vabalt uskuda vabadusse..

näen viimastel päevadel unes kodutuid lapsi ja koeri. unenäoloogika teeb ka nende adopteerimise täiesti igapäevaseks nähtuseks. teine variant on, et unes on keegi surnud või on lihtsalt hirmus jama lahti. pole variantigi, et hommikul positiivse meelestatusega ärkaks.

L tegi tänase päeva heaks, though. ma lihtsalt a r m a s t a n meie spontaanset ajaveetmist. tuleks vaid jõuluvaheaeg kiiremini, et saaks muule mõtlemata istuda, kruus aurava glögiga käes, küünlavalgel selles hubases toas ja naerda oma jabur-innovaatiliste ideede üle.
aga enne tuleb ära teha täpselt viis kontrolltööd ning pisut sümboolselt koolis aega veeta. ja jõulukingid valmis saada! avastasin täna nendeks vajalikku jahtides, et poed, millele varem loota sai, on kaotanud müügilt absoluutselt kõik, mida mul vaja läheks. kus on õiglus siin ilmas, ma küsin!

teisalt, ma süvenesin esimest korda kõrgharidusreformi sisusse ning see oli küll wunderschön. natuke lõbustasin ennast sellega ka, et lõin küllaltki konkreetse ettekujutuse sellest, mida selga panna, kui tõepoolest kooli lõpetama hakkaks. kui tõenäoline see on, eks ole näha. homme jäävad jälle esimesed tunnid vahele ning äratuseni on seega "8 hours ja 49 minutit", nagu mu telefon väidab. ta on bipolaar.. aa, ei, bi.. bilingual, just nagu mina :)

we live in jamaica !

remember me

teist korda ajaloos väänan ma omaloodud reeglit, mis keelas piltide postitamise. ei tea, miks selline idee loodud sai. võib-olla on fotoblogi ja virtuaalne päevik pisut erineva kaaluga asjad mu jaoks. igal juhul postitan nüüd väga mõttetuna tunduva, väga suure kaaluga pildi, mis kohe algavatel talvekuudel peaks meelde tuletama midagi, millest mõte kohe naeratama paneb. saage tuttavaks wc-puhastusvedelikuga :)

ainult hulludele

õues möllab ärevusttekitav torm. just nimelt ärevust, mitte hirmu tekitav. pidev tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma, midagi põnevat ja raputavat, on see, mis öösiti uinuda ei lase ning pärast mõnetunnist puhkust jälle jalgele ajab. ja ma õpin ja jändan ja jooksen ja uurin ja tõmblen ringi nagu idioot, tulemused on suurepärased, kuid ei huvita karvavõrdki, sest midagi suuremat on tulemas.

lugesin suuremate emotsioonideta läbi "meister ja margarita". mulle meeldib selle teose idee ja puha, aga selline kirju absurditeater (ja bulgakovi fännide viha langeb mu peale..) pole kunagi minu maitse olnud. ometi avaldas see nähtavasti mingit muljet, muidu ma ei veedaks kallist uneaega sellest kirjutades. sarnane situatsioon oli ka teise palavalt armastatud suurteose, "kuristik rukkis"-ga, millega kaasnes küll emotsioon, kuid sellist vaimustust, ega ka ausalt öeldes üldse midagi sellist, mis võiks antud teosega tekkinud massipsühhoosi põhjustada, lihtsalt polnud.
kahjuks või õnneks muutuvad raamatud, kui neid aastate pärast uuesti lugeda. nii sai holdenist mõne aastaga mõttetult möllavast pubekast autorit peegeldav vaimuhaige ja vastumeelsus asendus kaastundega. ei teagi, kas see tuleb sellest, et raamatute sisu ununeb (ffs, ma ei teadnud veel paari päeva eest, et olen kafka "protsessi" lugenud ja vingusin kirjanduse tunnis, et hirmsasti ikka tahaks!), või muutub inimene ja tema maailmapilt nii lühikese ajaga nii palju. ja ei tea, kas üldsuse lemmikkirjandusele ükskõikselt vilistamine näitab harimatust või kõrvalekaldumist mainstreamist.

on pisi-pisike tõenäosus, et üks mu kõige suuremaid unistusi võiks tõeks saada, aga selle selgumiseni on veel aega. järgmised kuu-kaks elan ma ilmselt nagu pommi otsas, vaatan kõiki uudiseid ja kontrollin meilboksi mitu korda päevas.

bright lights in the sky, looking like diamonds

ma ei maga enam ja see rikub minu ilusat elurütmi. ja tuju ja vaimset ja füüsilist tervist ja üldse kõiki asju. olen nüüd tige tigetseja kes võtab kõigi kallal kogu aeg, sest suuuure väsimusega hakkan ma alati kõike valimatult välja ütlema (you know that..).

tegelikult on vist kõik ikkagi ühiskonnas kinni. tänapäeva inimese lemmik koduloom on stress ja mul on ka stress, kuna ma olen tänapäeva inimene. ja kuna see on nii kuradi häiriv, et ma ei suuda ühiskonna ikkest vabaneda, siis kasvab see stress veel suuremaks. üks eileõhtune teema oligi just vabadus, ehk see, mida ma üle kõige hindan, millest enim unistan. samas tundub vahepeal, et täiesti vaba inimene oleks ühiskonna outlaw, kellel pole oma kohta ega mõtet ja kuna inimesele on ürgajast sisse jäänud karjainstinkt, siis ei teeks see eraldumine kedagi õnnelikuks. välja arvatud hundid, kes oma valust ja üksindusest erilist õnnetunnet ja naudingut saavad.
ja ma ei teagi, kuhu see mõttelend välja viiks lõpuks, kuid mu mõistus töötab praegu liiga aeglaselt, et seda lahendust ootama tasuks jääda.

Everything around me is dying, my heart inside is crying out loud,

a voice with no sound

calling out loud.

kevadine karu.. ja orav.

käes on aeg, mil rõivakauplustes müüakse ainult kampsuneid ja jopesid. see ajas eile kohe ikka lõpp tigedaks. ei, ma pole vahepeal šopahoolikuks muutunud, lihtsalt riidekapis pakutav kraam hakkab otsa saama. rotermanni kvartali arvates pean ma edaspidi kolmekümnekraadises klassis istuma põlvini ulatuva põtradega kampsikuga.. seega saab teha reklaami pisikesele putkale solarise keldrikorrusel, kus müüakse (tallinna mõistes) odavaid itaalia riideid ja mille nimi on milanfashionfreaks. kuu alguses on kõik asjad veel odavamad kui kodulehel btw.

mulle meeldib, et terve linn on täis iirlasi ja iiri keelt, aga mulle ei meeldi, et unenäos lõi nende jalkakoondis mängu esimese viie minuti jooksul kaks väravat. samas pole sel unenäol õnneks suurt kaalu, kuna selles mängis rooney miskipärast iirimaa koondises. nii võib loota, et kui ta homme õhtul platsile ei jookse, siis ei kaota me väga haledalt.

L käis soomes ja ma tahan ka. jõulud ei saa tulla, kui pole enne helsingis käinud. ju siis tulevad koos uue aastaga seekord.

(ma ei saa päeva lugu panna, pole keane - bedshapedist üle saanud..)

stay away from the sun

talv võiks tulla ja peita ära kogu selle halli negatiivsuse. vihmane melanhoolsus on muidugi tore, aga mitte siis, kui see püsivaks muutub.
kuigi tegelikult pole negatiivsusel minuga mingit pistmist, sest kõik on naljakas. ka see, kui kõik tähtsad ninad mind pidevalt tigeda hindava pilguga vaatavad.

keane - bedshaped on tõeline vihmase ilmaga vanalinnas jalutamise lugu :)