ooooooops..

blogger paneb segast natuke. postitus, mis "üles ei jõudnud", ilmus teise septembri kuupäeva all kuhugi kaugustesse. praeguseks hetkeks on viga parandatud, nii et vabandan teemakorduste pärast :)

the killers - smile like you mean it

just like the leaves - smiles change, but i never do

kui hea on, olles eeldanud, et tuleb kohutavalt pikk ja raske päev, jõuda tagasi koju enne, kui hommikukohv tassis on jahtuda jõudnud :) kui veel eile käis M'ile vastuseks "ei tule ekskursioonile" lõppu kurb smiley ja hommikul pidin keelduma J-K'le matemaatika õpetamisest ja kahetsusega sama ütlema, siis kell pool 12 koju minnes oli pidu minus eneses, kuna arvutiõpetus jäi ära! ja seeläbi on elu kuradi ilus. ega see Vargamäe ka kuhugi kaduma hakka.

ja nii ma vajun jälle oma muusikast tulvil maailma, kus on pehme diivan ja palju süüa, kaklen bloggeriga (jälle..) ning planeerin. asju. sest mulle meeldib planeerida.

young guns - endless grey

into the endless grey..

nähtavasti ei jõudnudki eelmine postitus bloggeri errori tõttu kohale. lühidalt kokku võttes kirjutasin, et öölaulupidu oli vinge, blink 182 uuel albumil on ainult üks hea lugu, matemaatikaeksamil võiks lahendada hiina riisikorjajate ja nende mütside teemalist ülesannet ning 22. oktoobril on stockholmis Young Gunsi kontsert kuhu lihtsalt PEAB minema.

väga-väga armas on üle pika aja vaadata, kuidas imemees macgyver traadist ja kandikutest mingit käru ehitab. eriti laupäevalõunase kohvi kõrvale. oli ikka omal ajal häid sarju küll..

unenäod on hirmus segaseks muutunud viimasel ajal, kummalised inimesed eksivad sinna ära ja sündmused on veel kahtlasemad. mainisin klassivennale unenägu kus ma olin surnud ja nägin, mida tuttavad selle kohta facebookis ja sõnumites kirjutasid. ta soovitas mulle xanaxit.

vähem kui kahe tunni pärast sõidan linnast ära, nii et hakkan parem liigutama.

ja meeleolu tekitamiseks: poets of the fall - no end, no beginning

diskreetne matemaatika on see, kus pole vastust antud!

-täna ma ei blogi, täna ma magan.
-blogin ikka küll!

juba vähemalt nädala olen ringi joostes pidevalt oma suuuurde tudengipäevikusse märkmeid teinud selle kohta, millest järgmine kord kindlasti blogida on vaja.

teeme nii, et karmim muusikakriitika tuleb siis, kui Poeedid oma uue albumi valmis saavad. tahaksin seda siiski kuulda, enne kui need blinki fännid, kellele bändi uus kraam hirmsasti meeldib, mu maha löövad. nii palju siiski muusikast, et 22. oktoobril möllab Young Guns Stockholmis ja, äkkivõibollaplzmavõikstappaselleeest, annaks neid vaatama minna ka. nad on, ausõna, parim asi, mida ma viimase paari aasta jooksul kuulnud olen!

esmaspäeval oli öölaulupidu ja see oli VINGE!
piraadi krõpsu tehakse ikka veel ja ma tõestasin Liisile ka seda!
kui ma kunagi ajakirjanikuks hakkan, siis saan ma ka tunde reval café's istuda ja kirjutada ning keset päeva solarise ümber jõlkuda nagu kõik targad mehed!
üks tuttav tegi endale ask-me-anything-lehe, mille reklaam suhtlusportaalides meenutab väga pornosaiti..

note to self: edaspidi kirjutan ainult päevakajalistest teemadest, siis tekivad seotumad laused. btw, täna on vastupanuvõitluse päev. ajaloo töös küsiti, google aitas :)

et on sügis - seljavalude ja nukrama muusika aeg, siis päeva looks midagi uuesti avastatud vanadest lemmikutest:
keane - somewhere only we know


see muide on mu klassivend! sellepärast ma seal end nii koduselt tunnengi :D

paint me the colors of sky and rain

tegime koolis testi, mis ütles, et ma olen miski koleeriku ja melanhooliku vahepealne asi - skeptiline ja egoistlik seltskonnainimene, kuid samas ennasthaletsev ja emotsionaalne introvert. avaldan siinkohal siirast kaastunnet inimestele, kes seda haiglast kooslust välja kannatama peavad. endal ka on raske olla kriitik, kes ise kriitikat ei kannata. ja näe, siin lööbki välja see nartsissistlik värdjas! räägib ainult endast.
k o h u t a v.

kohutavalt tigedaks ajab mind üks neiu. nimelt piidles ja püüdis ta juba eelmisest suvest saati ühelt mu kallilt inimeselt kaaslast üle lüüa ja nüüd see ka õnnestus. too tüdruk oli ise vahepeal kihlatud muide. kurb on tollest poisist, kahju on sõbrannast ja üldse on vastik, et selliseid asju juhtub. kui veel aasta tagasi saime tolle neiuga hästi läbi, siis nüüd on kogu mu austus kadunud nagu poleks seda kunagi olnudki. vaevalt, et ta seda lugema satub, kuid kui siiski.. siis mul lihtsalt pole sõnu ega suutlikust Sulle midagi öelda, G. see on lihtsalt uskumatu, kui vastik see kõik on. vastik, vastik, vastik on ainus, mida ma mõelda oskan.

arvutiõpetus, tuli välja, on ka vastik. katkend õpilase ja õpetaja vahelisest vestlusest:
õpilane: siin kolmandas punktis on öeldud, et ma pean selles lauses sõna "TALLINNA" kirjutama selle käsklusega, aga kust ma selle leian? ma ei tea seda..
õpetaja: lause on see, mis sa kirja panid sinna.
loogiline, kas pole? taaskord oleme sattunud hurmuri otsa ja seekordset ei saa üle ka lasta.

aga sügis on minu aeg, seega ma olen ikka rõõmus ja ma sain endale uued papud ka balta turult, mis on TÄIEGA VINGE tegelikult! ma teadsin küll, et mõned inimesed sealt megaägedaid asju endale saanud on, aga polnud siiani väga kedagi kellega sinna niisama tuulama minna. täna tegime vanaemaga lihtsalt aega parajaks ja sattusime sinna ringi vaatama ja no tervist! toredad papud on :)

ja sügisel möllavad ikka ja alati Sügisepoeedid.
poets of the fall - roses

put it in your head, baby, Hollywood is dead

ma ei viitsi kaasa tunda inimestele kellel pole pooltki nii halvasti kui mul. ma ei taha, et minu eest võetaks vastu otsuseid. ma VIHKAN, kui mulle sõnu suhu pannakse.

mõtlesin mõnda aega tagasi, et pean hakkama selgemalt ja ühemõttelisemalt kirjutama, muidu loevad igasugused inimesed siit igasuguseid asju välja. või mõtlevad neid välja, your choice. siiski, avalik laim tundub hullem kui mitmeti mõistetav tekst, nii et tundke end vabalt lugemaks enda kohta palju huvitavat, mille peale ma elusees ei tulekski. (oh, c'mon, see on nii jabur lihtsalt!)

tegelikult on K looks like K vol 2 ja seekord on tegu peaaegu nimekaimudega. uskumatu, kui sarnased inimesed võivad olla. ma peaaegu uskusin, et inimene, kellega mõnda aega suhelnud pole, on vahepeal kõvasti trenni teinud ja päikest võtnud ning oleme uuesti sattunud kokku hoopis teises kontekstis. naljakas, et mõlema K puhul olen ma, teise puhul siiani, veendunud olnud, et ta pole hetero, ehkki kummalgi juhul on ilmselgelt tegu paljude tüdrukute unistuste mehega. seriously, what's with girls liking obviously gay guys?

vastikult tõbine on olla ka. istusin terve päeva koolis turtsudes ja läkastades ja nuusates ja löristades. ikka natuke hirmus on palavikust purjus peaga jüri ja mari armastuslugu leiutada. L ei tulnud ka kooli.

sel nädalavahetusel sain ma taaskord aru, kui ilus kõik on. kui hea on elada ja tunda.. aitäh, et olemas oled! :)

poets of the fall - all the way/4U