neli nädalat veel.

since when do people piss me of? ma pole juba viis päeva kesklinna sattunud, mu social life on nullilähedane ning ma olen päevade viisi istunud L'i juures ning elanud mingis filmimaailmas. nüüd tulles koju, logisin end harjumuspäraselt messengeri sisse, küllaltki mitu akent hüppas lahti ning veel mõne tuttavaga pidasin ise vajalikuks rääkida.. ja siis oli kõik. inimesed tunduvad justkui mingid tühjad kestad kellel pole oma elu ja kes toituvad oma ohvrite energiast.

võib-olla on minuga toimunud mingi muutus ja ma ei taha, et keegi minust valesti aru saaks, kuid see kõik toimub väga äkki. ma tahan hingata, vaadata maailma ja näha selle ilu. ma ei taha kõigist oma tunnetest ja tegudest kellelegi aru anda, ma tahan olla mina ise, ilma et keegi selle sobivuse kahtluse alla seaks. ma tahan spontaansust ja vabadust, kuid mitte üksindust. ma tahan mõistmist, kuid mitte haletsemist. ma tahan elada ja nautida seda, et eksisteerin.

vaid hingesugulane saab seda mõista ja ma olen kindel, et ta seda ka teeb.

puddle of mudd - blurry