.

.

6/22/08

kill me , please , with butter and cheese !

.. ja see ongi läbi. Happy days with vhk 13. lend are over.. :/ vähemalt sellisel kujul nagu siiani. meie lõpuks ometi pea täielikult ühte hoidev klass aetakse laiali. lõpuläbul , kus lisaks teistele headele ideedele võeti kõik mis võtta annab ja prooviti erinevaid asju esimest-teist korda ( vesipiip , savu , lakilahusti.. ), tuli meil ka mõte , et meie klass võiks just selles koosseisus jätkata ka gümnaasiumis , kui see võimalik oleks . mida see kahjuks pole . njah , all good things come to an end .. *melanhoolsetes toonides mõttepaus* , aga nii on ju.. :/

Boys Like Girls - Thunder :)


6/13/08

ma olen norm

Oli kord üks kärbes. Täiesti tavaline kärbes. Tema nimi oli Tiit.
Tiit elas ühe täiesti tavalise maja täiesti tavalises köögis. Tema jaoks oligi täiesti tavaline, et seesama köök ongi terve maailm. Laualt leidis ta söögiks toidujäänuseid ja öösel puhkas seinapraos (jah, kärbsed magavad ka öösiti).
Ühel päeval tegi Inimene, kellele see köök kuulus, lahti akna ja hetkega sattus Tiit koos õhuvooluga teisele poole akent. Saamata aru, mis toimub, vaatas ta eredat valgust, mis oli palju suurem kui Lamp, millega ta harjunud oli. Kiiresti-kiiresti tiibu lehvitades tahtis ta Suure Lambini jõuda. Tiit lendas ja lendas.. ja lendas.. ja siis läks kõik pimedaks. Üks varblane, kelle nimi iroonilisel kombel samuti Tiit oli, sõi Tiidu (kärbse) ära.

6/12/08

Something pushed and I fell .

tere.
ma viitsin hästi palju eksamiteks õppida, eks?
soovi veel enne viimast, inglise keele eksamit, midagi korrata on tugevalt vähendanud ka asjaolu, et eksamis, milleks ma absoluutselt ei õppinud, sain ma 98% ja teises, milleks ma õppisin nagu idioot, oli tulemuseks 31 punkti 50-st ja hinne "3". palju õnne.
pealegi on vabastav suvi juba käegakatsutav ning palju meelsamini veedaks oma päevad õues seigeldes kui siin, umbses ja palavas toas. Okei, arvuti olemasolu on küllaltki positiivne, kuid see ei trumpa üle värsket õhku ja pehmet suvetuult. ja vihma. ma armastan äikesevihma. just sellist nagu see, mis paar päeva tagasi järsku, peaaegu selgest taevast tuli. loomulikult jooksin ma täielikus eufoorias õue ja tulin hiljem, õnneliku ja tilkuvana tagasi, et minu kallis vanema generatsiooni perekonnaliige oma hääle(tugevuse)ulatust mu peal katsetada saaks :). aga see käib nähtavasti asja juurde. vähemalt viimasel ajal olen ma sellega harjunud..

ma leidsin endale uue iidoli kirjanduses. ta nimi on Alex ja ta kirjutab luuletusi. häid luuletusi.


"Weird Al" Yankovic - Trapped in the Drive-Thru