järk-järgult ja aeglaselt, nagu avaneva õie kroonlehed, koorub välja see vana mina, kes ma aastaid tagasi olin. ma polekski vist ise märganud, kui mõni, kes nii tollal kui ka praegu mu lähedaste hulka kuulub, sellele tähelepanu juhtinud ei oleks.
mida õnnelikum ja avatum, seda haavatavam, kuid liiga kaua olen peitnud end selle kibestunud pessimisti maski taga.

tänane õhtu oli all about xtreme. kes õigel ajal õiges kohas olid, said teada, J sai näha ka ja talle meeldis. ma ei olekski vist muidu julgenud, kui L, J ja üks arvukatest K-dest poleks soovitanud.
( A avastas just, et müügile on tulnud uued durexid, või siis pole ta neid ammu kasutanud. )
ka lilla vakstu sai minu omaks. poolthääled olid enamuses. 3:1.

homme linna.

neli nädalat veel.

since when do people piss me of? ma pole juba viis päeva kesklinna sattunud, mu social life on nullilähedane ning ma olen päevade viisi istunud L'i juures ning elanud mingis filmimaailmas. nüüd tulles koju, logisin end harjumuspäraselt messengeri sisse, küllaltki mitu akent hüppas lahti ning veel mõne tuttavaga pidasin ise vajalikuks rääkida.. ja siis oli kõik. inimesed tunduvad justkui mingid tühjad kestad kellel pole oma elu ja kes toituvad oma ohvrite energiast.

võib-olla on minuga toimunud mingi muutus ja ma ei taha, et keegi minust valesti aru saaks, kuid see kõik toimub väga äkki. ma tahan hingata, vaadata maailma ja näha selle ilu. ma ei taha kõigist oma tunnetest ja tegudest kellelegi aru anda, ma tahan olla mina ise, ilma et keegi selle sobivuse kahtluse alla seaks. ma tahan spontaansust ja vabadust, kuid mitte üksindust. ma tahan mõistmist, kuid mitte haletsemist. ma tahan elada ja nautida seda, et eksisteerin.

vaid hingesugulane saab seda mõista ja ma olen kindel, et ta seda ka teeb.

puddle of mudd - blurry

ma olen vist viimase paari päeva jooksul ära vaadanud umbes pooled olemas olevad (romantilised) komöödiad. "mamma mia" lood kummitavad siiamaani. ma ei kujuta ette, miks selle filmiga selline suhe on tekkinud, aga isegi umbes kümnendat korda vaadates on see sama hea kui esimesel korral.
oo, mul on mälu. nagu ka mälukaart, millel "peeglid" peal on. iseenesest võiks seda vaadatagi, kuid hetkel üksi pimedas toas pisikeselt läpakaekraanilt õudusfilmi vahtida ei tundu just parim idee olevat.

mina taasavastasin äsjamöödunud päeval pohmelli, J leidis hingesuguluse kõhugripiga. L kukkus lugematu arvu kordi lumehange. A feilis täiega; teisel A-l oli paha olla ning ta helistas mulle veidi enne keskööd, et küsida, mida ma teen. mul polnud tükk aega õrna aimugi, kes mind välja kutsub, kuni üht tuttavlikku repliiki kuulsin.

vaheaeg on.

blind melon - no rain

it's fucking out!!

poeetide uus album ma mõtlen. vaevalt 20 minutit pärast keskööd oli alanud päev made. algselt mind tabanud šokist, et kuidas ma OMETI ei tea, kuigi liikvel on info selle kohta, kust uusi lugusid saab, sai rahuldustunne, kui ilmnes, et album oli välja lastud seitsmeteistkümnendal kuupäeval, ehk siis päeval, mis oli olnud enne toda 20 minutit. enne jõudsin ma end loomulikult korralikult sõimata.

lisaks oma lemmikute uute lugude nautimisele tegelen hetkel ka mingite ajuvabade saksa keele sõnade õppimisega, millele ükski normaalse mõistusega inimene sobivat konteksti ei leiaks, ning vaatan euroopa kaarti üle. on veel paar kahtlase pealinnaga või sellist riiki, mida ma päris õigele kohale asetada ei suuda. minu mõistuse kohaselt peaks näiteks albaania ilmtingimata kusagil mujal olema.

küllaltki väsinud on olla, mistõttu homne päev algab vast espresso ja püsti seistes linna loksumisega, muidu jään keset sõnade tööd magama, ega jõua õigeks ajaks oma semuga deidile kaasa.

*kirjutab hommikuks note'i*

päeva looks läheks kindlasti midagi Twilight Theaterilt, kuid valik on hetkel veel keeruline.

a perfect pickup-line

lõpetasin just tohutult armsa videokõne ^^. ma ei tea, millest me nii mitu tundi rääkisime, aga.. who cares. peaks enda veebika ka korda tegema või teha laskma.
mitte et mul hetkel nagu midagi kirjutada oleks, aga lihtsalt. had nothing else to do.

käisin koolis. arutasime õppedirektoriga erinevaid variante ning minu hinnete seisu. panime paika rõveda graafiku, mille kätte ma küll ära suren, aga EHK on võimalik midagi päästa. sure hope so. sure.. sure ära, haha.

julma nädala esimene päev on möödas, mis tähendab, et aina julmemaks läheb. alles reedest saab veidi vabamalt võtta. või noh, ainult reedel, sest laupäeval on kurikuulus piano lesson.

journey - don't stop believing

kuu peal on ka sokid aka tasuta sarvepikendused!

täna oli jube tegus, aga tohutult mõnus päev. hommikul ärkasin oma lemmikkohas, jõin rahulikult kohvi ja rääkisime L'iga juttu.
trippisin koju, ajasin väikevennaga üle pika aja juttu ning leppisime kokku, et järgmise klaveritunni teen talle mina, kuna mu ema on tallinnast ära. tahaks näha, kuidas ma kellelegi klaverit õpetan. seriously :D
helistas A. arutasime pikalt, mida täna ette võtta, kuni jõudsime ideeni sõita kuhugi ilusasse kohta pildistama. paar tundi hiljem (mille jooksul ma end hingetuks tormasin ning napilt surmast pääsesin) kohtusime kesklinnas. päike oli siis veel väga valel kõrgusel ning ma ei tahtnud pilti, kus see lumelt peegelduks, seega haarasime midagi süüa ning seejärel sõitsime kadriorgu.
õhk oli jäine, kuid ümbrus oli sobiv ning taevas imeline, seega saime lühikese ajaga paarsada head pilti. et rohkem õues passida ei tahtnud, kuid koju minna ka ei viitsinud, jalutasime tagasi ning võtsime pargikohvikus ühed kakaod. supikausi mõõtu tassi täis sooja jooki oli uskumatult mõnus, niisiis istusime selle taga päris pikalt ning arutasime maailma ja elu üle. mõnusalt hubane oli :)
tagasi linna sõitsime trammiga, mis oli tegelikult rong, mis tuli venemaalt, vähemalt arvasid seda mõned kaasreisijad. nagu ka seda, et A on gena ning mina potsataja.
pääskülla jõudes pakkus L mulle vaarikateed ja huvitavaid vestlusteemasid, milleni me siiani jõudnudki pole. arvatavasti annab seda arutelu homme jätkata.
tulin koju, rääkisin J'ga, lasin D'l tuju hetkeks alla viia, tõstsin selle üles tagasi ning nüüd ootan, et mu ainus öine vestluskaaslane teatrist naaseks.

kurk valutab.

fucking chipmunks!

tahaks midagi ilusat kirjutada, inspiratsioon on nii laes kui annab olla, kuid pole aega. kooliasjad karjuvad juba ning esmaspäeval on vestlus, selleks ajaks oleks vaja hästi palju initsiatiivi näidata.
KUIDAS ma saaksin keskenduda kohustuslikule kirjandusele või ajaloo töölehtedele kui õues on päike ja ma tahan kadriorgu photoshootile minna? kuidas ma saaksin tuupida ajalugu ja matat kui on selge taevas ja tähed ning kuu paistab otse aknasse? impossible stuff.

miks on alati nii, et sugulashinged elavad kusagil teises maailma otsas? me olime vist paar tundi rääkinud, kui leidsime, et huvid kattuvad maksimaalselt nagu ka isiksused. strange.

vaatasime eile õhtul püha lehma ka. valisime enda meelest kõige nõmedama loo ja viskasime selle üle mõnusalt koopaorava-nalja. see võitis. polegi tüüpiline eestlane. fucking sad.

owl city - the technicolor phase

it takes a road to go nowhere

üle pika aja veedan õhtu energiajoogi või kohvita, mistõttu mõte ka veidi aeglasemalt liigub, kuid siiski on vaja ühtteist kirja panna.

+ SEEEEE lugu !

esiteks sain koolist teate tervisenõukogu (või mingi taolise assotsiatsiooni, esimest korda kuulsin) koosoleku tulemuste kohta. igatahes arvavad nood geeniused, et kuna ma nii palju nüüd puudunud olen, siis on klassi lõpetamine mulle ehk üle võimete ning pakuvad akadeemilist, st terve mu selle aasta tegemised nullitaks ning aasta läheks kirja lihtsalt kodus lebotamisena. (?) igatahes tekitab selline asi soovi neile koht kätte näidata ja lõpuks "inn jooor feiss!!!" karjuda. põhiainetega olen ju enam-vähem järjel, eriala saab kõrvale jätta, nii või teisiti tahtsin sellest prantsuse keele pornost loobuda, ning jäävad ainult sellised asjad nagu füüsika ja inglise keel. esimesega ei tohiks probleemi tekkida, teine on paras pähkel, arvestades uut õpetajat, kellega isiklikku kontakti veel olnud pole, nagu ka soovi selle järele. eks näis.

teine üllatus oli see, kui ühe roomaja nimekaim elumärke ilmutas. sain teada, et ta on lausa nädala sees linnas, mis ühtlasi tähendaks lähiajal taaskohtumist üle paari-kolme aasta. ka hetkeline imestus selle üle, miks ta kodust nii kaugele tööle on tulnud, asendus peagi mõistmisega - nii noorelt soovimatult isaks saades tahaks vist igaüks eemale saada. veidi aega iseendale pole ka otseselt põgenemine.

mu laes jalutab hiiglaslik ämblik ning ma väga ei soovi teda sinna.

täna ilmutas end taas mu luulevaim, kelle ma alateadvuses juba ammu maha matnud olin. juhuslik vestlus tuletas meelde, kust ma üldiselt oma inspiratsiooni ammutan ning siin on tulemus:

Alludes tähistaeva provokatsioonile
hammustan huulde ja vaikin,
ühele ainsale tähele
pühendan read ja enamgi

põgenedes reaalsusest tean -
miski ei jää püsima.
Soovides sul' head
võin tasa endasse sulguda.

Utoopilisele tundmatule sõdurile
võib kirjutada oode
kuid noile, seda väärivaile,
ei ridagi, teekond unustusse..

..on valus. Minna meelest
neil, kelle eest võitled.
Ka siis, kui tasu sellest
ei oota, kuid sisimas mõtled:

elu on lugu, mida igaüks
isemoodi küll jutustab,
siiski algus ja lõpp on üks
ning et taas algult ei alusta.

wherever you are..

ainus motivatsioon täna blogimiseks oli lugu, mis kursiivis allpool on. filmi vaatama ei jõudnud, ehk on vabandatav.. eh, eh.. (8) igatahes täiesti mõttetu.


aa, pokkeris skoorisin. jea!

owl city - the technicolor phase

kui sa tahtsid panna mu end väga halvasti tundma, siis see peaaegu õnnestus. ma ütlen peaaegu, sest sain õigel ajal tollele m-tähega tegevusele taaskord jälile. või siis seepärast, et valus on. you'll never know. polegi vaja. häirima jääb kõik see, mille peale sa mind samade argumentidega ründama asusid. lapsik või mitte, aga sedasi minugga ei käituta. enam.
võib-olla oled lahendusest ehmunud, kuid see on mööduv. see, mida sa oma tunnetena kirjeldasid, oli kaugel sellest, mida elus otsitakse, veelgi enam - see polnud ju motivatsioon pingutamiseks.

kõik laheneb, ükskõik kas paremal või halvemal viisil.


let the stars comfort you :*

kuues päev. pulgakommid rokivad, ausõna. esimest korda selle aja jooksul suudan ka mõelda, mis iba siia tekib.

tänase päeva põhisaavutusteks jäi vist kleidiost ja ellujäämine ostupõrgus. stiilikriitikutena otsustasime külastada vastavatud kingakauplust kesklinna tähtsaimas ostukeskuses. hiilinud mööda erinevatest kaameratest ja reporteritest ning pressinud end läbi ühtlaselt sagiva ning jageleva inimmassi, pidime tõdema, et ei midagi erilist - valik on kõikjal sama. sisukaimaks kommentaariks jäi "kuule, kas see on meestele või naistele? mitte ei saa aru.." i think you kinda get it.

nägin taaskord tonicumeest ("kuulge, mul on neid juba kolm tükki! >:(" ), kes palus, et ma lõpuks ka tema kutse vastu võtaksin. ma veel murran ta südame sedasi.

paljud vanad naljad kerkisid täna üles. koopaoravad, nipernaadi, perverdid ja muud loomad olid vaid algus. huumorihetk päädis diskussiooniga pervojõuluvana, aka minu armsa kaasa, sugulashinge ja muidu ületamatult seksika habemega tüübi üle. igaks juhuks kõiki detailidesse pühendama ei hakka, liiga hardcore värk.

minu kallis kartulikene! xD
ei, hobune.

(L ütles, et ma olen viimasel ajal natuke segane vist. i wonder why she'd say something like that..)

vs

päeva märksõnad: tutvumine dna kaudu, mida-ei-tohi-teha ja kaunitar Liis.

peavalust on saanud ustav kaaslane. selline tunne siis ongi kellegi/millegagi 24/7 koos olla.. meeldiv.

hea tunne on, kui erinevaid näpunäiteid jagab keegi, kes on autoriteet, see tekitab tahtmise õppida. seeläbi saan ma ühtlasi ka aru, miks mõningad õppeained pinget ei paku - asi on minu suhtumises õppejõudu. kummapoolne viga see on, selle üle parem arutlema ei hakka, kuna liiga pikaks veniva mõtiskluse käigus ei pruugi üldse vastuseni jõuda.

kõik mõtted ja teemad on juba mitu korda läbi arutatud. hea, et S mõistab. sellised sarnasused on üleloomulikud..

green day - give me novacaine

112

migreen süveneb. lükkasin kohustusliku linnasõidu ühe päeva võrra edasi, ei teagi, kas sellest mingit kasu oli. vist mitte, kuigi suurem osa tööpakkumisi välismaale sai läbi vaadatud.

küsisin realiste ja romantikuid eristada aitava küsimuse härrrrralt ka. väga objektiivne realist, krt. just what i expected. siiani on üks inimene ka minu vastust korranud, näitab ühtekuuluvust vist vms.

s on mu saatusekaaslane, nagu välja tuleb. tänu talle on juba kaks kurikavalat plaani küpsemas, millede õnnestumise korral.. haha, seda ma teile küll ei räägi :D

juba kolmandat õhtut lähen magama lootusega, et äkki homme enam pea ei valuta.

muusika, mida täna õhtul ainsana kuulata suutsin:
coldplay - yellow