsku.. lõi taevas särama tuleleekides ja aeglaselt, peaaegu märkamatult hakkas sinna kerkima suur oranž kera. Kõik vidistavad sulelised tervitasid Päikest valju kisaga.. Ja uus päev oli taaskord alanud.
See oli siis näide minu paariaastatagusest kirjandusoskusest. Kommentaare? :D
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment