tagasi kodus on naljakas olla. nagu kõik see halb, mis eile toimus, oleks jäänud sinna valgete seinte vahele. oli valus ja veider, uimane ja tüütu, kurb ja naljakas.. kuid vajalik, seega polnud võimalik kahelda. mu palatikaaslane norskas nii, et maa värises. liialdamata. ehkki see tädike täie mõistuse juures polnud (ta näiteks ei teinud vahet eesti ja vene keelel, rääkis neid segamini ja vahepeal taipas, et oih, vale keel..), saime päris hästi läbi :)
erilist hoolitsust või hoolimist kohalikud töötajad üles ei näidanud, kui üks söögitädi ja paar õde, kellel minuga eriti pistmist polnud, välja arvata. oli asju, mis oleks võinud ilma minu enese alalhoiuinstinktita või selle eiramise korral päris hullusti lõppeda, kuid range voodirežiimi järgimine pole vist niigi väga minu teema :D

operatsioon, mis tuletas meelde lemmikuid haiglasarju, oli üks vingemaid kogemusi üldse, ausalt. pärast viietunnist ootamist haigla koridoris ja tunniajast tsilli palatis, viisid mu lemmikõed mu koos voodiga opituppa, kus mind tervitas rõõmus asiaat, kes väitis end olevat mu narkoosiarst. tema pani kanüüli, mille ma hiljem kogemata ise eemaldasin. teine narkoosiarst, värisevate kätega prillidega vanamees, oli see, kes mulle seljasüsti tegi. nähes mu ilmet, milles väljendus vist kogu maailma segadus, pandi üks abiline mind igaks juhuks kinni hoidma. väga imelik oli oma jalgade üle kontrolli kaotamine, veel kahtlasem oli selle tagasi saamine. well, ma võtsin selle tagasi. midagi kiirkorras halvatusest taastumise sarnast, füsioteraapia kaudu. kujuta ette, et rakendad kogu oma mõttejõudu, et liigutada parema jala varbaid.. ja siis need liiguvadki. ainult et lihaste kontrollimist sa ei tunne.
opi ajaks anti mulle seltsiks pruunisilmne noormees, kes kirurgi oma huumoriga täiesti endast välja ajas. kui nad mulle nii palju rahustit süstinud poleks, siis oleksin vist "kolmanda narkoosiarstiga" kirurgi mõnitamises ühinenud, juba selleks ajaks olin tema peale üsna kuri. ta ei rääkinud ka minuga opi ajal, teised tekitasid mõnusa sõbraliku õhkkonna ja üldiselt oli tore.

ei oskagi praegu muud öelda, ainult seda, et hea on tagasi olla :)