.

.

11/27/10

me olime teismelised lumememmed

jalutasin enne kodu poole, kuulasin emoporri ja mõtisklesin inimeste rahulolematuse põhjuste üle. ennast näiteks toomatagi võin väita, et kõik on suhteline. kui natukenegi viitsida oma mõistust õigel otstarbel kasutada, leiab igast olukorrast alati ka midagi head. aga miskipärast on juba ammu teada, et tüüpiline eestlane käib tuima näoga ringi, nördimusekorts otsaees ja tigetseb omaette elu raskuse üle. tavaline itaallane samas naeratab vist pidevalt uneski ning on alati kõigile avatud. loomulikult on itaalias soe ja päike paistab ja kõik on hästi tore, but let's face it - nii see oli, on ja jääb, seega pole meil erilist mõtet siin omaette jaurata ja mingit valget laeva oodata, elu jääb selliseks jamaks nagu ta kogu aeg on olnud, lõpuni välja.

tõesti pole kuigi lõbus kodu poole uisutada nii, et jalad all lihtsalt ringi käivad, ise kätega nagu tuuleveski vehkida ja tuuleveski kombel ka mitte paigalt liikuda, aga meil on selline talv, mida kellelgi teisel pole. sama ilus kui põhjanaabritel, aga talutavama kliimaga. kui see oleks minu teha, siis peaks jõuluvana koos oma põdra.. põhjapõdrakarjaga ka eestisse kolima. iga kell eelistaksin ma rumeenia mustlaste asemel vabaduse väljakul näha telkimas jõuluvana.


inimesed räägivad nii õnnelikult asjadest, millest nad arugi ei saa ja ma ei oska nendega kaasa rääkida..


poets of the fall - the beautiful ones

11/23/10

kui kõik hääbuv on hääbunud, surev surnud ja mälestused tuhmunud, langeb valge loor neile peale ja hävitab kõik jäljed. vaid juhul, kui oled suutnud kogu selle halli sombuse niiskuse keskele teha lõkke, võib see kattesse augu kõrvetada ja edasi põleda. ja nii oled ühel hetkel üksi oma tulega, kõnnid mööda valkjat pinda ja su jalad trambivad puruks viimasedki jäägid, mis sügavustesse surutuna veel alles on.

ja see kõik tähendab valusat uuestisündi, taaskordset algust, unistamist unustusest, lootusetu lootmist, kättesaamatu kätte saamist ja olematu olemist, kus sinust saab keegi hoopis teine, keda sa veel päris hästi ei tunne, kuid kes võibki olla sina.. tegelikult. ja sa ei tunne enam kedagi, ainult midagi, mis juhib sind pimesi ja sind ei huvita sugugi, kas hukatusse või nirvaanasse, sa tead vaid, et ei suuda sellele vastu panna ja allud, ehkki olid viimati allutamatu.

ja su sees kisendab see, mis oli varem vaikus ja elab miski, mida pidasid elutuks.



dave feldstein - invisible