ma olen vist viimase paari päeva jooksul ära vaadanud umbes pooled olemas olevad (romantilised) komöödiad. "mamma mia" lood kummitavad siiamaani. ma ei kujuta ette, miks selle filmiga selline suhe on tekkinud, aga isegi umbes kümnendat korda vaadates on see sama hea kui esimesel korral.
oo, mul on mälu. nagu ka mälukaart, millel "peeglid" peal on. iseenesest võiks seda vaadatagi, kuid hetkel üksi pimedas toas pisikeselt läpakaekraanilt õudusfilmi vahtida ei tundu just parim idee olevat.

mina taasavastasin äsjamöödunud päeval pohmelli, J leidis hingesuguluse kõhugripiga. L kukkus lugematu arvu kordi lumehange. A feilis täiega; teisel A-l oli paha olla ning ta helistas mulle veidi enne keskööd, et küsida, mida ma teen. mul polnud tükk aega õrna aimugi, kes mind välja kutsub, kuni üht tuttavlikku repliiki kuulsin.

vaheaeg on.

blind melon - no rain