kohustuslik jõulupostitus

ma pole sel aastal kuulanud veel ühtegi jõululaulu, vaadanud ühtegi jõulufilmi ega -teemalist episoodi mõnest seriaalist. väljas on 4 kraadi sooja, torm ja vihm. teises toas laual on pooleli kartulisalat ja mina laman siin, mängides suurt kaisulooma või sooja patja.. mida iganes vaja on, sest õue ei saa minna.

ja mul pole kunagi sellist jõulutunnet olnud.

võib-olla päris väiksena kui jõulude ärevusttekitav maagia veel säilinud oli. igatahes olin ma tänase öö peaaegu magamata, sest, uskuge või mitte, PÕNEVUS oli nii suur :D

homsest algab vähemalt viiepäevane külalisteralli. natuke stressan juba ette, kuna kellegi küllatulek, tegelikult isegi see, et ema praegu päeval kodus on, lööb meie päevaplaani täiega sassi. aga kalleid inimesi on ju nii tore näha! (ja kinki saada)


ma annan alla. ainus, kes siin magama jääb, olen mina, aga ma pean süüa tegema.

timmy!

edit jõuluvanale: mu kingisoovi leiad

siit! :D timmy on lihtsalt nii armas tegelane, et ma vist ostaks endale kõik tema fänninänni. täielik minu nunnumeetri nõrk koht. kui oleks selle poe varem leidnud, siis ilmselt saatnuks eilse jõulušopingu kuu peale.

hea, et ei leidnud. teistele on ka tore kinke teha.

1X2

üldiselt ma ei ehmu kergesti. mitte nii palju et võpatada või õhku hüpata. ühe korra jah rapsisin ja karglesin nagu segane kui dušikardinat ette tõmmates sellelt suur ämblik käe peale maandus. nagu reaalselt väga suur. pidin teda pärast veel kogu aeg pritsides tõrjuma, et pisut privaatsust saada.

 

viimasel ajal ehmatab mind poolsurnuks töölt naasev naabrimees. ei, ta pole ise sugugi hirmus, vastupidi. asi on tema autos.

miskipärast eelistab ta praegu oma vähemalt kuue auto seast (mille hulka kuuluvad näiteks ka porsche carrera ja mingi tumeroheline vanem mersu kabriolett) seda hirmsa välimusega nissan leafi. teatavasti popp elektriauto sõidab üldiselt hääletult, aga pidurdab justkui.. nagu keegi pidurdaks jalgrattaga täpselt selja taga hästi suure hoo pealt täiest jõust. ja iga kord ma hüppan selle kriiksatuse peale õhku, sest 21 aastat on see heli mu jaoks midagi muud kui autot tähendanud. nii et tänks, kristjan, iga kord kui satun härra saabudes õues olema, saan südamerabanduse. lihtsalt seepärast, et lumega ei kõlba porschega sõita. kui tüütu!

 

ma polnud mitu kuud triobeti sattunud, aga pideva unibeti reklaami mõjul tegin täna mõned panused. esimene kohe võitis. hasartmängud on alati mu jaoks hea meelelahutus olnud. mitte et ma ajaks suurt jackpoti taga, vaid see mängurõõm - teha mitu 1-2 eurost panust lähtuvalt enda teadmistest ja loogikast ja oodata-vaadata, kui palju täppi läheb. hah, üks tuttav pidi juba ammu live pokkeri õhtu korraldama. nii palju siis sellest.

 

ma ei tea, mida jõuluvanalt tahta.

 

netikaubamajad ftw!

nägin unes, et jätsin oma koti raamatukogu ette maha ja sealt varastati kõik mu dokumendid ja sularaha, mu õudusttekitavalt katkine rahakott pandi tagasi ning alles jäid ka võtmed ning miskipärast tundus väga oluline, et ka nätsupakk! ning feissbukki otsingukuulutuse üles panemiseks pidin tegema selleteemalise ettekande võõrastele põhikoolivanuses "klassikaaslastele". mida kõike ka aju välja ei mõtleks, et vaheldust tekitada..

hea oli muidugi ärgata ja avastada, et ma polegi nii puudega, et käekoti tänavale maha jätan. pealegi on lähenev jõuluaeg mu eelarvesse nii suure augu söönud, et ei saaks toda varast eriti millegagi rõõmustada. kui, siis ehk selle naeruväärse pildiga 13-aastasest helinast, mille seb-pank igal aastal rõõmsasti mu tudengikaardile kleebib. olen selles suhtes juba ammu alla andnud. paar aastat tagasi võtsin isegi pildi kontorisse kaasa, aga kaart oli juba valmis tehtud. ja tegelikult pole ju vahet, millega ma viibutan.

tunnistan nüüd ausalt üles, et olen ikka ise ka süüdi oma ressurssidega toimunud hävingus. esiteks kipun, kui nädalas korra poodi või pakile järgi õnnestub minna, igasugu naljakaid asju kokku ostma. viimati oli mul hirmsasti tarvis nunnut teesõela, mida anti komplektis 15€ maksnud jõuluteega. random fact: mul oli kodus enne juba vähemalt kolme erinevat jõuluteed..
teiseks: mulle meeldib kohutavalt endale kingitusi teha. noh, sünnipäevaks ja jõuluks ja nii. väiksena oli väga oluline ikka see, et kingitused oleks üllatus ja tundusid alati jube head. mingist hetkest kui oma raha hakkas liikuma, siis aga hakkas mulle rohkem meeldima ise endale kingitusi osta. võtta mingi suurem summa raha ja panna see millegi ainult meeldiva alla, hoolimata asja praktilisusest, lihtsalt soetada midagi plaanivälist ja meeldivat. ilmselt kui ma nüüd tunnistan, et need kingid mulle ka teistest lõpuks rohkem meeldivad, siis ei too jõuluvana mulle sel aastal midagi.. aga pole hullu, sest mu enda jõulukink sõidab juba austriast siiapoole :)

btw, kas ma olen ainus, kellele laima reklaam lihtsalt õõvastav tundub? tekitab minus tungiva soovi annetada puudega noortele, mitte šokolaadi süüa. ja seda ka läbi mingi šokiteraapia. õõhhh.