back to the ****

võtsime L'iga ette suure meenutusteretke, et praegust hetke hägusemaks muuta. lappasime ükshaaval läbi kõik CD-d, mis tema juurde ostnud oleme (ainult Simple Plan on esindamata meile olulisimast), meenutasime üritusi kus läbi aastate käinud oleme (Lordi live @ Haapsalu American Beauty Car Show, aasta unknown? wth.) ja uurisime kõikvõimalikke pilte. planeerisime Ideaalset Päeva (eat ALL the food!)...

nii mõttetu seis on hetkel. nagu kuradi külm sõda. nagu mingis rõvedas kohas toppama jäänud youtube'i video, mis enam edasi ei lae.

lubasin endale kunagi, et ei lase mingitel draamadel end enam kätte saada, nüüdseks on asi nii kaugel, et tigedad või kannatada saanud on sellised inimesed, keda peaks olema üsna võimatu mõjutada. homme peab E'le põhjendama hakkama. ta naerab mu välja. ma naeraks ise ennast välja, kui naerutuju oleks.

..mu 70-aastane mati nuude fännist naabrimees on hakanud metalit kuulama??

jonas brothers - SOS

does anybody hear me scream?

milleks me seda kõike teeme? iseendale? teistele näitamiseks või harjumusest?

ei tahaks uskuda, et see kõik niimoodi lõpebki. valus on vaadata lootusi ja unistusi purunemas, tunnistada endale, et ootasin liiga palju head, leppida sellega, et inimesed võivad drastiliselt muutuda.

ma ei tea, kas eraldatus teeb head, kuid vahel on vaikus parem kui tühjad sõnad.

yellowcard - hang you up

f u, sweet heavens

et ka nii palju nõmedust ja nii palju headust korraga jõuluaea mahub.
terve öö sai nüüd asjade üle järele mõelda.. ja ega targemaks ei saanudki. lihtsalt jälle raisata uneaega, mis on niigi rariteet. aga mõned põhjused on osavad sellist olukorda põhjustama. ma ei viitsi vinguda igal pool nähtavalt, pigem istun omaette, kannatan, kui ei soovita asju selgeks rääkida, ning räägin vaid nendega, kes mõistavad ja kellel on juba ammu kõrini.

telefon lendab seina varsti, selle vilkumine ajab hirmsasti närvi.

coldplay - the hardest part

uus blogipilt on sellest, kus ma tahaksin alati oma jõulud ja aastavahetuse ning üldse peaaegu kogu aja veeta. Viin on võluvaim, koduseim ja kutsuvaim linn maailmas.

kommertspüha(päev)

jõulupostitus tuleb sel aastal pisut veinine, natuke tige ja natuke rõõmus ka. esiteks, neile, kes suudavad jõule nautida kui ilusat perekeskset tähtpäeva, südamlike kingituste ja soojustundega südames - te olete õnnelikud inimesed ja ärge eales laske ühelgi küünikul seda enda jaoks ära rikkuda.
teistele mõttekaaslastele - ilusat rahvusvahelist sotsiaalpornot! (või siis kaastunne üksi veedetud masendava aja pärast. I SO feel your pain..) eriti äge on veel, kui keegi suudab tuju veel rohkem sinnasamusesse keerata kui see suurima perekondliku püha üksi veetmisest juba on. aga ei, me ei süüdista siin kedagi, lihtsalt juhime tähelepanu sellele, mida muidu ei märgata. jah, ma juba teietan ennast.

siiski, L on pühadekuninganna, kes päästis mu päeva ja jõulud ja elu ja.. siit tuleb nüüd see suur kiidukõne, mida ma IDEAALSET jõulukinki vastu võttes ei suutnud kokku panna. jäägu see siiski hetkel veel privaatseks. lihtsalt et Sa teaksid - Su kingitus oli kirjeldamatult ilus ja südamlik :)
üllataval kombel oli jõuluõhtu emaga ka positiivne. oli see siis odava peetveini tekitatud õhkkond või juhuslik klapp, aga nii hästi pole me ammu läbi saanud ja isegi mu kinginali läks tema huumoriga seekord kokku.

kord aastas võib neid jõule pidada küll, vähemalt jõuluõhtut.

wham - last christmas

you burn the books you've never read

mõned päevad tagasi seisime E'ga toidupoes järjekorras, kui ta ühtäkki leidis, et kusagil lõhnab miski nagu ingver ja nentis, et ingver tekitab temas väga kahemõttelisi tundeid. vastasin, et minu tunded ingveri suhtes on küllaltki ühemõttelised.

sageli on asjade tagapõhi palju suurem kui asi ise. nii on raske anda objektiivset hinnangut või tunda ühemõttelisi tundeid. sisuliselt korduva "klassika" kohta ei tohi öelda mainstream, sest siis solvuvad need, kes end erilisteks ainuõigete hinnangutega asjaarmastajateks peavad. kuid mis vahe on mainstreamil ja klassikal, kui mõlemat hindab tuim enamus? on siis ainuõige see, kui üks enamus peab end paremaks, sisukaks loomeinimkonnaks, ning teine tembeldatakse halliks massiks, tühiseks lambakarjaks, kes jooksevad üksteise järel pea ees tühjusesse?

pean tunnistama, et pidasin ennastki kunagi selliseks kultuuri- ja loomeinimeseks, kellel õigus teistele ülevalt alla vaadata ja nende maitset kritiseerida. võib-olla oli tegu eelneva kooli kasvatuse tulemusega, võib-olla olin kunagi vales seltskonnas, või ehk kartsin muidu enda kohta kriitikat saada. "võtan kõiki ühtmoodi, sõltumata nende eelistustest ja eriomadustest"? see on valetamine. kuid "aktsepteerin fakti, et igaühel on oma nägemus, arvamus ja maitse, mis sageli erineb minu omast, kuid ei tähenda, et oleks ilmtingimata minu vaadetest halvem, kuna õigus vaielda ja sallimatusele on mõlemal" - see kõlab juba nagu tolerantsuse (sõna, mida nii palju vales kontekstis ja (tõsiselt) mõtlemata kasutatakse..) moto. usun tolerantsusesse, usun vabadusse, ei usu kellessegi peale iseenda.

..meenus mingi grey anatoomia tegelane, kes enesehinnangu üleval hoidmiseks endale pidevalt ilusaid asju päevikusse kirjutas ja mingeid jaburaid mõtteteri korrutas. that is not the case, osa emotsioone tuli enne õndsasse unne jäämist lihtsalt välja lasta.

muse - muscle museum

all these demons, they keep me up all night

paar päeva veel ja on selle poolaastaga ühel pool. tahaks juba korralikult magada, soome sõita ja seda imelist jõululõhna, mis tekib, kui ühendada kuusk ja piparkoogid. koolis on ka kuusk, jõulutuled, jõulutähed kohviku laudadel ja uskumatult kodune juba, aga see pole ju ometi sama.

http://www.skyplus.fm/?cmd=gallery2_image&id=7363&fb_comment_id=fbc_10150408271491283_19921014_10150418859886283#f6b13714c319ec - siin saate hääletada meie klassi jõulubeebi poolt. palun kõigil oma hääl anda, et üheskoos Jessule ja tema emmele rõõmu teha :)


selle aasta missioon on omatehtud jõulukingid. lõbus on meisterdada, loodetavasti kõigile meeldivad ka.


leidsin ühe päris hea arvustaja blogi muide. http://danzumees.blogspot.com/ arvatavasti seetõttu, et autor näeb paljusid asju nagu ma ise. vähemalt ristikivi "hingede öö" kohta kirjutatu vastas peaaegu sõna-sõnalt mu enda mõtetele.
ega muud polegi teha öösiti kui lugeda ja elulistel teemadel mõtiskleda, kui miskid asjad alateadvuses möllavad ja pidevat ärevust üleval hoiavad. oh! selle kohta on laul ju ka olemas.

agent m - painaja

tuesday morning coffee & pancakes

eile tuli esimene lumi maha. kogu see nõmedus, millega päev algas, kestis täpselt kolmveerand kolmeni päeval ja sealt edasi muutus elu ilusaks ja heaks. ja millalgi õhtul tekkis winter wonderland ka.
aga mina õue minna ei saa, sest, tubli tüdruk nagu ma olen, lõhkusin ära oma ainsad talvesaapad. eile hommikul bussi peale joostes käis järsku krõmps! ja üks konts oli tervenisti alt läinud. lõbus oli veerand tundi koju tagasi koperdada ka, õnneks oli pime ja veel vähe inimesi liikvel.

imetabased jäädvustused nädalavahetuse suursündmusest said ka läbi vaadatud ja nagisse riputatud. selle üle ma olen uhke kohe, jube palju võttis aega. just seda aega, mida teatavasti oleks pidanud hoopis ühiskonna kodutöö aretamiseks rakendama. kogu aeg on lihtsalt tunne, justkui aega oleks palju rohkem kui poolteist nädalat, et sada asja ära teha.

..kui ma eile hommikul olin täiesti veendunud, et blogin õhtul mingit hala, noh, nüüd on igatahes maailmavalu jälle üle läinud ja jõulueelse pühapäevahommiku tunne. ah jaa, päkapikud tõid mulle advendikalendri! lõin selle kohe suure naelaga seina ka.


three days grace - wake up

vabalt uskuda vabadusse..

näen viimastel päevadel unes kodutuid lapsi ja koeri. unenäoloogika teeb ka nende adopteerimise täiesti igapäevaseks nähtuseks. teine variant on, et unes on keegi surnud või on lihtsalt hirmus jama lahti. pole variantigi, et hommikul positiivse meelestatusega ärkaks.

L tegi tänase päeva heaks, though. ma lihtsalt a r m a s t a n meie spontaanset ajaveetmist. tuleks vaid jõuluvaheaeg kiiremini, et saaks muule mõtlemata istuda, kruus aurava glögiga käes, küünlavalgel selles hubases toas ja naerda oma jabur-innovaatiliste ideede üle.
aga enne tuleb ära teha täpselt viis kontrolltööd ning pisut sümboolselt koolis aega veeta. ja jõulukingid valmis saada! avastasin täna nendeks vajalikku jahtides, et poed, millele varem loota sai, on kaotanud müügilt absoluutselt kõik, mida mul vaja läheks. kus on õiglus siin ilmas, ma küsin!

teisalt, ma süvenesin esimest korda kõrgharidusreformi sisusse ning see oli küll wunderschön. natuke lõbustasin ennast sellega ka, et lõin küllaltki konkreetse ettekujutuse sellest, mida selga panna, kui tõepoolest kooli lõpetama hakkaks. kui tõenäoline see on, eks ole näha. homme jäävad jälle esimesed tunnid vahele ning äratuseni on seega "8 hours ja 49 minutit", nagu mu telefon väidab. ta on bipolaar.. aa, ei, bi.. bilingual, just nagu mina :)

we live in jamaica !

remember me

teist korda ajaloos väänan ma omaloodud reeglit, mis keelas piltide postitamise. ei tea, miks selline idee loodud sai. võib-olla on fotoblogi ja virtuaalne päevik pisut erineva kaaluga asjad mu jaoks. igal juhul postitan nüüd väga mõttetuna tunduva, väga suure kaaluga pildi, mis kohe algavatel talvekuudel peaks meelde tuletama midagi, millest mõte kohe naeratama paneb. saage tuttavaks wc-puhastusvedelikuga :)

ainult hulludele

õues möllab ärevusttekitav torm. just nimelt ärevust, mitte hirmu tekitav. pidev tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma, midagi põnevat ja raputavat, on see, mis öösiti uinuda ei lase ning pärast mõnetunnist puhkust jälle jalgele ajab. ja ma õpin ja jändan ja jooksen ja uurin ja tõmblen ringi nagu idioot, tulemused on suurepärased, kuid ei huvita karvavõrdki, sest midagi suuremat on tulemas.

lugesin suuremate emotsioonideta läbi "meister ja margarita". mulle meeldib selle teose idee ja puha, aga selline kirju absurditeater (ja bulgakovi fännide viha langeb mu peale..) pole kunagi minu maitse olnud. ometi avaldas see nähtavasti mingit muljet, muidu ma ei veedaks kallist uneaega sellest kirjutades. sarnane situatsioon oli ka teise palavalt armastatud suurteose, "kuristik rukkis"-ga, millega kaasnes küll emotsioon, kuid sellist vaimustust, ega ka ausalt öeldes üldse midagi sellist, mis võiks antud teosega tekkinud massipsühhoosi põhjustada, lihtsalt polnud.
kahjuks või õnneks muutuvad raamatud, kui neid aastate pärast uuesti lugeda. nii sai holdenist mõne aastaga mõttetult möllavast pubekast autorit peegeldav vaimuhaige ja vastumeelsus asendus kaastundega. ei teagi, kas see tuleb sellest, et raamatute sisu ununeb (ffs, ma ei teadnud veel paari päeva eest, et olen kafka "protsessi" lugenud ja vingusin kirjanduse tunnis, et hirmsasti ikka tahaks!), või muutub inimene ja tema maailmapilt nii lühikese ajaga nii palju. ja ei tea, kas üldsuse lemmikkirjandusele ükskõikselt vilistamine näitab harimatust või kõrvalekaldumist mainstreamist.

on pisi-pisike tõenäosus, et üks mu kõige suuremaid unistusi võiks tõeks saada, aga selle selgumiseni on veel aega. järgmised kuu-kaks elan ma ilmselt nagu pommi otsas, vaatan kõiki uudiseid ja kontrollin meilboksi mitu korda päevas.

bright lights in the sky, looking like diamonds

ma ei maga enam ja see rikub minu ilusat elurütmi. ja tuju ja vaimset ja füüsilist tervist ja üldse kõiki asju. olen nüüd tige tigetseja kes võtab kõigi kallal kogu aeg, sest suuuure väsimusega hakkan ma alati kõike valimatult välja ütlema (you know that..).

tegelikult on vist kõik ikkagi ühiskonnas kinni. tänapäeva inimese lemmik koduloom on stress ja mul on ka stress, kuna ma olen tänapäeva inimene. ja kuna see on nii kuradi häiriv, et ma ei suuda ühiskonna ikkest vabaneda, siis kasvab see stress veel suuremaks. üks eileõhtune teema oligi just vabadus, ehk see, mida ma üle kõige hindan, millest enim unistan. samas tundub vahepeal, et täiesti vaba inimene oleks ühiskonna outlaw, kellel pole oma kohta ega mõtet ja kuna inimesele on ürgajast sisse jäänud karjainstinkt, siis ei teeks see eraldumine kedagi õnnelikuks. välja arvatud hundid, kes oma valust ja üksindusest erilist õnnetunnet ja naudingut saavad.
ja ma ei teagi, kuhu see mõttelend välja viiks lõpuks, kuid mu mõistus töötab praegu liiga aeglaselt, et seda lahendust ootama tasuks jääda.

Everything around me is dying, my heart inside is crying out loud,

a voice with no sound

calling out loud.

kevadine karu.. ja orav.

käes on aeg, mil rõivakauplustes müüakse ainult kampsuneid ja jopesid. see ajas eile kohe ikka lõpp tigedaks. ei, ma pole vahepeal šopahoolikuks muutunud, lihtsalt riidekapis pakutav kraam hakkab otsa saama. rotermanni kvartali arvates pean ma edaspidi kolmekümnekraadises klassis istuma põlvini ulatuva põtradega kampsikuga.. seega saab teha reklaami pisikesele putkale solarise keldrikorrusel, kus müüakse (tallinna mõistes) odavaid itaalia riideid ja mille nimi on milanfashionfreaks. kuu alguses on kõik asjad veel odavamad kui kodulehel btw.

mulle meeldib, et terve linn on täis iirlasi ja iiri keelt, aga mulle ei meeldi, et unenäos lõi nende jalkakoondis mängu esimese viie minuti jooksul kaks väravat. samas pole sel unenäol õnneks suurt kaalu, kuna selles mängis rooney miskipärast iirimaa koondises. nii võib loota, et kui ta homme õhtul platsile ei jookse, siis ei kaota me väga haledalt.

L käis soomes ja ma tahan ka. jõulud ei saa tulla, kui pole enne helsingis käinud. ju siis tulevad koos uue aastaga seekord.

(ma ei saa päeva lugu panna, pole keane - bedshapedist üle saanud..)

stay away from the sun

talv võiks tulla ja peita ära kogu selle halli negatiivsuse. vihmane melanhoolsus on muidugi tore, aga mitte siis, kui see püsivaks muutub.
kuigi tegelikult pole negatiivsusel minuga mingit pistmist, sest kõik on naljakas. ka see, kui kõik tähtsad ninad mind pidevalt tigeda hindava pilguga vaatavad.

keane - bedshaped on tõeline vihmase ilmaga vanalinnas jalutamise lugu :)

pictures in an exhibition

panin taskuräti enda kõrvale, ajasin selja sirgu, võtsin läppari sülle, hakkasin kirjutama. nihkusin mugavuse mõttes pisut, kaotasin taskuräti, istusin läbi voodi ja aevastasin. annan alla, lähen magama.

aa, seda ka ikka, et võsapetsi uus missioon või hoolekandeaktsioon "tasuta ekskursioon toompea lossis vähekindlustatud õpetajatele" avaldas muljet.

hooornnsttuuuullll!

tahes-tahtmata oleme tagasi tsivilisatsioonis. jääme igatsema seda hirmsat wc-puhastusvedelikumaitselist cappuccinot, erikut, frjieedrrjihhhi, na-na-na-na-na'd ja jeesust, "lasnamäge" ja muidugi elupäästjat coop nära. aastakümnete parim kvaliteethuumor jäi mainimata? kõik oli täpselt nii mõttetu, jabur, spontaanne, naljakas, juhuslik ja ideaalne nagu vaja oli. natuke kurb oli lahkuda ja mingi pisike tüüp närib ikka alateadvusesse mõtet, et oleks võinud veel paremini aega ja võimalusi kasutada, et niipea ei tule peale argirutiini midagi, aga see on pigem vist ainult nukrus mis jääb, kui midagi ilusat leiab oma lõpu.

oasis - wonderwall ühendas inimesi :)

NII kaua ootasin, et saaks minema, eemale, puhata.. aga nüüd, kui hetk on käes, siis nagu ei tahakski. järsku on hakanud asjad jälle ülesmäge minema, nii et kahju on ära minna. jah, tean, et seda on mulle endale vaja, aga ei tahaks.. paar päeva on juba raske. mis siis veel pikemaajalise lahusoleku korral saaks? edasiste valikute tegemine muutub aina keerulisemaks. ei teagi, kas unistused ja ideaalid on väärt praegusest loobumist või selle muutmist.

märtsiks on vaja uus rootsi tripp orgunnida, noored püssid ikka üle vaadata. muud ei viitsigi praegu mõelda.

keane - we might as well be strangers

"My wings are clipped but even if they weren't
I've not the guts to fly and leave behind the earth
There's no poetry in my soul
Just a list of lies I've told
And I don't know how much longer I can hold on"

..is how I feel. Again someone else has already written it down. Ty, Young Guns!

asdklpdbff

kuu peale! enam ei jaksa.

inimesed käituvad ka nii uskumatult, et see on jabur lausa. võtke ajud pähe, palun!


green day - redundant

when you feel so tired but you can't sleep

vahel tahaks lihtsalt kõigile käratada, et jätku mind rahule ja tegelegu oma asjadega. mõnikord on vaja lihtsalt hingata, aga mida sa teed siis, kui keegi on su mulli sees ja hingab sealt kogu hapniku ära?

ma ei suuda enam magada ka, stress on nii suur. üle kuue tunni ööpäevas ilma õudusunenägudeta ei tööta.

aga õnneks teen ma jälle natuke oma kultuurset tööd, mis viib mõtted mujale ja tänu millele saab juba homme (!!!) ära osta Young Gunsi piletid ^^ ja A saab tulla ja see on ülihea!

coldplay - fix you

ooooooops..

blogger paneb segast natuke. postitus, mis "üles ei jõudnud", ilmus teise septembri kuupäeva all kuhugi kaugustesse. praeguseks hetkeks on viga parandatud, nii et vabandan teemakorduste pärast :)

the killers - smile like you mean it

just like the leaves - smiles change, but i never do

kui hea on, olles eeldanud, et tuleb kohutavalt pikk ja raske päev, jõuda tagasi koju enne, kui hommikukohv tassis on jahtuda jõudnud :) kui veel eile käis M'ile vastuseks "ei tule ekskursioonile" lõppu kurb smiley ja hommikul pidin keelduma J-K'le matemaatika õpetamisest ja kahetsusega sama ütlema, siis kell pool 12 koju minnes oli pidu minus eneses, kuna arvutiõpetus jäi ära! ja seeläbi on elu kuradi ilus. ega see Vargamäe ka kuhugi kaduma hakka.

ja nii ma vajun jälle oma muusikast tulvil maailma, kus on pehme diivan ja palju süüa, kaklen bloggeriga (jälle..) ning planeerin. asju. sest mulle meeldib planeerida.

young guns - endless grey

into the endless grey..

nähtavasti ei jõudnudki eelmine postitus bloggeri errori tõttu kohale. lühidalt kokku võttes kirjutasin, et öölaulupidu oli vinge, blink 182 uuel albumil on ainult üks hea lugu, matemaatikaeksamil võiks lahendada hiina riisikorjajate ja nende mütside teemalist ülesannet ning 22. oktoobril on stockholmis Young Gunsi kontsert kuhu lihtsalt PEAB minema.

väga-väga armas on üle pika aja vaadata, kuidas imemees macgyver traadist ja kandikutest mingit käru ehitab. eriti laupäevalõunase kohvi kõrvale. oli ikka omal ajal häid sarju küll..

unenäod on hirmus segaseks muutunud viimasel ajal, kummalised inimesed eksivad sinna ära ja sündmused on veel kahtlasemad. mainisin klassivennale unenägu kus ma olin surnud ja nägin, mida tuttavad selle kohta facebookis ja sõnumites kirjutasid. ta soovitas mulle xanaxit.

vähem kui kahe tunni pärast sõidan linnast ära, nii et hakkan parem liigutama.

ja meeleolu tekitamiseks: poets of the fall - no end, no beginning

diskreetne matemaatika on see, kus pole vastust antud!

-täna ma ei blogi, täna ma magan.
-blogin ikka küll!

juba vähemalt nädala olen ringi joostes pidevalt oma suuuurde tudengipäevikusse märkmeid teinud selle kohta, millest järgmine kord kindlasti blogida on vaja.

teeme nii, et karmim muusikakriitika tuleb siis, kui Poeedid oma uue albumi valmis saavad. tahaksin seda siiski kuulda, enne kui need blinki fännid, kellele bändi uus kraam hirmsasti meeldib, mu maha löövad. nii palju siiski muusikast, et 22. oktoobril möllab Young Guns Stockholmis ja, äkkivõibollaplzmavõikstappaselleeest, annaks neid vaatama minna ka. nad on, ausõna, parim asi, mida ma viimase paari aasta jooksul kuulnud olen!

esmaspäeval oli öölaulupidu ja see oli VINGE!
piraadi krõpsu tehakse ikka veel ja ma tõestasin Liisile ka seda!
kui ma kunagi ajakirjanikuks hakkan, siis saan ma ka tunde reval café's istuda ja kirjutada ning keset päeva solarise ümber jõlkuda nagu kõik targad mehed!
üks tuttav tegi endale ask-me-anything-lehe, mille reklaam suhtlusportaalides meenutab väga pornosaiti..

note to self: edaspidi kirjutan ainult päevakajalistest teemadest, siis tekivad seotumad laused. btw, täna on vastupanuvõitluse päev. ajaloo töös küsiti, google aitas :)

et on sügis - seljavalude ja nukrama muusika aeg, siis päeva looks midagi uuesti avastatud vanadest lemmikutest:
keane - somewhere only we know


see muide on mu klassivend! sellepärast ma seal end nii koduselt tunnengi :D

paint me the colors of sky and rain

tegime koolis testi, mis ütles, et ma olen miski koleeriku ja melanhooliku vahepealne asi - skeptiline ja egoistlik seltskonnainimene, kuid samas ennasthaletsev ja emotsionaalne introvert. avaldan siinkohal siirast kaastunnet inimestele, kes seda haiglast kooslust välja kannatama peavad. endal ka on raske olla kriitik, kes ise kriitikat ei kannata. ja näe, siin lööbki välja see nartsissistlik värdjas! räägib ainult endast.
k o h u t a v.

kohutavalt tigedaks ajab mind üks neiu. nimelt piidles ja püüdis ta juba eelmisest suvest saati ühelt mu kallilt inimeselt kaaslast üle lüüa ja nüüd see ka õnnestus. too tüdruk oli ise vahepeal kihlatud muide. kurb on tollest poisist, kahju on sõbrannast ja üldse on vastik, et selliseid asju juhtub. kui veel aasta tagasi saime tolle neiuga hästi läbi, siis nüüd on kogu mu austus kadunud nagu poleks seda kunagi olnudki. vaevalt, et ta seda lugema satub, kuid kui siiski.. siis mul lihtsalt pole sõnu ega suutlikust Sulle midagi öelda, G. see on lihtsalt uskumatu, kui vastik see kõik on. vastik, vastik, vastik on ainus, mida ma mõelda oskan.

arvutiõpetus, tuli välja, on ka vastik. katkend õpilase ja õpetaja vahelisest vestlusest:
õpilane: siin kolmandas punktis on öeldud, et ma pean selles lauses sõna "TALLINNA" kirjutama selle käsklusega, aga kust ma selle leian? ma ei tea seda..
õpetaja: lause on see, mis sa kirja panid sinna.
loogiline, kas pole? taaskord oleme sattunud hurmuri otsa ja seekordset ei saa üle ka lasta.

aga sügis on minu aeg, seega ma olen ikka rõõmus ja ma sain endale uued papud ka balta turult, mis on TÄIEGA VINGE tegelikult! ma teadsin küll, et mõned inimesed sealt megaägedaid asju endale saanud on, aga polnud siiani väga kedagi kellega sinna niisama tuulama minna. täna tegime vanaemaga lihtsalt aega parajaks ja sattusime sinna ringi vaatama ja no tervist! toredad papud on :)

ja sügisel möllavad ikka ja alati Sügisepoeedid.
poets of the fall - roses

put it in your head, baby, Hollywood is dead

ma ei viitsi kaasa tunda inimestele kellel pole pooltki nii halvasti kui mul. ma ei taha, et minu eest võetaks vastu otsuseid. ma VIHKAN, kui mulle sõnu suhu pannakse.

mõtlesin mõnda aega tagasi, et pean hakkama selgemalt ja ühemõttelisemalt kirjutama, muidu loevad igasugused inimesed siit igasuguseid asju välja. või mõtlevad neid välja, your choice. siiski, avalik laim tundub hullem kui mitmeti mõistetav tekst, nii et tundke end vabalt lugemaks enda kohta palju huvitavat, mille peale ma elusees ei tulekski. (oh, c'mon, see on nii jabur lihtsalt!)

tegelikult on K looks like K vol 2 ja seekord on tegu peaaegu nimekaimudega. uskumatu, kui sarnased inimesed võivad olla. ma peaaegu uskusin, et inimene, kellega mõnda aega suhelnud pole, on vahepeal kõvasti trenni teinud ja päikest võtnud ning oleme uuesti sattunud kokku hoopis teises kontekstis. naljakas, et mõlema K puhul olen ma, teise puhul siiani, veendunud olnud, et ta pole hetero, ehkki kummalgi juhul on ilmselgelt tegu paljude tüdrukute unistuste mehega. seriously, what's with girls liking obviously gay guys?

vastikult tõbine on olla ka. istusin terve päeva koolis turtsudes ja läkastades ja nuusates ja löristades. ikka natuke hirmus on palavikust purjus peaga jüri ja mari armastuslugu leiutada. L ei tulnud ka kooli.

sel nädalavahetusel sain ma taaskord aru, kui ilus kõik on. kui hea on elada ja tunda.. aitäh, et olemas oled! :)

poets of the fall - all the way/4U

jippikajei, madaff.. !

ehk siis blogi sai viieaastaseks. haigelt pikk aeg sellise mölisemiskoha jaoks, kus ainult üks inimene midagi seletab. pidevalt ja lakkamatult.

kummaline on blogida võõras läpparis. igapäevase mõttelennu asemel tekitab põnevust see, millised klahvid on kõige kulunumad ja miks ei kasutata y- ja q- tähte ning caps locki. üldse mitte sünnipäevateema.

nüüd on siis suvi läbi, tööd pole, kool hakkab kohe pihta ja kõik on kuidagi segane, imelik, ärevusttekitav. aga ma täna pikemalt ei mölise, pidin ainult juubelijutu ära rääkima.

black velvet - velveteen oli esimene nn. "päeva lugu" üldse :)

mu toas on mingi suur elajas O.O

täiesti hullumeelne koristamispäev on olnud. ma südamest loodan, et Itaalia GP ikka tuleb meile külla, muidu olen küll ennast pooleks rabanud, sõimu kannatanud ja nelja päeva elu- ja ööbimiskohad broneerinud ilmaasjata. päästsin prügikastist kolm delfiinidega seinavaasi, aga nüüd ei oska nendega küll midagi peale hakata. minus lõi lihtsalt välja mingisugune sisekujundaja, kes väitis kindlameelselt, et sinistes toonides tuppa sobiksid sellised jube hästi. nii nad siis ootavad nüüd mu laual seda sinist tuba.

tegelikult, kui kellelgi on vaja ehitusalast nõu, siis võib julgesti minu poole pöörduda. see on justnimelt mu uus eriala lisaks suhte-, tervise-, kokandus- ja koolialasele nõustamisele. midagi on kindlasti veel. Juhan oma nutiliiniga jääb igatahes kaugele maha :D

ma püüan nüüd mõnda aega pisut rahulikumalt kirjutamisega võtta - siinsed uuendused on varsti pea sama sagedased kui postimees online's. ometi pole mul ju sama palju öelda, vähemalt mitte nii tarka. postimeest on huvitavam lugeda ka - saab jälle teada, kes vanadest tuttavatest K-erakonna liidri jaoks veel usaldusväärne on, kes mitte. mõned suckupid on veel püsima jäänud, kellele kaasa elada :D

nali naljaks, poliitika on hullumeelne. palun, targad noored, tehke midagi paremaks! muidu ma tulen ise sinna. psühholoog ütles pärast isiksuse teste, et ma hakkan kunagi suuri reforme tegema, aga poliitika on liiga räpane mäng minu jaoks. mulle meeldib jääda kriitiliseks küünikust kõrvaltvaatajaks, kes võileib ühes ja teetass teises käes istub, vaatab ja muheleb omaette selle üle, kui keegi ennast lolliks teeb. nagu tüüpiline eestlane ikka.

young guns - meter and verse sest ma olen täna terve päeva noorte püsside lainel olnud.

there's no poetry in my soul..

mõnikord käituvad muidu täiesti mõistlikud inimesed ikka täiesti idiootselt. need on sellised ehmatavad-hirmutavad hetked, mil mõtled, et kas viimane mõistlikkus siin maailmas eksisteerib ainult tänu kellegi idealiseerimisele? see ajab närvi ja siis inimesed mõtlevadki, et näe, närvihaige. no kurat! üritage ise oma eeskujusid for better or for worse usaldada ja armastada, naiivid ja naiivitarid!

positiivse poole pealt seda, et ma leidsin noorte püsside kodukalt ideaalse pusa, mis on rohkem kui kindlalt vaja ära tellida. selline supernunnu, must-lilla ja ainult minu suurust müüakse ka. ausalt noh, kui te seda näeksite, siis näeksite ka mind selle sees!
seda ka, et homme kolistan ma kogu oma maise varandusega kodust välja ja parimal juhul naasen esmaspäeva õhtul. see on see hetk, kui noored peavad ruumi tegema vanadele, aka on küll maad vanadele meestele.

lisaks kurb uudis soome õllejoojatele - tervishoiu inimesed alandada õlle maksimaalset alkoholisisaldust 3,5%-le, selle asemel, et hakata kontrollima inimeste vanust neile alkoholi müümisel. palju õnne ja minge jooge parem vett :)

young guns - stitches

idiocracy

- film, mis tuleb reede õhtul lõpuks ära vaadata.

mingil seletatamatul põhjusel on google hakanud mult uuesti parooli küsima. turvameetmed on toredad muidugi, kuid olles täiesti harjunud sisenema igale poole automaatselt, ehmatas ära see, kui oma blogi küsib, kes sa oled ja mida sa siit tahad. pärast viieaastast (või noh, paari päeva pärast saab viis aastat päevast mil ma alustasin. tuleb tähistada!) koos eksisteerimist.. aa ei, see on see, mida inimesed ühiskonnas teevad. sellest räägime mõnes järjekordses ühiskonnakriitilises postituses. pärast viieaastast vahelduva eduga küllaltki lähedast suhet - teineteisele oma probleemide kurtmist, rõõmude jagamist ja ohtrat klatši võiks ju ometi ära tunda. aga see selleks.

ehkki võib öelda, et eelmine postitus oli üks igavamaid ever, tuli sellele üllatavalt positiivset vastukaja. hea on teada, et lugejad leiavad siit ka midagi kasulikku :) teeb minu kui lihtsa ühiskonnateenri ka pisut tähtsamaks!

kui ma unustasin kellelegi mainida, siis meie aktus on 1. septembril kell neli õhtul ja koolipäevad väidetavalt samad mis eelmisel aastal. väidetavalt seepärast, et alati võib juhtuda mingeid uuendusi. nagu eelmisel aastal kui üks neiu alles kolmandal koolipäeval kohale ilmus. ta lihtsalt ei teadnud, et päevi muudeti. enivei, tuleme kõik jälle siis toredasti kokku, vaatame üle, kes alles jäänud on, hirmutame natuke uusi nägusid ja siis paneme eesti eest ühise lõpuni!

the vaccines - wolf pack - AUSALT, kuulake neid!

suvel võib!

kui Sherlockil oli Watson ja Crusoel Reede, siis mul on L. üheskoos käisime tutvumas suuremate kauplusekettide poolt pakutava koolikaubaga ning koostasime saadud andmete põhjal pingerea hinna-kvaliteedi suhtest lähtuvalt. testist jäi kahjuks välja Büroomaailm, kuna selle reklaam tolle väikese patsidega tüdrukuga mõjub liialt hirmutavalt. ei julgenud sinna minna.
nagu tarbijasaate testides ikka, alustan minagi viimasest kohast:
*kõige nõrgemaks kvalifitseerus seekord Kaubamaja koolilaat oma hirmsate hindade ja kehva valikuga. eelmisest aastast meelde jäänud Ed Hardy kujundusega vihikuid, mida olime jahtima läinud, polnud enam saada, ning praktiliselt kogu kaup oli algkooliealistele lastele mõeldud filmide aineline.
*tagantpoolt teiseks jäi Selver, kust polnud lihtsalt praktiliselt midagi saada. vihikud ja päevikud olid mittemidagiütleva kujundusega ning meenutasid eelmiste aastate ülejääke. positiivse küljena võib välja tuua kauba madala hinna.
*üldkokkuvõttes neljandaks platseerus üllataval kombel Stockmann. valik oli üle keskmise, isegi huvitav, kuid hinda vaadates asetas käsi paratamatult märkmiku tagasi riiulile.
*kolmanda koha saavutas Bauhofi sisustuskaubamaja. suur oli mu üllatus ka sealt koolikaupu leides, eriti veel mõistliku hinnaga ilusaid vihikuid. koolikaupa oli müügil siiski vähe, tervet vajalikku komplekti kokku panna polnud võimalik.
*teine koht - Apollo raamatukauplus. olemas olid mõistliku hinnaga vihikud, kenad päevikud ja head pastakad. siiski oli mul vaja ideaalset pastakat, erilisi vihikuid ning suuremat kui 5x10cm märkmikku, et lisaks tunniplaanile ka midagi mõistlikku sinna kirjutada.
*nii sai esimese koha meie mõlema hinnangul Rahva Raamat, kus oli kõike. absoluutselt kõike! ja lisaks ägedaid raamatuid, aga see selleks.
KOKKUVÕTTEKS: ostukorvi sisu: taaskasutatud paberist a4 ning a5 kaustikud, kompaktne kuue aine kaustik, ideaalne märkmik, Ed Hardy jäljendajast kunstniku kujundatud a4 kaustik ning kaks superpastakat. kokku: 11,38 eurot. lisaks viieprotsendiline soodustus ükskõik millise suurema panga noorte- tudengi- või õpetajakaardiga.
ülejäänud kooliostudeks mõeldud raha kulus lõunale, though.. aga siit moraal - kui valida, mida ostad, siis saab süüa ka!

Revalis polnud kevadest saati käinud. hea oli näha tuttavaid sõbralikke nägusid cappuccinot tegemas ja naeratamas nagu üle pika aja häid sõpru nähes. Müürivahe Reval Cafe tekitab alati selle mõnusa sooja tunde, see on koht, kus sind alati oodatakse. mulle meeldib üle kõige külmadel talvehommikutel astuda sisse sooja lõhnavasse kohvikusse kus teenindaja hõikab juba enne kui letini jõuad:"tuleb cappuccino, jah? tuleb veel midagi?" - see on lihtsalt nii hea tunne.

ma unustasin kuupäeva vaadata (leim vabandus..) ja seeläbi läks meelest ühe kiisu sünnipäev. anna andeks, kallis, ja palju õnne Sulle! kuigi kaugel eemal, olen ma ikka olemas Sinu ja meie sinise sõbra jaoks :)

taking back sunday - sad savior

happiness is no mystery, it's here and now, it's you and me

proovipäeva järgne kaineksmagamine (unevarude taastamine pärast kahetunniseks jäänud öö pealt estonias passimist ja linnas ringi jauramist - toim.) lõppes täna hommikul oodatust kummalisemal ajal, nii olin sunnitud päeva alustama vanade noortefilmidega, kuna Vabaduse Laulu kordus enam pinget ei pakkunud. esimeseks filmiks oli Lizzie McGuire, tüüpiline tüdruk-läheb-rooma-kohtub-popstaariga-things dont work out-lõpuks armub oma parimasse sõpra-tüüpi film. aastal 2003, kui film kinno jõudis, oli see noorte tüdrukute seas, ka minu ja L'i jaoks, ÜLIVINGE film iga tüdruku unistustest. nüüd oli see lihtsalt halenaljakas.
ka järgnev, Olseni kaksikutega muuvi oli tobe, kuid seal möllas Simple Plan, jällegi midagi kaugetest noorusaegadest (I'm Just A Kid? c'mon..). poisid olid nii noored seal veel. neli aastat hiljem kui mul oli au neid rock cafes näha, oli laulja juba paksuks läinud. Igatahes oli tegu armsa lapsepõlvemeenutusega :)

mu fotomälu rokib täiega - see, et New York Minute 2004. aasta film oli, mäletasin ma kogemata teleinfost, wiki polnudki eluvajalik! tavaliselt tuleb ikka tunnistada tõsiasja, et ilma wikipedia ja google'ita poleks elu võimalik.

naljakas on see, et rattaga koju vändates võiksin ma blogida lõputult. kõikvõimalikud ideed jooksevad ideaalses sõnastuses peast läbi, kuid lõpuks koju jõudes on täiesti mõmm olla. peaks vist ikka taskusse pistma pisikese diktofoni nagu kõik targemad (aja)kirjanikud. pisut imelik oleks küll toidupoes mingisse jullasse möliseda, kuid lõppkokkuvõttes osutuks sama kasulikuks nagu märkmik, mille ma asjade meeles pidamiseks endale hankima pidin. unustasin.

nädalavahetusel tuleb mu emale külla itaallasest peigmees, mis tähendab seda, et mul tuleb uttu tõmmata. nüüd on kõik olulisemad suvelõputegemised planeeritud kolme-nelja päeva, välja jääb küll kolm elutähtsat poetuuri. homme hommikul on neist esimene - esmaspäevahommik L'iga vanalinnas, mida pole juhtunud kevadest saati. kummaline on taastada tüütute argipäevade meeldivamaks muutmise rutiini, see on nagu nende olemasoluga jälle leppimine ja suvehooaja lõpetamine. well, life's a bitch and then you die.

aga et postitust positiivsemalt lõpetada - ahvid väntasid presidendidebati käima ning ma arvan endiselt, et presidenti võiks rahvas otse valida.

young guns - after the war
kui vanasti läks pealkirja idee kokku päeva lauluga, siis viimasel ajal see ei tööta.

well I don't wanna wake up in the morning, but I've got to face the day..

.. laulavad Vaktsiinid, kui ma playlist "õ" tööle panen. tõsi on, et hommikused ärkamised aina ebameeldivamateks muutuvad, ja et reaalsus peksab kuvaldaga pähe.

väidetavalt möödub aeg seda kiiremini, mida vanemaks inimene saab. sellest tulenevalt võib oletada, et mul on käes segased seitsmekümnendad ning suved ja talved jooksevad mööda nagu küülikud paaritumishooajal. alles see oli, kui tundus hirmus kurb kõik klassikaaslased suveks kuhugi mälu tagumisse soppi suruda, kuid nüüd tundub palju jubedam end jälle proua Hurmuri tundideks ette valmistada. olgugi, et on viimane aasta ning see pingutus lõppeb paaniliste kleidiotsingute, soenguapsakatest tingitud närvivapustuse ja lõpuks salme kultuurikeskuses totakalt direktrissilt saadud lõputunnistusega, ei suuda mina enne kella kahte päeval ärgata ega L rannaplätusid mõne vähem suvise jalatsi vastu vahetada. kahe sõnaga: ei morjenda.

et mu Auväärt Emal on kätte jõudnud keskeakriis, mis hõlmab abielus itaallasest peikat, lõputut sõpradega väljas lällamist ning kummalisi oste toidupoodi minnes (muusikakeskus, röster, diivan.. midagi uut igas päevas!), siis on minu uus missioon hankida mingigi sissetulek ja võimalik, et tuleb ka kinnisvaraturul silmad lahti hoida. mitte ainult selle pärast, et mu toast garderoobi teha soovitakse, vaid arvatavasti on mingi kinnisvaramaakler reklaaminud end minu telefoninumbrit kasutades. olles saanud mitmeid kõnesid inimestelt, kes "sooviksid seda kesklinna korterit vaatama tulla", tekib lõpuks endalgi huvi tolle elamispinna vastu.

internetiavarustest lekkisid ka kaheaastatagused pildid issi suurest comebackist - kontserdist, millelt saadud trummipulk signeeritult mu mänguasjade sahtlis istub. too üritus toimub käesoleval aastal juba kolmandat korda ning on omandanud üllatavalt suured mõõtmed. tegu on vist ühe raplamaa suve suursündmusega. siiski on naljakas vaadata, kuidas MLD-bänd palub, et neid sinna esinema lubataks, üritusele, mis minu jaoks on vaid ühe suurusehullustusega peretuttava sünnipäevapidu. too bad, T, kui sa oleksid viitsinud mulle pässa metsas toimunud laivi järel jou öelda, siis ma saaks sebida teid iga kell sinna esinema :) but it's tooooo laaaatttee.. *evil laugh*

eeldades, et üks tüdruk siiski ei hakka dublinisse kolima ja ma ei pea ennast kadedusest kapinurga otsa pooma ning et midagi muud olulist ka lähima kaheksa tunni jooksul ei toimu, lähen ma nüüd magama.

p.s. ma ei hakka suvest üksikasjalikult kirjutama, feissbukis on pildid.


yellowcard - with you around loomulikult, kuna see on viimase albumi kõige seksikam lugu :3

mulle meeldib prügiiii... KKOOORRJJAAATTTTAAAA!

.. meenus mulle ilus lauluke tänasest pärastlõunast, kui harjumuspäraselt telefoni öökapile asetasin leidsin, et selle tagune on täis mingeid kirjeldamatuid väärtusetuid asju, mis sinna kohe kindlasti ei käi. ma ei suuda meenutada, millal mu tuba viimati nii koristatud sai, et kõik asjad õiges kohas olid ning kusagil sodi ja pudeleid ei vedelenud. tundub, et ma käingi siin parimal juhul magamas ja oma asju hoidmas.

kooli lõpp võiks kiiremini tulla. ma ei viitsi olla mingi mölisev ja jaurav naine, kelle mõistus on ununenud kuhugi unetutesse öödesse ja kelle närvid on nii pingul, et ükski muusik ei julgeks sedasi pingutatud pilliga mängida, vähemalt siis, kui talle nägemine armas on.

aga mul päris tõsiselt on pärast tükk aega tujutu ja nõme olla, kui ma olen kellegagi vastikult käitunud :(
see läheb jälle jauramise alla, eksju?

sunrise avenue - sex & cigarettes mängib :)

ma neil õitsen, kurat!

iga-aastane "mul-on-kakskümmend-neli-järeltööd-teha-ma-ei-lõpeta-ära-seda-klassi-paanika koos kevadise allergiapuhanguga on lõpuks ometi kohal - kõigi aegade traagilisim, nagu igal aastal :) samas on seekord paljud asjad teisiti, ma olen leidnud endas mingi enneolematu kindluse.
praegu on hea hetk teha viimase aasta kokkuvõtet, leida, et hea on kaalunud üle kõik halva, uudishimu võitnud hirmu ja kõik oluline on omal kohal.

kahe päeva pärast on sunrise ave'i kontsert rock cafe's. arvestades seda, kui väga mulle nende viimane album on hinge läinud, ja kui naine ma viimasel ajal olen peast (teadjamad teavad lähemalt rääkida..), siis ma kindlasti nutan jälle seal. mingi kohutav emotsioonidelaine on peal viimasel ajal. ma ei suutnud aastaid, võib-olla isegi üle kümne aasta kordagi nutta ja nüüd on kõik asjad nii kurvad, isegi "tõe ja õiguse" teine osa.

et 11 päeva pärast saabub maailmalõpp, siis pole vist väga mõtet blogile elu sisse puhumisega pingutada. ma ei hakka igaks juhuks avalikustama seda nalja, mis meil maailmalõpu kuupäevaga tekkis, kuid Kala sõnade kohaselt tuleks puhastada maailm ebavajalikust, et saaks edasi elada. ja millisel muul põhjusel ikka see elu meie planeedil otsa saaks..

29 päeva pärast on läbi : )

sunrise avenue - the right one

I can't sleep but I'm not awake

no kuulge, see pole normaalne, et 30. märtsi hommikul on täpselt samasugune ilm nagu jõululaupäeval. ükskõik kui tore ka poleks lumes möllata, siis aprilliks läheb igasugune lumeisu ära. ja ma tõesti lootsin, et homme on soe ja ilus ilm.

igaaastane kevadine jõu- ja motivatsioonipuudus võtab järjest enam võimust, küll veidi leebemalt kui paaril eelmisel aastal, kuid on siiski häiriv. õnneks olen ma viimase aastaga juba harjunud magamatuse ja selle tagajärgedega.


ja ma usun siiski, et inimesed ei räägi sellest, mis neile tõeliselt tähtis on, kuna kui juba rääkida, siis sedasi, et saab kõik sõnadesse pandud ning see on pea võimatu.

sunrise avenue - angels on a rampage

can you hear me?

et kevad on muutuste, enamasti positiivsete, aeg, siis olen minagi üritanud oma elukorralduses uuendusi läbi viia.
basically tähendab see siis rohkem aega meeldivatele tegevustele ja, nagu paljud juba teavad, hüvastijättu Zööm pizzeriaga. lahkhelid tööandjaga ei pruugi alati olla piisav põhjus töölt lahkumiseks, kuid kui avastad, et oled tööl käimisele kulutanud rohkem kui palka saanud, siis on vist midagi valesti.

raske on tunnistada iseenda rumalust, kuid fakt on see, et vähem kui aasta jooksul on mind üle lastud rohkem kui tuhande euroga (võrdluseks, et asi korrektne oleks, umbes 20 000 eek). see on nüüd kurja naeru ja parastamise koht, olen rumal ja naiivne ning usun ikka veel poolpimesi, et inimesed on ilusad ja head.

samas pole mul nüüd elu, seega ma võin istuda tunde ja jälgida, kuidas lumi mu akna taga tõuseb veeauruna õhku, pildistada.. ja kirjutada. sest kevad ongi inspiratsioon.

James Morrison ft. Nelly Furtado - Broken Strings

2 14/15

tahaks, et oleks aega KÕIK siia kirja panna..


ei. ma lasen oma mõtetel vajuda kuskile death cabi diskograafia sügavustesse, mis tekitab jälle selle hämarasse tuppa kuuluva pannkoogihommikutele eelnevate tundide tunde.



death cab for cutie - title and registration