ma ei viitsi kaasa tunda inimestele kellel pole pooltki nii halvasti kui mul. ma ei taha, et minu eest võetaks vastu otsuseid. ma VIHKAN, kui mulle sõnu suhu pannakse.
mõtlesin mõnda aega tagasi, et pean hakkama selgemalt ja ühemõttelisemalt kirjutama, muidu loevad igasugused inimesed siit igasuguseid asju välja. või mõtlevad neid välja, your choice. siiski, avalik laim tundub hullem kui mitmeti mõistetav tekst, nii et tundke end vabalt lugemaks enda kohta palju huvitavat, mille peale ma elusees ei tulekski. (oh, c'mon, see on nii jabur lihtsalt!)
tegelikult on K looks like K vol 2 ja seekord on tegu peaaegu nimekaimudega. uskumatu, kui sarnased inimesed võivad olla. ma peaaegu uskusin, et inimene, kellega mõnda aega suhelnud pole, on vahepeal kõvasti trenni teinud ja päikest võtnud ning oleme uuesti sattunud kokku hoopis teises kontekstis. naljakas, et mõlema K puhul olen ma, teise puhul siiani, veendunud olnud, et ta pole hetero, ehkki kummalgi juhul on ilmselgelt tegu paljude tüdrukute unistuste mehega. seriously, what's with girls liking obviously gay guys?
vastikult tõbine on olla ka. istusin terve päeva koolis turtsudes ja läkastades ja nuusates ja löristades. ikka natuke hirmus on palavikust purjus peaga jüri ja mari armastuslugu leiutada. L ei tulnud ka kooli.
sel nädalavahetusel sain ma taaskord aru, kui ilus kõik on. kui hea on elada ja tunda.. aitäh, et olemas oled! :)
poets of the fall - all the way/4U
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment