.

.

10/26/09

vaheaeg algas hästi.. ehkki ma kohe siia magama jään, kuna tänane öö vaid mõne tunni kestis (tuli ju ometi eile kaua üleval olla ja kell 6 ärgata, et linna trippida, just for fun), on positiivne see, et kogu aeg midagi toimub. lõbus on tulla reede õhtul, kui piim otsa saab, mõttele sõita autoga maksimarketisse, hoolimata sellest, et ka lähemal mitu poodi on, ja lihtsalt sõita mööda linna ringi. üldse on tore autoga sõita. võib öelda, et Kirves üks meie lemmikautosid on ^^

pühapäeva hommikut alustasime roosa veiniga, mille tagajärjel tekkis idee teha totaalset muutumist. vähemalt leidsime head teravad käärid, mis tegid meie soengutega peaaegu seda, mida soovisime. õhtupooliku veetsime koos toredate inimestega. ma tunnen end endiselt süüdi selles, et V. taaskord pääskülast jalgsi koju pidi kõmpima.. :D

täna-homme on päevad, mis niisama kuidagi mööda saata ja kolmapäeva õhtul võib end ehk veidi vabamalt tunda.
neljapäeval on Heaven's Basementi kontsert.

nii palju siis praeguseks. hoiab mõtted eemal küll :)

10/22/09

asendusreaktsioon

õues sajab vihma, aga mõtetes on kuldkollane Kadrioru park, kus soe sügispäike teeb pai kastanitele ja kus on suured lehehunnikud, mis neist läbi minnes mõnusalt kahisevad. on ka hubane väikeste rippuvate lühtritega kohvik, kust saab head kakaod. seal kohvikus on üks eriline laud, tead küll, see kõige lühema küünlaga. küünal on lühem selle pärast, et seal istutakse kõige rohkem, aga meie jaoks on see laud alati vaba..

elasin 17 ja pool aastat teadmata, et Kadriorg Pirita kõrval on.

nägin täna öösel und ja mulle tundus, et päike tõusis. siis sain aru, et nägin hoopis sinu silmi unes. oled pääsenud ka minu unedesse, muusa.

Mika - We Are Golden (uus album ikkagi ju..)

10/21/09

nii palju oleks öelda, aga ei oska. teemad on aegunud, soovid utoopilised ja mõtted hirmutavad. ühel hetkel pole enam midagi, ainult kõhedusttekitavalt reaalne eksistents.

10/14/09

it's falling apart. already.

maja hakkab vist koost lagunema, just nagu mina. torm tekitab igasugu imelikke hääli - annab see vist märku hoone vanusest. mingi kaabel on arvatavastu ka kannatada saanud, kuna internetiga on juba pikemat aega kuidagi kehvasti.

tegelikult on nii, et mida masendavaks kõik mu ümber muutb, seda naljakam mul on. äsja, kui ei eksi, siis eile, kõndisin mööda vanalinna ja jälgisin inimesi. neist suurema osa näod väljendasid viha ilma vastu ning põhilised liigutused olid suunatud salli või mütsi kinni hoidmisele. vastukaaluks oli liikvel inimene, kes omaette naeris ja pooleldi tantsiskledes libedatel munakividel tasakaalu püüdis hoida. pole aimugi, kes see oli. eks neid imelikke ole igasuguseid.

aga mulle tundub, et kahtlased inimesed, veidrikud lausa, jälitavad mind. tekitab.. kummastust.

pühendusega V-le : ahvikestega lugu !

10/13/09

ilusaid sõnu öeldakse vaid hetke jooksul tuhandeid, kuid kui palju on häid tegusid? püüdkem iga päev kellelegi midagi head teha. kõik tuleb ringiga tagasi.

käisime täna linna uusima ostukeskusega tutvumas. algul tundus tõeks osutuvat kahtlus, et selles midagi erilist pole. kõiges oli nagu midagi valesti ning julma kriitikat jätkus. siiski suutis maja meid üllatada valju kolksatuse ja kerge maavärinaga. eeldades, et need eriefektid käivad asja juurde, jätkasime rahulikult ringkäiku, saamata aru, miks ometi trepi kõrvalt vett alla peab sadama. teadmatuses lahkusimegi ja suundusime koju, kus uudiste põhiteemaks oli lagi, mis tolles hoones alla oli kukkunud ajal, mil seal viibisime. nüüd ei tundu ükski seal mainitud kommentaar enam asjakohane, kuna fakt, et oleksime võinud viga saada, tundub hirmutav. loomulikult järgnesid siiski naljad, et kui sealt kunagi kiirtoitu ostma minna, tuleb selga tõmmata raudrüü ja pähe panna kiiver. madalakvaliteediline huumor, kuid tänane päev üldse mõjus kuidagi raputavalt ning vahepeal tekkis raskusi aru saamisega, mida ma ometi suust välja ajan.

kolm halvaendelist koolipäeva lahutavad veel reede õhtust. sellest on saanud vabaduse, sõltumatuse ja tugeva sõpruse sümbol. see on aeg pöörata tähelepanu headele inimestele ning end neile avada. see on aeg, kus saab end eemale viia kõigest maisest ja tunda tervet galaktikat ainult enda ümber.

why are you hiding, Romeo?


mäletan, et vaatasin aknast välja ja nägin seal midagi valget sadamas. ärkasin kaugel oma kodust, mingil tuttaval tänaval, rahetaolise olluse käes seistes ja jälgisin, kuidas külmad valkjad terad erekollaseid lehti järk-järgult katsid. ümisesin mingit laulukest esimesest lumest ja mälestustest. reaalne elu tundub nii kaugel olevat...
nägin unes makarone, aga see oli päris, reaalse maailma uni.

10/11/09

ta ei huvitu süviti, sest kõik on tühine. tal pole vaja tohutut usku millegi õnnestumisse, sest tema jaoks on kõik mäng. ta proovib, katsetab.. ja saab. talle on võimatu tuua vabandusi, sest ta näeb neist läbi, ega tunne huvi selle vastu, mida teise kujutlusvõimel on tema jaoks pakkuda.
manipuleerimises on ta ka osav. kui talle olukord ei meeldi, tekitab ta teistes soovi seda muuta, ilma et midagi otse välja ütleks.
olles üksik hunt, ei vaja ta tegelikult kedagi, kuid teda vajatakse. ta on huvitav, teistsugune. see paneb teisi soovima killukestki temast oma ellu. ta on loomulik ning suudab toime tulla iga olukorraga, kuhu satub. tal pole vaja end neis tõestada, vaid oma hooletu elegantsiga tuleb ta muretult läbi tulest ja veest. ta on iidol.

look, the leaves are dead.

sügis mõjub oma masendava melanhoolsusega. Poeedid on saavutanud playlistis esikoha ja pimedatel õhtutel kolletunud lehtedega kaetud tänavatel jalutamine muutub põhitegevuseks.

lõppev nädalavahetus möödus minevikku meenutades. juhuse läbi olen taas ühe hea lapsepõlvesõbraga suhtlema hakanud. jalutasime mõlema kunagises kodukohas ja arutasime, milline kõik kunagi oli. lapsepõlvest tuttavad kohad, isegi augud tänavas, mis seal juba terve igaviku olnud on, said taas selle tähenduse, mis ammustel aegadel.
laupäeval sain E-ga kokku. mind šokeeris väide, et me poolteist aastat näinud polnud. ta polnud sugugi muutunud.. kas mina olen? vist mitte eriti. ehkki kõik on pidevas muutumises, on asju ja inimesi, mis/kes jäävad meiega alatiseks.
kuidagi kurb on olla, kuid küllap see on sügisest. ühel hommikul kooli jalutades üritasin midagi sooja ette kujutada, kuna tohutult külm oli. silme ette tekkis miskipärast üks neist õhtutest, kus Läsnal Saara köögis istusime. õues oli pime ja külm, kuid toas oli kergelt praksuv pliit, laual oli palju süüa ja sooja teed ning laua ümber head sõbrad.. endiselt on imelik koolis käia, kui Saarat seal pole. vist jääb kartus, et me ta unustada võiksime, asjatuks.

poets of the fall - clevermind

10/4/09

ALATI alustan ma uut postitust sellega, et panen fontiks georgia, kirjutan "tere", veendun, et courier oli siiski õige, kustutan "tere" ära, vahetan fonti, kirjutan uuesti "tere", kustutan selle ära ning üritan siis meenutada, mis mul üldse öelda oli. tuleb välja, et mitte midagi. vähemalt mitte midagi, mis meenuks.

üldiselt mulle rutiin ei sobi, kuid sellisel kujul nagu praegu, kus tüüpiliseks on käia koolis (well, sinna satun ikka vahepeal ka, jah..), lisaks bändi- ja kammerkooriproovid, ööd vastu laupäeva veeta Liisi juures, nautida täiega laupäevahommikuid (varsti kahjuks enam mitte, sest õues on peaaegu väga külm) ja üle jäänud vaba ajaga teha.. noh, seda, mis pähe tuleb, on päris meeldiv.
viimane reede õhtu kujunes küllaltki meeldejäävaks. umbes kella kaheksaks õhtul olid meil Liisiga kõik tema kodus leiduvad varud ära söödud ja joodud ning igavus oli talumatu. kaalusime ideed magama minna, sest tappev uni pärast pikka nädalat ei lasknud isegi normaalselt mõelda. ka Samu lõbusad laulukesed ei äratanud mõistust, veel vähem põhja keeratud volüümiga Bon Jovi vinüül (yeah, meil on hea muusikamaitse). tekkis idee helistada ühele toredale ahvikesele, kelle kirjeldusele vastab tema enda blogis "see teine tüüp, kellest sa küllalt ei saa". hakkan varsti juba kahtlustama, et mina tema jaoks see "monkey on my back"-tüüp olen. samas, ta pole seda kunagi välja näidanud ja on alati väga sõbralik.. :D
igatahes otsustas too ahvike meiega liituda. juba 22.45 jõudis ta meie kodukanti ja mingi tobeda vihma kiuste jalutasime metsas ja oli tore.. kuni leidsime, et viimasele bussile ta küll ei jõua. mu kallist ahvikest ootas ees üle 20-kilomeetrine jalutuskäik koju. sellest end mitte häirida lastes, nagu ka asjaolust, et kui natuke kiiremini oleks bussipeatusse liikunud, oleks ta vähemalt kesklinna jõudnud, trippisime veel ringi, ostsime süüa, Liis leidis endale elu armastuse, mis konkureerib võib-olla isegi Samuga, ja millalgi öösel jõudsime koju. kogu aeg sadas vihma ja mu riided olid hommikul endiselt märjad, ning V. jõudis poole viieks, kui ma ei eksi, koju, aga see on lihtsalt väga meielik viis aega veeta.

too mets, mis pääskülas on, on juba liigagi koduseks saanud. jalutuskäik seal on pea iga päeva osa. iga paigaga seal on mälestusi.. mägi, millest alla üritasime suusatada (mina kukkusin poolel mäel ja L. lõpetas selle all põõsas), kohad, kuhu lapsena onni ehitasime, mäed, millest alla kelgutasime (nüüd käime nende otsas istumas ja.. ee.. söömas mõnikord).. ja siis see koht täiesti metsa alguses, kust me alati oma lapsepõlvesõbrad leiame, kes kunagi aru ei saa, mida me metsast otsime. vastasin viimane kord E.-le, et lähme jahile. pärast seda pole ta julgenud minuga rääkida.

koht, kus arvatavasti kõige vähem aega veedan, on kodu. siin lihtsalt pole midagi teha. praegugi mõtlen, kuidas võimalikult ruttu minema saaks. samas, pole halba ilma heata, siit saab alati süüa ja on koht kus magada. but that's about it, ei, arvuti on ka siin. kui mul raha oleks, ostaks läpaka endale. või uue kaamera. või paneks selle kõrvale ja võtaks kevadel Berliini-reisile kaasa.. ah jaa, planeeritud on saksa keele rühma ekskursioon Berliini aprillis. karta on, et kui mu ema seda rahastada viitsib, siis midagi muud ma sünnipäevaks ei saa, kuna reis oleks vahetult enne seda. samas, parim 18. sünnipäeva kink on ametlik täisealisus, seda ei trumpakski millegagi üle. arvestades seda, et saksa keele tunnis me midagi ei õpi ka, oleks Saksamaale minek hea praktika, kuna selle keele eksamit teha on mu plaan juba väga ammu. umbes seitsmendast klassist, kui tollane õpetaja rääkis, et keegi meie koolis kunagi saksa keele eksamit ei tee.

lõpuks avaldaks tänu ka kõigile mu hulludele sõpradele, you keep me alive. üksi ei saaks kunagi selliseid imelikke asju teha :) nii hea, kui on sarnaseid ahvikesi, kellega koos võib alati iseendaks jääda.

Sunrise Avenue - Birds and Bees