Armastus päästab maailma. See nimelt hukutab inimkonna...

...Õigemini küll selle puudumine.
Viimase aja filosofeerimise, kui nii võib öelda, tulemusena võin ma seda üpriski kindlalt väita. See, et tänapäeval sellist asja nagu tõeline armastus peaaegu ei eksisteerigi, on väga kurb. Jah, ma olen otsustanud väita, et armastust enam ei ole. Ja teate miks? Sest inimesed muutuvad järjest egoistlikemateks.
Öeldakse, et armastus on see, kui sa oled selle inimese nimel valmis ohverdama kõik, kasvõi oma elu. Aga kes meist siis tahaks oma elust kellegi teise nimel loobuda? Oma elu peab ikka jätma endale, et vajadusel ähvardada selle endalt võtmisega.. Ega siis asjatult üks mu sõpradest ei öelnud, et praegu on emoajastu.
Kui ma selle väite ühele oma lähedasele perekonnaliikmele esitasin, vaatas ta mind suurte silmadega ja küsis, kuidas ma ometi saan arvata, et armastust ei ole.. Et ma vaadaku neid 80aastasi vanapaare kes on jõudnud juba kuldpulmadeni ja ikka veel on koos.. Kas nende vahel siis ka pole armastust? Selle kohta on mul kaks arvamust.
Üks variant on see, et sellel ajal veel oli armastus. ilus ja lilleline :) . Nad ju ometi räägivad, et kui nemad noored olid, siis oli rohi rohelisem ja.. miks ei võinud siis ka armastust olla?
Teine variant on see, et nende vahel on hoolimine ja nad on teineteisega harjunud niivõrd, et ei suudakski teineteiseta elada.
Mitte et hoolimine halb oleks, :/
Armastus on üldse asi, millest viimasel ajal palju räägitakse. Kahjuks on ka nii, et mida rohkem öeldakse, et armastatakse, siis seda vähem seda tõepoolest tehakse, öeldakse ju ikka selleks, et igaksjuhuks kinnitada, et see ka tõepoolest nii on.. Tõepoolest, armastus pole see, kui sinu msnis on näiteks Marko(L). Või mida iganes..
Armastus.. on see, kui sa ei suuda selle inimeseta elada. Kui iga lahus oldud minut on piin, kui sa ei suuda magama jääda ilma temast mõtlemata, kui tema nägemine on ainus mida sa õnneks vajad ja sa oled valmis ohverdama tema eest kõik, isegi oma elu...
Täiesti võimalik, et kõike seda on noortele, peaaegu lastele liiga palju. Aga iga armumist, meeldimist, kiindumist, hoolimist ei saa kohe armastuseks pidada ju..
Armastus.. neile õnnelikele, kes seda tunda saavad.. see juhtub kõige rohkem kord elus, kui sa leiad tõepoolest inimese, kellele sa saad südamest öelda "Ma armastan Sind".

peatage maailm, ma tahan maha minna..

Argh,(see on viimasel ajal mu tunnussõnaks saanud. Arvatavasti ka põhjusega). Teeks nüüd äkki nii, et võtaks korraks minu elus aja maha? Ma tahaks elu üle järele mõelda natukene.. palun?
Viimasel ajal on kõik kuidagi.. sassis. Või olen seda mina? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea mida teha..
Kõik oleks ju iseenesest hästi, aga.. ma vist ei tunne ikka ennast piisavalt, et teada, mis mulle kõige parem oleks. Aga kui mina otsustada ei suuda, kes siis seda minu eest teeb? Vastus: mitte keegi..
Hüppaks viru katuselt alla, aga.. esiteks poleks lõpp garanteeritud ja teiseks.. mõned inimesed hakkaksid nutma siis ja ma ei taha, et keegi MINU pärast kurb oleks.. :/
Ma ikkagi ei saa aru, miks.. ahh, ma ju tean vastust. See olen ju mina, mis siin ikka imestada.. Persse.
Kui keegi kõike seda ajuvaba jama lugeda viitsis, siis edu teile. Kui kahetsete selle 5 minuti kaotust, siis tuletage meelde, et mina pole teil lugeda palunud. Arvatavasti. Ah, pohhui. Mind võite ikka süüdistada..