ALATI alustan ma uut postitust sellega, et panen fontiks georgia, kirjutan "tere", veendun, et courier oli siiski õige, kustutan "tere" ära, vahetan fonti, kirjutan uuesti "tere", kustutan selle ära ning üritan siis meenutada, mis mul üldse öelda oli. tuleb välja, et mitte midagi. vähemalt mitte midagi, mis meenuks.

üldiselt mulle rutiin ei sobi, kuid sellisel kujul nagu praegu, kus tüüpiliseks on käia koolis (well, sinna satun ikka vahepeal ka, jah..), lisaks bändi- ja kammerkooriproovid, ööd vastu laupäeva veeta Liisi juures, nautida täiega laupäevahommikuid (varsti kahjuks enam mitte, sest õues on peaaegu väga külm) ja üle jäänud vaba ajaga teha.. noh, seda, mis pähe tuleb, on päris meeldiv.
viimane reede õhtu kujunes küllaltki meeldejäävaks. umbes kella kaheksaks õhtul olid meil Liisiga kõik tema kodus leiduvad varud ära söödud ja joodud ning igavus oli talumatu. kaalusime ideed magama minna, sest tappev uni pärast pikka nädalat ei lasknud isegi normaalselt mõelda. ka Samu lõbusad laulukesed ei äratanud mõistust, veel vähem põhja keeratud volüümiga Bon Jovi vinüül (yeah, meil on hea muusikamaitse). tekkis idee helistada ühele toredale ahvikesele, kelle kirjeldusele vastab tema enda blogis "see teine tüüp, kellest sa küllalt ei saa". hakkan varsti juba kahtlustama, et mina tema jaoks see "monkey on my back"-tüüp olen. samas, ta pole seda kunagi välja näidanud ja on alati väga sõbralik.. :D
igatahes otsustas too ahvike meiega liituda. juba 22.45 jõudis ta meie kodukanti ja mingi tobeda vihma kiuste jalutasime metsas ja oli tore.. kuni leidsime, et viimasele bussile ta küll ei jõua. mu kallist ahvikest ootas ees üle 20-kilomeetrine jalutuskäik koju. sellest end mitte häirida lastes, nagu ka asjaolust, et kui natuke kiiremini oleks bussipeatusse liikunud, oleks ta vähemalt kesklinna jõudnud, trippisime veel ringi, ostsime süüa, Liis leidis endale elu armastuse, mis konkureerib võib-olla isegi Samuga, ja millalgi öösel jõudsime koju. kogu aeg sadas vihma ja mu riided olid hommikul endiselt märjad, ning V. jõudis poole viieks, kui ma ei eksi, koju, aga see on lihtsalt väga meielik viis aega veeta.

too mets, mis pääskülas on, on juba liigagi koduseks saanud. jalutuskäik seal on pea iga päeva osa. iga paigaga seal on mälestusi.. mägi, millest alla üritasime suusatada (mina kukkusin poolel mäel ja L. lõpetas selle all põõsas), kohad, kuhu lapsena onni ehitasime, mäed, millest alla kelgutasime (nüüd käime nende otsas istumas ja.. ee.. söömas mõnikord).. ja siis see koht täiesti metsa alguses, kust me alati oma lapsepõlvesõbrad leiame, kes kunagi aru ei saa, mida me metsast otsime. vastasin viimane kord E.-le, et lähme jahile. pärast seda pole ta julgenud minuga rääkida.

koht, kus arvatavasti kõige vähem aega veedan, on kodu. siin lihtsalt pole midagi teha. praegugi mõtlen, kuidas võimalikult ruttu minema saaks. samas, pole halba ilma heata, siit saab alati süüa ja on koht kus magada. but that's about it, ei, arvuti on ka siin. kui mul raha oleks, ostaks läpaka endale. või uue kaamera. või paneks selle kõrvale ja võtaks kevadel Berliini-reisile kaasa.. ah jaa, planeeritud on saksa keele rühma ekskursioon Berliini aprillis. karta on, et kui mu ema seda rahastada viitsib, siis midagi muud ma sünnipäevaks ei saa, kuna reis oleks vahetult enne seda. samas, parim 18. sünnipäeva kink on ametlik täisealisus, seda ei trumpakski millegagi üle. arvestades seda, et saksa keele tunnis me midagi ei õpi ka, oleks Saksamaale minek hea praktika, kuna selle keele eksamit teha on mu plaan juba väga ammu. umbes seitsmendast klassist, kui tollane õpetaja rääkis, et keegi meie koolis kunagi saksa keele eksamit ei tee.

lõpuks avaldaks tänu ka kõigile mu hulludele sõpradele, you keep me alive. üksi ei saaks kunagi selliseid imelikke asju teha :) nii hea, kui on sarnaseid ahvikesi, kellega koos võib alati iseendaks jääda.

Sunrise Avenue - Birds and Bees