Kas ma saan ilgelt targaks, jah, sellest.

ehk veetsin aega what would I say seltsis :D

mõned stiilinäited veel:  

- twinkle, twinkle, twinkle, twinkle, twinkle, little star, the city lights are fast cars

- YG ja Poets oleks Beethoven ellu jäänud

-õlle teen lahti ka (??? ma ei joo õlut...)

-ma teen veel, siis kutsun külla

-vahepeal helistan sulle, lihtsalt et kurja kala saada  

-BLUE is so GAY nali.

-try to be a really good cup of a failure!

-Niilo on teine pässa raba...

tegu on nähtavasti väga populaarse naljaga, mida facebooki postitada, aga siiani läks see minust kuidagi mööda. tegelikult külmal ja sombusel päeval kodus istudes lahutab meelt küll. 

selle ajaga viskas üks tegelane mul siin kõik asjad paberikorvist välja. köök on täis karpe, tšekke ja tapeeditükke (kust need üldse sinna said??), sest loomulikult tuleb teha pättust siis, kui ma midagi teha üritan. muidu võib rahulikult omaette mängida. oh well..

elu beebiga muide lähtubki ainult murphy seadusest. näiteks eelmisel nädalal käisime linnas minu isa töö juures. arvestasin uneajast lähtuvalt, et tund aega sinna, tund seal, tunniga koju. hea nali! saime vist paarkümmend minutit isaga juttu rääkida, kui oli juba suur unejorin lahti. jauras ja mässas kõigele vastu - ei sobinud püsti, pikali, istuli, mitte midagi. lõpuks kussutasin teda kesklinna pargis üle poole tunni magama. ei pea vist mainimagi, et mõned inimesed vaatasid lõpuks juba huviga.

järgmisel päeval käisime L'i juures grillimas. põnn oli täielik mustermõmmik. viis tundi mängis rõõmsalt ja oli hästi seltskondlik, siis jäi pikali pannes hetkega tuttu.

muide, ainus kord, mil ta õues vankris üle kahe tunni magas, oli siis, kui meil külalised temaga kohtumist ootasid.

ehk ongi hea, kui keegi mu kontrollifriiklust natuke pidurdab.

kuidas elada tervislikult

üldiselt toitun ma enam-vähem tervislikult. eelistan värsket toorainet, söön palju puu- ja köögivilju ning liha kõrvale on olulisim lisand salat, mitte kartul näiteks ning ilma veepudelita kodust ei välju.

suvehooaja saabudes viitsisin rohkem ringi liikuda ka, päevas oma 10km täis kõndida, mis mul vanasti soovituslikuks normiks oli, polnud keeruline. aga ikkagi segavad mind need 3-4 lisakilo, mis mind kunagisest vormist lahutavad ning kuidagi lahkuda ei kavatse. ma kartsin tegelikult hullemat, et ilmselt sellel suvel vabatahtlikult päevitusriietes välja ei lähe, noh, käidud ja oldud küll. siiski tahaks enesetunnet natuke mõnusamaks saada.

kusagilt jäi silma sõna "veregrupidieet". väikese guugeldamise järel leidsin materjalid, mis andsid lühiülevaate: AB-grupiga inimesele on halvad näiteks kana, part, peekon,  krabi, krevett, avokaado, ketšup... ühe sõnaga KÕIK, mida ma süüa armastan. vastukaaluks pakutakse fetat, võilille ja kummeliteed. 

nii et ma loobusin. olgu omaette oma dieediga.

kohtumine kadunud tuttavaga

vahel tuleb elus väga kummalisi taaskohtumisi ette. avastasin eile, et üks malamuudi silmadega noormees, kellega 2010 suvel suhtlesin, kuid kes mingite probleemide tõttu päevapealt ära kadus ja hiljem saksamaalt endast märku andis, on tööle asunud mu kodupoodi. töötab turvamehena, mis meil siin lihtsalt päevast päeva ukse kõrval seismist tähendab. ausalt öeldes pole ma sellest just vaimustuses, kuna tol ajal mingi teema meist õhku rippuma jäi, et.. noh, ma polnud huvitatud alkoholiga liialdavast ja ebausaldusväärsest kutist, aga otse nendesse sinistesse malamuudisilmadesse ka seda öeldud ei saanud. ja kui ta ära kadus, siis pärast seda vist vaid korra-paar põgusalt sõnumeerisime.

ja nüüd passib ta poes, kus ma igapäevaselt käia sooviks, kuna see on ainus jalutuskäigu kaugusel asuv toidupood. okei, poolel teel hiiule on mingi õlle- ja suitsuputka ka, kust ilmselt pakisuppi ja kahtlasi kotlette osta saaks.

see, kuidas ma üldse avastasin, et see tema on, oli ka kummaline: poodi sisenedes vaatasin, et oo, mingi pikk tüüp, vist on uus, aga nägu ei näinud ja ei hakanud passima ka. tavaliselt ma üldse ei märkagi turvamehi, aga see kukal jäi silma. riiulite vahel läks meelest ära. tiirutasin nagu idioot, sest kogu aeg tuli meelde miski, mis asus teises poe otsas. maksin ära ja täpselt poest väljudes käis pilk murdosasekundiga üle tuttavate malamuudisilmade. ja kõik. ma ei tea, kas ta mu üldse ära tundis või isegi, miks see mind häirima jäi. 

muide, kes nüüd kujutas endale ette ülimalt atraktiivset pikka sinisilmset noormeest, siis päriselus ilmselt peaksite pettuma :D ja selle "teemaga" oli ka nii, et sõbrad vihjasid ja norisid, aga pime ja loll nagu ma olen, siis võtsin seda kui sõbralikku tögamist kuni tüüp ära kadus ja siis väitis, et ma olevat olnud ainus, mis teda siin hoidis ja šallallaa. kurb lugu ja vajaks kaastunnet, aga seda, miks ta tegelikult üleöö jalga lasi, pole keegi vist täpselt teada saanud. selline mystery man.

siiani pidasin end mõistlikkuse piires hea empaatiavõimega inimeseks. kui oli ette teada, et kellegi suur lollus halvasti lõppeb, siis pärast just õlale patsutama ei läinud, aga muidu kuulasin ja elasin kaasa ikka. nüüd jõudis see kaasa elamine igal juhul uuele tasemele..

..Reginal tulevad hambad. minul ka. mu esimene tarkusehammas tuli kolm päeva pärast tema esimest esihammast. see ei ole normaalne kokkusattumus! vähemalt ma mõistan vaest last praegu täielikult - ise tahaks ka vahepeal joriseda ja kõik näpud suus ringi käia ja neid närida. 

kuna lisaks hammaste kasvatamisele tuleb preilit pidevalt ära tassida draakonipuu, digiboksi juhtmete ja muude ebasobivate esemete juurest, siis on soiku jäänud mu suur projekt, millega vahepeal kodus tegelesin. nimelt üritan lahti saada (maha müüa, ära anda) riietest ja jalatsitest, mis kapis niisama seisavad ja ruumi võtavad. enamik neist on odava hinnaga ostetud või tellitud, aga hiljem ei meeldi/sobi/mahu selga. siiani on uue omaniku leidnud kaks paari saapaid, aga pildistamist-kuulutamist ootab kaks kotitäit kraami, sama palju viin lähipäevil kogumispunkti. 

selle müügiteemaga on mul endal imelik mõtteviis. veider oleks müüa oma rohkem kasutatud asju. üks kord kantud või paar korda proovitud jah, aga pikemalt kasutuses olnud korralikud asjad pigem annaks ära, imelik hakkab raha küsida asja eest, mis on minu jaoks.. ilmselt siis oma funktsiooni täitnud? ei teagi. ise ostan küll korralikke kasutatud asju vahel. 

eks panen oma ägedad odavad asjad siia ka üles, kui kunagi pildistatud saan.

korrektuurid

teisipäeval sai meie naabruskond veel ühe universumi kodaniku võrra rikkamaks :) ühe aasta sisse mahub nüüd juba neli beebit ja viienda tähtaeg jääb kuhugi sinna piiri peale, kus aasta täis saab. kummalisel kombel oleme meie sattunud elama täpselt selle kamba keskele ka.

R küsis seda kuuldes, KUS ma elan, et selline asi võimalik on. ühtlasi ajas ta mu oma norimisega närvi, tahtis hirmsasti, et meie beebid koos mängiksid (aga ühendust ei võtnud, kui küllatuleku aeg enam-vähem kokku lepitud sai ja ma ka ei viitsinud) ja andis mulle kohe palju inspiratsiooni beebimamma vingublogi-postituse jaoks. aga kuna see emotsioon läks vahepeal juba üle, siis võtan oma mõtted paari lausega kokku: 

ma pole esimese kuue kuu jooksul näinud põhjust Reginat ühistranspordiga ja mööda ostukeskusi ringi vedada. koos liikleme pigem vankriga jalutades, pikemad otsad oleme teinud takso või autoga. R aga jättis mulje, et ma olen seejuures idioot, kui pole vähemalt 100 korda bussiga sõitnud, kuna "nemad küll on". 

inimesele, kelle maailmapilt on mustvalge, polnud mõtet hakata seletama, et beebiga, kes liikuvas vankris magab 30-40 minutit ning seejärel tahab püsti ja sülle ja KOHE, ei kipu pikemaid tuure tegema isegi seepärast, et "nemad küll on 100 korda". selle asemel, et bussis koos põnniga näoli esiklaasi lendamisega riskida, kui tal see KOHE peale tuleb, ning suure vankriga poodeldes inimestele otsa sõita (teades enda kobakäplust), eelistan võimalust ta tunniks-paariks oma ema hoolde jätta ning rahulikult poes ära käia. teatavasti pole ma ju suurem asi šoppaja, nii et selle peaaegu seitsme kuu jooksul olen vaid ühe korra üle kahe tunni ilma Reginata kodust ära käinud. 

aga see ei tähenda, et ma plaaniks ta elu lõpuni koju kopitama jätta. kuna ta harjutab usinasti ise ilma toeta istumist, saame õige pea tüütu vankrikorvi palju põnevama istumisosa vastu vahetada ja maailma avastades ringi rallida. see on tegelikult küll ühe teise asja taga rohkem - juba kuu aega tuuakse mulle lubatud käru. nähtavasti on sugulaste-tuttavatega selliseid asju palju keerulisem ajada. võõraste müüjatega oleme kõik tehingud paari päeva jooksul tehtud saanud.. 

aga kuna ma proovin endas välja tuua optimistlikumat ja paremat "mina", siis jätan kõrvale kõik, mis halbu emotsioone tekitab, kui see vähegi võimalik on. mõistsin mingil hetkel, et ma võin oma närve ja tuju säästa, kui teadvustan endale, et ma ei pea selle olukorra/inimesega tegelema, kui see paneb mu end halvasti tundma. ma saan inimesele öelda, et ei soovi vot sellel põhjusel temaga (hetkel) rääkida. ma saan kinni panna sarja, mille nõme stseen mind närvi ajab. ma ei pea lugema blogi, mille autor (ükskõik kui populaarne) mulle ei meeldi. ma saan jälgimise maha võtta facebooki-tuttavalt, kelle postitustest mul kõrini on. jnejne.

milleks raisata oma ainsat elu halbadele emotsioonidele?

haloo helsinki! - maailman toisella puolen