leidsime L-iga vähemalt kolm põhjust, miks sinna imemaale elama kolida. motivatsiooniks pole küll ainult eile vaadatud film, kuid see oli suureks ajendiks. nii vaba ja hea õhtu oli, tüüpiline mõnus girls night, kuni.. jamh. ma tean, et Sa ei teinud seda meelega.
vastik on vaadata, kuidas kõik valesti läheb. see pole see, mida ma tahtsin, ehkki ma ei tea vist isegi täpselt, mida tahtsin või tahan. peavalu on juba umbes ööpäeva kestnud, ega allu isegi metsikule paratsetamoolidoosile. ja vahet polegi.
mõne minuti pärast algab hoki finaalmäng. ehk teeb üksteist rammivate ja mingit totakat litrit taga ajavate meeste vaatamine mingit imet.
(see on kõige tobedam asi mida ma elus kuulnud olen.)
2/24/10
2/23/10
стол надо!
ja ma ei mäleta seda sõna, mille M-ile õpetama pidin. mind ja mu mälu.. siiski on kuidagi väga esmaspäev olla.
tänane päev tõi nii palju asju meelde. erinevaid seiku minevikust, mis jälle selle mõrumagusa valu tekitavad. olgugi et praegu on uued ajad, on asju, millest ei taha lahti öelda, samas on valus neid meenutada, kuna olevik on niivõrd deformeerunud. füüsiline ja vaimne valu ei ole hea kooslus.
ei, saan veel hakkama. viis korda sisse ja välja hingates, nagu mul kombeks. probleem tekib ju alles siis, kui on vaja ennast mingi tegevuse käigus usaldada või millelegi keskenduda. ei saa aru, kas mingi tunne (väsimus, valu etc) on päris või ettekujutuses, kehaline või vaimne.
tahaks lugeda midagi head, raamatut, kus oleks enesega samastatav peategelane. hetkel tundub, et isegi härra Haller ei mõistaks mind. peidanvist oma mõtted ühe imala romaani imelise saksa keele taha ja naudin keskealiste inimeste fantastilist armulugu.
ma kaotasin oma telefoni ära???
(pool tundi hiljem): kuhu KURAT ma panin selle..
ma ei tahtnud teada.
Yellowcard - Cigarette
tänane päev tõi nii palju asju meelde. erinevaid seiku minevikust, mis jälle selle mõrumagusa valu tekitavad. olgugi et praegu on uued ajad, on asju, millest ei taha lahti öelda, samas on valus neid meenutada, kuna olevik on niivõrd deformeerunud. füüsiline ja vaimne valu ei ole hea kooslus.
ei, saan veel hakkama. viis korda sisse ja välja hingates, nagu mul kombeks. probleem tekib ju alles siis, kui on vaja ennast mingi tegevuse käigus usaldada või millelegi keskenduda. ei saa aru, kas mingi tunne (väsimus, valu etc) on päris või ettekujutuses, kehaline või vaimne.
tahaks lugeda midagi head, raamatut, kus oleks enesega samastatav peategelane. hetkel tundub, et isegi härra Haller ei mõistaks mind. peidanvist oma mõtted ühe imala romaani imelise saksa keele taha ja naudin keskealiste inimeste fantastilist armulugu.
ma kaotasin oma telefoni ära???
(pool tundi hiljem): kuhu KURAT ma panin selle..
ma ei tahtnud teada.
Yellowcard - Cigarette
2/19/10
*_*
if my life is santa barbara, why do i have to be the bitch?
oeh, A, ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid, luban, et teen kõik, et seda heastada. seda, mis ta sulle tegi. ma tunnen end nii süüdi.. ehkki seda ei juhtuks kunagi. M on värdjas, me mõlemad teame seda. ei, ma ei võta ta kõnet vastu.
Lammas sattus täna mu koju. hea, et mu emale loomad meeldivad :)
oeh, A, ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid, luban, et teen kõik, et seda heastada. seda, mis ta sulle tegi. ma tunnen end nii süüdi.. ehkki seda ei juhtuks kunagi. M on värdjas, me mõlemad teame seda. ei, ma ei võta ta kõnet vastu.
Lammas sattus täna mu koju. hea, et mu emale loomad meeldivad :)
2/18/10
ärkasin selle peale, et helistati naabrite uksekella. aknast välja vaadates nägin aia taga eesti posti jalgratast, mis viitas sellele, et minu ammu oodatud pakk võib kohal olla. kui õue jõudsin, oligi postitädi minu ukse taha juhatatud ja jälle küsiti minult dokki - et pakk kätte saada. olen kaubaga äga rahul, ainult et see muudab rääkimise peaaegu võimatuks. ma kõlan nagu R eile vahetult pärast keeleneedi tegemist :D
postitädi tõi mulle D. kaardi ka ära :) ma naersin vähemalt kümme minutit. see leiab nüüd aukoha mingis nähtavas paigas, kuna temaatika on mõnus. hästi armas, aitäh! :)
praegu viibib mu aia taga tuletõrjeauto, kust kolm tõrjujapoissi koos ühe pulberkustutiga vastasmajja jooksid. pole aimugi, miks, kuna mingit tuld ei tundu seal olevat. ma ei teadnudki, et kodus passimine nii huvitav võib olla.
igatahes ma teen kõike, mida ei tohiks ja.. paranen. tulge külla, pakun teed! :)
Velvet Underground - Sunday Morning. sest see kummitab ikka veel.
postitädi tõi mulle D. kaardi ka ära :) ma naersin vähemalt kümme minutit. see leiab nüüd aukoha mingis nähtavas paigas, kuna temaatika on mõnus. hästi armas, aitäh! :)
praegu viibib mu aia taga tuletõrjeauto, kust kolm tõrjujapoissi koos ühe pulberkustutiga vastasmajja jooksid. pole aimugi, miks, kuna mingit tuld ei tundu seal olevat. ma ei teadnudki, et kodus passimine nii huvitav võib olla.
igatahes ma teen kõike, mida ei tohiks ja.. paranen. tulge külla, pakun teed! :)
Velvet Underground - Sunday Morning. sest see kummitab ikka veel.
2/16/10
tagasi kodus on naljakas olla. nagu kõik see halb, mis eile toimus, oleks jäänud sinna valgete seinte vahele. oli valus ja veider, uimane ja tüütu, kurb ja naljakas.. kuid vajalik, seega polnud võimalik kahelda. mu palatikaaslane norskas nii, et maa värises. liialdamata. ehkki see tädike täie mõistuse juures polnud (ta näiteks ei teinud vahet eesti ja vene keelel, rääkis neid segamini ja vahepeal taipas, et oih, vale keel..), saime päris hästi läbi :)
erilist hoolitsust või hoolimist kohalikud töötajad üles ei näidanud, kui üks söögitädi ja paar õde, kellel minuga eriti pistmist polnud, välja arvata. oli asju, mis oleks võinud ilma minu enese alalhoiuinstinktita või selle eiramise korral päris hullusti lõppeda, kuid range voodirežiimi järgimine pole vist niigi väga minu teema :D
operatsioon, mis tuletas meelde lemmikuid haiglasarju, oli üks vingemaid kogemusi üldse, ausalt. pärast viietunnist ootamist haigla koridoris ja tunniajast tsilli palatis, viisid mu lemmikõed mu koos voodiga opituppa, kus mind tervitas rõõmus asiaat, kes väitis end olevat mu narkoosiarst. tema pani kanüüli, mille ma hiljem kogemata ise eemaldasin. teine narkoosiarst, värisevate kätega prillidega vanamees, oli see, kes mulle seljasüsti tegi. nähes mu ilmet, milles väljendus vist kogu maailma segadus, pandi üks abiline mind igaks juhuks kinni hoidma. väga imelik oli oma jalgade üle kontrolli kaotamine, veel kahtlasem oli selle tagasi saamine. well, ma võtsin selle tagasi. midagi kiirkorras halvatusest taastumise sarnast, füsioteraapia kaudu. kujuta ette, et rakendad kogu oma mõttejõudu, et liigutada parema jala varbaid.. ja siis need liiguvadki. ainult et lihaste kontrollimist sa ei tunne.
opi ajaks anti mulle seltsiks pruunisilmne noormees, kes kirurgi oma huumoriga täiesti endast välja ajas. kui nad mulle nii palju rahustit süstinud poleks, siis oleksin vist "kolmanda narkoosiarstiga" kirurgi mõnitamises ühinenud, juba selleks ajaks olin tema peale üsna kuri. ta ei rääkinud ka minuga opi ajal, teised tekitasid mõnusa sõbraliku õhkkonna ja üldiselt oli tore.
ei oskagi praegu muud öelda, ainult seda, et hea on tagasi olla :)
erilist hoolitsust või hoolimist kohalikud töötajad üles ei näidanud, kui üks söögitädi ja paar õde, kellel minuga eriti pistmist polnud, välja arvata. oli asju, mis oleks võinud ilma minu enese alalhoiuinstinktita või selle eiramise korral päris hullusti lõppeda, kuid range voodirežiimi järgimine pole vist niigi väga minu teema :D
operatsioon, mis tuletas meelde lemmikuid haiglasarju, oli üks vingemaid kogemusi üldse, ausalt. pärast viietunnist ootamist haigla koridoris ja tunniajast tsilli palatis, viisid mu lemmikõed mu koos voodiga opituppa, kus mind tervitas rõõmus asiaat, kes väitis end olevat mu narkoosiarst. tema pani kanüüli, mille ma hiljem kogemata ise eemaldasin. teine narkoosiarst, värisevate kätega prillidega vanamees, oli see, kes mulle seljasüsti tegi. nähes mu ilmet, milles väljendus vist kogu maailma segadus, pandi üks abiline mind igaks juhuks kinni hoidma. väga imelik oli oma jalgade üle kontrolli kaotamine, veel kahtlasem oli selle tagasi saamine. well, ma võtsin selle tagasi. midagi kiirkorras halvatusest taastumise sarnast, füsioteraapia kaudu. kujuta ette, et rakendad kogu oma mõttejõudu, et liigutada parema jala varbaid.. ja siis need liiguvadki. ainult et lihaste kontrollimist sa ei tunne.
opi ajaks anti mulle seltsiks pruunisilmne noormees, kes kirurgi oma huumoriga täiesti endast välja ajas. kui nad mulle nii palju rahustit süstinud poleks, siis oleksin vist "kolmanda narkoosiarstiga" kirurgi mõnitamises ühinenud, juba selleks ajaks olin tema peale üsna kuri. ta ei rääkinud ka minuga opi ajal, teised tekitasid mõnusa sõbraliku õhkkonna ja üldiselt oli tore.
ei oskagi praegu muud öelda, ainult seda, et hea on tagasi olla :)
2/6/10
just for the record.
1) Armastus - jäägitu andmine? (Isa Goriot´ näitel)
2) Eesmärk pühitseb abinõu? (Rastignaci näitel)
3) Pansion kui ühiskonna mudel
4) Vautrin - elukooli lektor
.. sest ma korra juba kustutasin need ära.
2) Eesmärk pühitseb abinõu? (Rastignaci näitel)
3) Pansion kui ühiskonna mudel
4) Vautrin - elukooli lektor
.. sest ma korra juba kustutasin need ära.
2/2/10
raudteemaania.
vaid pooleteise nädala kaugusele on jõudnud ähvardav äikesepilv, mis vahepeal ikka väga kuri tundub. siiski on hea sinnamaani spontaanselt elada, justkui viimsepäeva ralli, aga vaid ühele osalejale. ma plaanin võita btw.
täna oli paljuski kohutav päev, isegi pärast kella viit vihkas mu elu mind edasi. üks auto näiteks otsustas mulle otsa tagurdada. õnneks valis ta küll vähese kiiruse, kuid trügis siiski üllatava otsusekindlusega. tegu oli maasturiga. ilma D'ta oleksin arvatavasti selle rataste all lõpetanud, kuna mu meeled polnud täna kuigi teravad. mitu korda tõmbas D mu jälle vertikaalsesse asendisse, kui natuke kursilt kõrvale kalduma hakkasin. see on see vähene magamine ja.. aga ma lihtsalt ei suuda üksi pimeduses uinuda, või siis pean selleks vähemalt surmväsinud olema.
üle pika aja oli täna õhtul õige koht, meeleolu ja vahendid korraga. pääsküla jaamast mööda rööpaid K maja suunas ja sealt veidi edasi minnes jõuab ühe mu lemmiku pildistamiskohani. poole 12 ajal oli kohutavalt ilus taevas.
palju, väga palju olen mõelnud, kuid lahendus jääb ikka kaugeks.
90ndate tantsumuusika. kes teavad, need teavad :D
täna oli paljuski kohutav päev, isegi pärast kella viit vihkas mu elu mind edasi. üks auto näiteks otsustas mulle otsa tagurdada. õnneks valis ta küll vähese kiiruse, kuid trügis siiski üllatava otsusekindlusega. tegu oli maasturiga. ilma D'ta oleksin arvatavasti selle rataste all lõpetanud, kuna mu meeled polnud täna kuigi teravad. mitu korda tõmbas D mu jälle vertikaalsesse asendisse, kui natuke kursilt kõrvale kalduma hakkasin. see on see vähene magamine ja.. aga ma lihtsalt ei suuda üksi pimeduses uinuda, või siis pean selleks vähemalt surmväsinud olema.
üle pika aja oli täna õhtul õige koht, meeleolu ja vahendid korraga. pääsküla jaamast mööda rööpaid K maja suunas ja sealt veidi edasi minnes jõuab ühe mu lemmiku pildistamiskohani. poole 12 ajal oli kohutavalt ilus taevas.
palju, väga palju olen mõelnud, kuid lahendus jääb ikka kaugeks.
90ndate tantsumuusika. kes teavad, need teavad :D
Subscribe to:
Posts (Atom)