igaüks meist usub midagi, millessegi, kellessegi. on loonud endale visiooni eksistentsi tagamaist. kuid kui see usk mingil põhjusel kaob, jääb inimesest tühipaljas kest. segaduses, kergesti mõjutatav ja veel lihtsamini purunev kujutis sellest, kes ta kunagi oli.
veetsin terve öö oma kõikuma löönud usuga asju selgeks rääkides. kas ma veel kunagi usaldan? seda ma ei tea.
otsin endiselt sisemust närivale põlgusele ja vastikusele seaduslikku väljundit. irooniline mõelda, et nii tugevat emotsiooni vast polegi kellegi suhtes kunagi tundnud. nii palju siis usust inimeste ilusse ja headusesse.
sum 41 - still waiting
No comments:
Post a Comment