järk-järgult ja aeglaselt, nagu avaneva õie kroonlehed, koorub välja see vana mina, kes ma aastaid tagasi olin. ma polekski vist ise märganud, kui mõni, kes nii tollal kui ka praegu mu lähedaste hulka kuulub, sellele tähelepanu juhtinud ei oleks.
mida õnnelikum ja avatum, seda haavatavam, kuid liiga kaua olen peitnud end selle kibestunud pessimisti maski taga.

tänane õhtu oli all about xtreme. kes õigel ajal õiges kohas olid, said teada, J sai näha ka ja talle meeldis. ma ei olekski vist muidu julgenud, kui L, J ja üks arvukatest K-dest poleks soovitanud.
( A avastas just, et müügile on tulnud uued durexid, või siis pole ta neid ammu kasutanud. )
ka lilla vakstu sai minu omaks. poolthääled olid enamuses. 3:1.

homme linna.