kohtumine kadunud tuttavaga

vahel tuleb elus väga kummalisi taaskohtumisi ette. avastasin eile, et üks malamuudi silmadega noormees, kellega 2010 suvel suhtlesin, kuid kes mingite probleemide tõttu päevapealt ära kadus ja hiljem saksamaalt endast märku andis, on tööle asunud mu kodupoodi. töötab turvamehena, mis meil siin lihtsalt päevast päeva ukse kõrval seismist tähendab. ausalt öeldes pole ma sellest just vaimustuses, kuna tol ajal mingi teema meist õhku rippuma jäi, et.. noh, ma polnud huvitatud alkoholiga liialdavast ja ebausaldusväärsest kutist, aga otse nendesse sinistesse malamuudisilmadesse ka seda öeldud ei saanud. ja kui ta ära kadus, siis pärast seda vist vaid korra-paar põgusalt sõnumeerisime.

ja nüüd passib ta poes, kus ma igapäevaselt käia sooviks, kuna see on ainus jalutuskäigu kaugusel asuv toidupood. okei, poolel teel hiiule on mingi õlle- ja suitsuputka ka, kust ilmselt pakisuppi ja kahtlasi kotlette osta saaks.

see, kuidas ma üldse avastasin, et see tema on, oli ka kummaline: poodi sisenedes vaatasin, et oo, mingi pikk tüüp, vist on uus, aga nägu ei näinud ja ei hakanud passima ka. tavaliselt ma üldse ei märkagi turvamehi, aga see kukal jäi silma. riiulite vahel läks meelest ära. tiirutasin nagu idioot, sest kogu aeg tuli meelde miski, mis asus teises poe otsas. maksin ära ja täpselt poest väljudes käis pilk murdosasekundiga üle tuttavate malamuudisilmade. ja kõik. ma ei tea, kas ta mu üldse ära tundis või isegi, miks see mind häirima jäi. 

muide, kes nüüd kujutas endale ette ülimalt atraktiivset pikka sinisilmset noormeest, siis päriselus ilmselt peaksite pettuma :D ja selle "teemaga" oli ka nii, et sõbrad vihjasid ja norisid, aga pime ja loll nagu ma olen, siis võtsin seda kui sõbralikku tögamist kuni tüüp ära kadus ja siis väitis, et ma olevat olnud ainus, mis teda siin hoidis ja šallallaa. kurb lugu ja vajaks kaastunnet, aga seda, miks ta tegelikult üleöö jalga lasi, pole keegi vist täpselt teada saanud. selline mystery man.