milline mõnus suvi!

selline ligi 30-kraadine päikesepaisteline ilm on tõesti nagu minu jaoks loodud! kui paljud vinguvad, et palav ja vastik ning midagi teha ei jaksa, siis mul vastupidi on kogu aeg akud täis laetud ja hea tuju ka. 

eelmisel nädalal viis tegutsemislust meid Saaremaale suvitama. lendasime sinna lennukiga, kuna neljatunnine bussisõit ei tundunud eriti lapsesõbralik. see tiibadega marsa, mida kena rootsi piloot lennukiks pidas, ehmatas mu esiti küll nii ära, et ma oleks tahtnud üle istmete välja joosta kohe, kui see liikuma hakkas, aga õnneks tuli ruttu meelde, et tegelikult mulle lennata meeldib. eriti huvitav oli üle piloodi õla tema tegemisi ja kogu seda lennumehhanismi jälgida. lend kestab ainult 30 minutit ka, nii et üsna mugav tegelikult. 

Saaremaa oli nagu Saaremaa ikka: rahulik, odav, sõbralike inimeste ja hea toiduga. ainult mu lemmikkohvik oli vahepeal matusebürooks muutunud. ouch.. ööbisime külaliskorteris ja seetõttu hetkeks tekkis tunne, et nii ju võikski elada, tuli isegi entusiastlik mõte kolida kuhugi, ükskõik kuhu, et põnev oleks ju, aga ennast teades matsin selle mõtte uuesti maha. mulle meeldib linnas elada ja Kuressaare pole kindlasti kohe piisavalt linn minu jaoks.

nii et suvitan kodus põõsa vahel edasi. täna käisime loomaaias ka. minu suur idee teha Reginast toredaid esimese loomaaiakülastuse pilte läks vett vedama, sest suutsin koju unustada nii digika kui ka telefoni. no ja siis veel veepudeli, teki ja lusika, aga õnneks need probleemid sai kohapeal lahendatud. paar kitsedega pilti L telefoniga siiski tegi, nii et mingi fotosüüdistus on vähemalt olemas.

homme-ülehomme on ees ootamas suuremat sorti rahvaüritused kahe sünnipäeva näol. esimene on igasuvine must-go-pidu endiste naabrite juures (ühtlasi muide järgneb sellele öö, mil mind valmis tehti!) ja laupäeval peab isa naine sünnipäeva. eelmisest tema peost mäletan ma väga head roosat veini ja järgmise päeva kohutavat pohmelli, ainsat omataolist mu elus. pidin sellega veel soome sõitma. õnneks seekord ma nagunii ei joo. 

ma kujutan ette, et kui ma ühel hetkel jälle alkoholi tarbima hakkan, siis jään ilmselt klaasist veinist juba purju, nii võõraks on see kraam jäänud. võtsin ükskord sõbranna siidrist lonksu üle... aasta äkki? ja see maitses nagu piiritus! 

alkovaba mojito ja enjoy on ka head suvejoogid, nii võib karsklast mängida küll.

negativus

sotsiaalmeedias sel nädalavahetusel muud ei näinudki, kui ainult positivuse teemalisi postitusi. minu jaoks natuke naljakas, kui suur asi see on. sattusime L'iga just rääkima, et no ei ole meie teema.

tundub nagu selline üritus (tuttavate kirjutatud reportaažide-muljete põhjal), mille jaoks on kohustuslik kelleltki teiselt transporti kerjata, kus peab igal juhul telgis magama (ma vihkan telgis magamist, enamasti olen terve öö üleval. üksi.) ja seda selleks, et üsna tundmatute meeleolubändide saatel purjus hipsteritega jenkat karata. kindlasti on see sihtgrupi jaoks väga lõbus, aga mind ei ole see kunagi köitnud. 

aa, ühel aastal vist oli üks bänd, ei mäleta enam, milline, mida oleks isegi kuulanud. aga neid saab ka normaalsemates tingimustes näha. 

ühe korra olen mina ka Poetsi nimel metsa vahel ehitusplatsil telkinud ja kogu varustus seljas 10 km edasi-tagasi matkanud, aga see võtab kogu lõbu ära, kui on pesemata, väsinud ja vastik olla.

aga noh, eks ma hindan keskmisest enam mugavusi ka.

lemmikutest naabritest

sellest on juba üksjagu aastaid, kui mu kõrvalmajja kolis uus pere. mees, naine ja kummagi lapsed, ehk siis moodne kärgpere. esialgu vaatasin ainult, et oh, neil on porsche. vinge.

autosid on neil palju. neli-viis tükki korraga ning kõik peale porsche pidevalt vahetuvad. loomulikult polnud tavalise 50ndate maja ees nii suurt parklat ning sõbralike suhete alustuseks hakkasid nad pidevalt oma autosid parkima meie värava ette. ikka sedasi, et kodust välja saamiseks tuli ronida kõhuli üle auto või külg ees kiviposti ja kapoti vahelt end läbi pressida. ma küll ei leidnud, et kitsas tänav ja ehitusjärgus garaaž, seejärel aed ja siis parkla sellist käitumist õigustas, aga ema leidis, et pole mõtet uute naabritega kohe tüli kiskuda. 

meie hoove eraldab tavaline võrkaed. tüübid istutasid peaaegu kogu pikkuses selle äärde elupuud, aga miskipärast hakkasid elupuude vahel kasvama suured raudnõgesed, mis metsikul kiirusel aia vahelt ka meile pressima asusid. pole vist mõtet küsida, kas nad nendega midagi ette võtnud on. igal aastal oleme maininud, et äkki rohiks või midagi, vastuseks tuleb hehee ja nii me tirime läbi võrgu aukude naabrite nõgeseid, et mitte iga kord taha aeda minnes kõrvetada saada. nüüd muide tulevad nõgesed ka juba üle 1,5m kõrguse aia. 

ülejäänud muru niidab troppidel husqvarna vms robot. öösel teeb see sellist ufohäält, et lahtise aknaga magamine on välistatud (nad panid laadimiskoha mu magamistoa akna alla)

aga parim näide üle mõistuse sõbralikkusest on... kõik näited debiilsest käitumisest pärast seda, kui ma lapse sain. näiteks:

tulin Reginaga jalutamast, naabrimees oma sõbraga passis aia taga. küsis, kas ajas enne mu lapse üles. vastasin, et ei oska öelda, mille peale ta täpselt ärkas ju. siis vaatas vankri poole, küsis, kas praegu magab. jah, magas. lükkasin käru akna alla ja läksin tuppa. umbes pool minutit hiljem kuulsin kahe mehe omavahelist lõbusat röökimist ja mingite asjade loopimist. hetk hiljem hakkas laps nutma... 

kui mul oleks üks sent iga korra kohta, kus need värdjad on tulnud täpselt mu aia äärde röökima/laamendama/ustega paugutama/survepesuriga autot pesema/muru niitma siis, kui ma just olen saanud lapse õue magama (ka siis, kui nad seda pealt näevad ja mind sealjuures rõõmsalt teretavad), siis ma saaks varsti uue korteri osta meile. 

kusjuures vahet ei ole, kui kaugele nende aiast ma vankri lükkan. kui just ülejärgmisele krundile ei tassi. oma aeda pole lihtsalt võimalik last magama panna.

nende endi kommentaar? "sorry, näed pole harjunud et peab arvestama.. hehhee.."