ainult hulludele

õues möllab ärevusttekitav torm. just nimelt ärevust, mitte hirmu tekitav. pidev tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma, midagi põnevat ja raputavat, on see, mis öösiti uinuda ei lase ning pärast mõnetunnist puhkust jälle jalgele ajab. ja ma õpin ja jändan ja jooksen ja uurin ja tõmblen ringi nagu idioot, tulemused on suurepärased, kuid ei huvita karvavõrdki, sest midagi suuremat on tulemas.

lugesin suuremate emotsioonideta läbi "meister ja margarita". mulle meeldib selle teose idee ja puha, aga selline kirju absurditeater (ja bulgakovi fännide viha langeb mu peale..) pole kunagi minu maitse olnud. ometi avaldas see nähtavasti mingit muljet, muidu ma ei veedaks kallist uneaega sellest kirjutades. sarnane situatsioon oli ka teise palavalt armastatud suurteose, "kuristik rukkis"-ga, millega kaasnes küll emotsioon, kuid sellist vaimustust, ega ka ausalt öeldes üldse midagi sellist, mis võiks antud teosega tekkinud massipsühhoosi põhjustada, lihtsalt polnud.
kahjuks või õnneks muutuvad raamatud, kui neid aastate pärast uuesti lugeda. nii sai holdenist mõne aastaga mõttetult möllavast pubekast autorit peegeldav vaimuhaige ja vastumeelsus asendus kaastundega. ei teagi, kas see tuleb sellest, et raamatute sisu ununeb (ffs, ma ei teadnud veel paari päeva eest, et olen kafka "protsessi" lugenud ja vingusin kirjanduse tunnis, et hirmsasti ikka tahaks!), või muutub inimene ja tema maailmapilt nii lühikese ajaga nii palju. ja ei tea, kas üldsuse lemmikkirjandusele ükskõikselt vilistamine näitab harimatust või kõrvalekaldumist mainstreamist.

on pisi-pisike tõenäosus, et üks mu kõige suuremaid unistusi võiks tõeks saada, aga selle selgumiseni on veel aega. järgmised kuu-kaks elan ma ilmselt nagu pommi otsas, vaatan kõiki uudiseid ja kontrollin meilboksi mitu korda päevas.