it takes a road to go nowhere

üle pika aja veedan õhtu energiajoogi või kohvita, mistõttu mõte ka veidi aeglasemalt liigub, kuid siiski on vaja ühtteist kirja panna.

+ SEEEEE lugu !

esiteks sain koolist teate tervisenõukogu (või mingi taolise assotsiatsiooni, esimest korda kuulsin) koosoleku tulemuste kohta. igatahes arvavad nood geeniused, et kuna ma nii palju nüüd puudunud olen, siis on klassi lõpetamine mulle ehk üle võimete ning pakuvad akadeemilist, st terve mu selle aasta tegemised nullitaks ning aasta läheks kirja lihtsalt kodus lebotamisena. (?) igatahes tekitab selline asi soovi neile koht kätte näidata ja lõpuks "inn jooor feiss!!!" karjuda. põhiainetega olen ju enam-vähem järjel, eriala saab kõrvale jätta, nii või teisiti tahtsin sellest prantsuse keele pornost loobuda, ning jäävad ainult sellised asjad nagu füüsika ja inglise keel. esimesega ei tohiks probleemi tekkida, teine on paras pähkel, arvestades uut õpetajat, kellega isiklikku kontakti veel olnud pole, nagu ka soovi selle järele. eks näis.

teine üllatus oli see, kui ühe roomaja nimekaim elumärke ilmutas. sain teada, et ta on lausa nädala sees linnas, mis ühtlasi tähendaks lähiajal taaskohtumist üle paari-kolme aasta. ka hetkeline imestus selle üle, miks ta kodust nii kaugele tööle on tulnud, asendus peagi mõistmisega - nii noorelt soovimatult isaks saades tahaks vist igaüks eemale saada. veidi aega iseendale pole ka otseselt põgenemine.

mu laes jalutab hiiglaslik ämblik ning ma väga ei soovi teda sinna.

täna ilmutas end taas mu luulevaim, kelle ma alateadvuses juba ammu maha matnud olin. juhuslik vestlus tuletas meelde, kust ma üldiselt oma inspiratsiooni ammutan ning siin on tulemus:

Alludes tähistaeva provokatsioonile
hammustan huulde ja vaikin,
ühele ainsale tähele
pühendan read ja enamgi

põgenedes reaalsusest tean -
miski ei jää püsima.
Soovides sul' head
võin tasa endasse sulguda.

Utoopilisele tundmatule sõdurile
võib kirjutada oode
kuid noile, seda väärivaile,
ei ridagi, teekond unustusse..

..on valus. Minna meelest
neil, kelle eest võitled.
Ka siis, kui tasu sellest
ei oota, kuid sisimas mõtled:

elu on lugu, mida igaüks
isemoodi küll jutustab,
siiski algus ja lõpp on üks
ning et taas algult ei alusta.