I can't forgive, can't forget

igaüks meist usub midagi, millessegi, kellessegi. on loonud endale visiooni eksistentsi tagamaist. kuid kui see usk mingil põhjusel kaob, jääb inimesest tühipaljas kest. segaduses, kergesti mõjutatav ja veel lihtsamini purunev kujutis sellest, kes ta kunagi oli. 

veetsin terve öö oma kõikuma löönud usuga asju selgeks rääkides. kas ma veel kunagi usaldan? seda ma ei tea.

otsin endiselt sisemust närivale põlgusele ja vastikusele seaduslikku väljundit. irooniline mõelda, et nii tugevat emotsiooni vast polegi kellegi suhtes kunagi tundnud. nii palju siis usust inimeste ilusse ja headusesse. 

sum 41 - still waiting

with silence comes peace

tahaks nii palju öelda, aga see rääkimise värk on hetkel üsna raskendatud. ei teagi, kas häälepaelte põletik on organismi viis välja elada viimasel ajal kogunenud halvad emotsioonid või pingutasin tööl lihtsalt üle. 

kodus olemine mõjub aina enam nagu vangla. samamoodi ei saa põgeneda ebameeldivuste eest sinna, kus on parem, vaid lihtsalt.. oled selle keskel. ja siis veel mihkel imestab, miks hääl ei taastu. jälle oli kellelgi vaja üles kiskuda kaks kuud vana teema ja hakata ülekuulajat mängima. jälle pidin andma seletusi, samu mida ikka siiani. no kurat. äkki kasvaks suureks. 

solvumine, viha - need on väga suured emotsioonid. ühtlasi on need ka nii halvad, et neid tuleks vältida. kui seda teed, siis oled hoolimatu, südametu. kui haavud, oled nõrk. võta siis kinni, mis see õige on. 

miski peab muutuma ja ruttu.