ja mul lihtsalt ei ole aega blogida.. kui harjumatu see on! parim, milleks suuteline olen, on igapäevaselt paar hetke söömiseks leida ning kord nädalas ehk mõnd külalist võõrustada.
kui kunagi sai lubatud, et siia pilte ei postita (olen selle reegli vastu täpselt kahe väga erilise tähendusega jäädvustusega eksinud), siis seekord otsustasin, et ei lase sellel kohal imalaks beebiblogiks muutuda. pealegi sain täna kingiks suure nahkköites memuaariraamatu, kuhu reaalset päevikut pidada. see mõte oli mul juba jessas kui kaua, aga, nagu ikka, päevad muudkui lähevad ja midagi tehtud ei saa.
töökaaslasi vaatamas käies tuli jälle kohutav igatsus peale. enamik kaadrit on sama ja polekski nagu midagi muutunud peale selle et ma ise seal pikka aega käinud pole. nii pikka, et A algul teeskles, et ei tunne mind äragi. nojah, ma ikka teinekord sealt mööda rallides tuttavat kukalt näen ja eks mul mälu ole ka dekaadi jagu värskem.
lugesin meenutuseks kahe aasta taguseid samasuguseid öiseid heietusi ja peab tunnistama, et tegelikult on see novembrikuine jõulu(eel)romantiline olek ikka täpselt sama. need kindlad mõtlikumad ajad aastas vist ei muutu kunagi, ükskõik, milliseid muutusi elu toob.
näiteks selliseid, et mul pole enam aega teadlikult muusikat kuulata ja nüüd song of the day rubriik selle pärast kannatab.
