.

.

5/14/15

tüütutest taaskohtumistest

ma ei salli piinlikke taaskohtumisi. ausalt öeldes võin ma vabalt olla see, kes vana tuttava või endise  koolikaaslase eest ruttu pilgu mujale pöörab, et vältida pingutatud vestlust. loomulikult pole kõigiga nii, aga teate ju küll neid inimesi, kellega kunagi otseselt sõbrustanud pole ning ilmselt pole ka rohkem ühist kui see, et heal juhul teineteise nägu ära tuntakse.

aga omaette klass on eriti halvad kokkujuhtumised olukordades, kust pole pääsu.
nii õnnestus mul ükspäev otsa jalutada inimesele, kellega aastaid tagasi väga ebameeldiv olukord oli. lühidalt - tema arvas, et oleks hea end kehtestada ja mulle mingit õppetundi anda ja mina tema agressiivsuse peale ei viitsinud seletama hakata ka, et ta tegelikult valesti aru sai ja nägi seda, mida oma kitsarinnalisuses tahtis näha. igatahes kõndisin ma käega lüües pea püsti minema, uskudes et temaga enam kokku puutuma ei pea. 
nüüd otsustasime samal ajal sama inimesega kohtuma minna. no tõesti, suudan ma ka aja valida! loomulikult suudavad kaks klienditeenindajat sellise olukorra üliiiiiivõltsilt viisakalt lahendada, aga mind jäi mõte sellest ikka häirima. mõelda vaid, see inimene arvab tõsimeeli, et ma olen/olin üsna rumal. ja mina paratamatult arvan temast sama. ja tõenäoliselt see ei muutu ka kuidagi. 
tagantjärele mõeldes on isegi hea, et ma ei hakanud tol hetkel asju sirgeks rääkima, sest sellise suhtumisega inimesega edaspidi pidevalt kokku puutudes oleks probleeme ainult juurde tulnud. aga ikkagi häirib, kui valesti on võimalik lihtsat eestikeelset juttu mõista, kui miski selle rääkija juures ei meeldi. 

siinkohal tuleb mul ikka au anda oma pikale kogemusele klienditeenindajana. ma olen omandanud kuldaväärt oskuse ennast täiesti välja lülitada ja nõmedaid olukordi tuima viisakusega lahendada. muidugi kui keegi isiklikult ründab, on see keerulisem, aga üldiselt on palju lihtsam võõrastega vestelda (või vaielda), näol rahulik naeratus ja peas mõte, et kuna ta nagunii mind ei tunne, siis võin öelda mida iganes. aga ma olen viisakas, sest see ei tekita minus mingeid emotsioone ja tolle inimesega räägib hoopis keegi teine. see pole mina, see on tegelane, kelle kostüümi ma automaatselt selga tõmban tööle minnes ja pärast kõiki neid aastaid tegelikult igas olukorras, kus vaja. väga hea abimees on see tuim ja rahulik tegelane.