korrektuurid

teisipäeval sai meie naabruskond veel ühe universumi kodaniku võrra rikkamaks :) ühe aasta sisse mahub nüüd juba neli beebit ja viienda tähtaeg jääb kuhugi sinna piiri peale, kus aasta täis saab. kummalisel kombel oleme meie sattunud elama täpselt selle kamba keskele ka.

R küsis seda kuuldes, KUS ma elan, et selline asi võimalik on. ühtlasi ajas ta mu oma norimisega närvi, tahtis hirmsasti, et meie beebid koos mängiksid (aga ühendust ei võtnud, kui küllatuleku aeg enam-vähem kokku lepitud sai ja ma ka ei viitsinud) ja andis mulle kohe palju inspiratsiooni beebimamma vingublogi-postituse jaoks. aga kuna see emotsioon läks vahepeal juba üle, siis võtan oma mõtted paari lausega kokku: 

ma pole esimese kuue kuu jooksul näinud põhjust Reginat ühistranspordiga ja mööda ostukeskusi ringi vedada. koos liikleme pigem vankriga jalutades, pikemad otsad oleme teinud takso või autoga. R aga jättis mulje, et ma olen seejuures idioot, kui pole vähemalt 100 korda bussiga sõitnud, kuna "nemad küll on". 

inimesele, kelle maailmapilt on mustvalge, polnud mõtet hakata seletama, et beebiga, kes liikuvas vankris magab 30-40 minutit ning seejärel tahab püsti ja sülle ja KOHE, ei kipu pikemaid tuure tegema isegi seepärast, et "nemad küll on 100 korda". selle asemel, et bussis koos põnniga näoli esiklaasi lendamisega riskida, kui tal see KOHE peale tuleb, ning suure vankriga poodeldes inimestele otsa sõita (teades enda kobakäplust), eelistan võimalust ta tunniks-paariks oma ema hoolde jätta ning rahulikult poes ära käia. teatavasti pole ma ju suurem asi šoppaja, nii et selle peaaegu seitsme kuu jooksul olen vaid ühe korra üle kahe tunni ilma Reginata kodust ära käinud. 

aga see ei tähenda, et ma plaaniks ta elu lõpuni koju kopitama jätta. kuna ta harjutab usinasti ise ilma toeta istumist, saame õige pea tüütu vankrikorvi palju põnevama istumisosa vastu vahetada ja maailma avastades ringi rallida. see on tegelikult küll ühe teise asja taga rohkem - juba kuu aega tuuakse mulle lubatud käru. nähtavasti on sugulaste-tuttavatega selliseid asju palju keerulisem ajada. võõraste müüjatega oleme kõik tehingud paari päeva jooksul tehtud saanud.. 

aga kuna ma proovin endas välja tuua optimistlikumat ja paremat "mina", siis jätan kõrvale kõik, mis halbu emotsioone tekitab, kui see vähegi võimalik on. mõistsin mingil hetkel, et ma võin oma närve ja tuju säästa, kui teadvustan endale, et ma ei pea selle olukorra/inimesega tegelema, kui see paneb mu end halvasti tundma. ma saan inimesele öelda, et ei soovi vot sellel põhjusel temaga (hetkel) rääkida. ma saan kinni panna sarja, mille nõme stseen mind närvi ajab. ma ei pea lugema blogi, mille autor (ükskõik kui populaarne) mulle ei meeldi. ma saan jälgimise maha võtta facebooki-tuttavalt, kelle postitustest mul kõrini on. jnejne.

milleks raisata oma ainsat elu halbadele emotsioonidele?

haloo helsinki! - maailman toisella puolen