pisut üle nädala tagasi läks meie suur, võib öelda isegi perekond, laiali, jättes vaid ebamäärase tühjuse ja kuulumatuseemotsiooni. loomulikult plaanime ühiseid üritusi ja kohtumisi, kuid see koos üksteisele toeks ja tüütuseks olles keskhariduseni viiv teekond lõppes liiga äkitselt. jäävad pildid, mälestused, ehk mõningad kokkupuuted, kuid siiski läheb igaüks nüüd edasi oma rada pidi. võin öelda, et olen õnnelik, tohutult õnnelik, et nendega jupikest oma rajast jagada sain.
selline üleminekusuvi on keeruline, vähemalt minu jaoks. tahaks ju pidutseda, nautida, olla lihtsalt.. probleemivabalt ja võtta kõike teenitud puhkusest, kuid ikka, IKKA ja alati laseb alateadvus millelgi kimbutada, mis rahu rikub. paari nädala möödudes on läbi sisseastumiskatsed ainsale erialale, mida vähemalt usun end soovivat õppida. ma tean, et midagi muud ei tuleks hetkel kõne alla ka. mul on Unistus, Ideaal, mille suunas oleks see esimene samm. nii vaikselt, pehmetel kiisusammudel proovin liikuda selle suunas, mitte päris läbimõeldult, kuid mitte ka rohmakalt ja kiirustades, see ei lõppeks hästi. tean, et ühel hetkel tuleb see suur osa, mis nõuab kogu julgust ja hetkeks kivistatud südant, kuid nagu "Revolutionary Road" /ülihea film, soovitan kindlalt vaadata!/ õpetas, siis selleks, et täita oma unistused, tuleb ohverdada. kes seda ei suuda, pole väärt oma unistusi, pole see, kelle unistused need olid.
õnneks leidsin endale suvehooajaks siiamaani meeldiva töö, mis paneb proovile hulga siiani õpitust ja hõlmab nii paljut sellest, mis mulle meeldib. võin seda julgusega pidada ka varuvariandiks järgmiseks aastaks, kui Unistusele lähenemine edasi lükkub. siiski oleks olnud nii ilus, kui L saanuks liikuda sarnast rada pidi, nii harjunud olen, et mu kõrval on inimene, kes tunneb mind paremini kui ma ise ning on saatuse ja romeo ja julia loo sarnased katsumused läbi teinuna kõik need aastad jaganud meie ühiseid ja erinevaid foobiaid, kiikse, teistele arusaamatut huumorit, muusikat, trippe ja muid hulle läbielamisi ning isegi kannatanud mind välja kui pinginaabrit.
mulle meeldivad väga-väga inimesed, kuid vaid mõnda üksikusse on võimalik nii sügavalt kiinduda, et elu ilma nendeta ei tundu mingi elu. mis kõige naljakam - ma olen veendunud, et mõni neist ei teagi, kui palju ma neist tegelikult hoolin või kui hästi arvan.
p.s. ma leidsin novembris varssavisse minekuks maailma kõige ilusama hotellitoa!
grieg - peer gynt, suite no.1, op.46 - morning, üks ilusamaid teoseid klassikalises muusikas.
