back to the ****

võtsime L'iga ette suure meenutusteretke, et praegust hetke hägusemaks muuta. lappasime ükshaaval läbi kõik CD-d, mis tema juurde ostnud oleme (ainult Simple Plan on esindamata meile olulisimast), meenutasime üritusi kus läbi aastate käinud oleme (Lordi live @ Haapsalu American Beauty Car Show, aasta unknown? wth.) ja uurisime kõikvõimalikke pilte. planeerisime Ideaalset Päeva (eat ALL the food!)...

nii mõttetu seis on hetkel. nagu kuradi külm sõda. nagu mingis rõvedas kohas toppama jäänud youtube'i video, mis enam edasi ei lae.

lubasin endale kunagi, et ei lase mingitel draamadel end enam kätte saada, nüüdseks on asi nii kaugel, et tigedad või kannatada saanud on sellised inimesed, keda peaks olema üsna võimatu mõjutada. homme peab E'le põhjendama hakkama. ta naerab mu välja. ma naeraks ise ennast välja, kui naerutuju oleks.

..mu 70-aastane mati nuude fännist naabrimees on hakanud metalit kuulama??

jonas brothers - SOS

does anybody hear me scream?

milleks me seda kõike teeme? iseendale? teistele näitamiseks või harjumusest?

ei tahaks uskuda, et see kõik niimoodi lõpebki. valus on vaadata lootusi ja unistusi purunemas, tunnistada endale, et ootasin liiga palju head, leppida sellega, et inimesed võivad drastiliselt muutuda.

ma ei tea, kas eraldatus teeb head, kuid vahel on vaikus parem kui tühjad sõnad.

yellowcard - hang you up

f u, sweet heavens

et ka nii palju nõmedust ja nii palju headust korraga jõuluaea mahub.
terve öö sai nüüd asjade üle järele mõelda.. ja ega targemaks ei saanudki. lihtsalt jälle raisata uneaega, mis on niigi rariteet. aga mõned põhjused on osavad sellist olukorda põhjustama. ma ei viitsi vinguda igal pool nähtavalt, pigem istun omaette, kannatan, kui ei soovita asju selgeks rääkida, ning räägin vaid nendega, kes mõistavad ja kellel on juba ammu kõrini.

telefon lendab seina varsti, selle vilkumine ajab hirmsasti närvi.

coldplay - the hardest part

uus blogipilt on sellest, kus ma tahaksin alati oma jõulud ja aastavahetuse ning üldse peaaegu kogu aja veeta. Viin on võluvaim, koduseim ja kutsuvaim linn maailmas.

kommertspüha(päev)

jõulupostitus tuleb sel aastal pisut veinine, natuke tige ja natuke rõõmus ka. esiteks, neile, kes suudavad jõule nautida kui ilusat perekeskset tähtpäeva, südamlike kingituste ja soojustundega südames - te olete õnnelikud inimesed ja ärge eales laske ühelgi küünikul seda enda jaoks ära rikkuda.
teistele mõttekaaslastele - ilusat rahvusvahelist sotsiaalpornot! (või siis kaastunne üksi veedetud masendava aja pärast. I SO feel your pain..) eriti äge on veel, kui keegi suudab tuju veel rohkem sinnasamusesse keerata kui see suurima perekondliku püha üksi veetmisest juba on. aga ei, me ei süüdista siin kedagi, lihtsalt juhime tähelepanu sellele, mida muidu ei märgata. jah, ma juba teietan ennast.

siiski, L on pühadekuninganna, kes päästis mu päeva ja jõulud ja elu ja.. siit tuleb nüüd see suur kiidukõne, mida ma IDEAALSET jõulukinki vastu võttes ei suutnud kokku panna. jäägu see siiski hetkel veel privaatseks. lihtsalt et Sa teaksid - Su kingitus oli kirjeldamatult ilus ja südamlik :)
üllataval kombel oli jõuluõhtu emaga ka positiivne. oli see siis odava peetveini tekitatud õhkkond või juhuslik klapp, aga nii hästi pole me ammu läbi saanud ja isegi mu kinginali läks tema huumoriga seekord kokku.

kord aastas võib neid jõule pidada küll, vähemalt jõuluõhtut.

wham - last christmas

you burn the books you've never read

mõned päevad tagasi seisime E'ga toidupoes järjekorras, kui ta ühtäkki leidis, et kusagil lõhnab miski nagu ingver ja nentis, et ingver tekitab temas väga kahemõttelisi tundeid. vastasin, et minu tunded ingveri suhtes on küllaltki ühemõttelised.

sageli on asjade tagapõhi palju suurem kui asi ise. nii on raske anda objektiivset hinnangut või tunda ühemõttelisi tundeid. sisuliselt korduva "klassika" kohta ei tohi öelda mainstream, sest siis solvuvad need, kes end erilisteks ainuõigete hinnangutega asjaarmastajateks peavad. kuid mis vahe on mainstreamil ja klassikal, kui mõlemat hindab tuim enamus? on siis ainuõige see, kui üks enamus peab end paremaks, sisukaks loomeinimkonnaks, ning teine tembeldatakse halliks massiks, tühiseks lambakarjaks, kes jooksevad üksteise järel pea ees tühjusesse?

pean tunnistama, et pidasin ennastki kunagi selliseks kultuuri- ja loomeinimeseks, kellel õigus teistele ülevalt alla vaadata ja nende maitset kritiseerida. võib-olla oli tegu eelneva kooli kasvatuse tulemusega, võib-olla olin kunagi vales seltskonnas, või ehk kartsin muidu enda kohta kriitikat saada. "võtan kõiki ühtmoodi, sõltumata nende eelistustest ja eriomadustest"? see on valetamine. kuid "aktsepteerin fakti, et igaühel on oma nägemus, arvamus ja maitse, mis sageli erineb minu omast, kuid ei tähenda, et oleks ilmtingimata minu vaadetest halvem, kuna õigus vaielda ja sallimatusele on mõlemal" - see kõlab juba nagu tolerantsuse (sõna, mida nii palju vales kontekstis ja (tõsiselt) mõtlemata kasutatakse..) moto. usun tolerantsusesse, usun vabadusse, ei usu kellessegi peale iseenda.

..meenus mingi grey anatoomia tegelane, kes enesehinnangu üleval hoidmiseks endale pidevalt ilusaid asju päevikusse kirjutas ja mingeid jaburaid mõtteteri korrutas. that is not the case, osa emotsioone tuli enne õndsasse unne jäämist lihtsalt välja lasta.

muse - muscle museum

all these demons, they keep me up all night

paar päeva veel ja on selle poolaastaga ühel pool. tahaks juba korralikult magada, soome sõita ja seda imelist jõululõhna, mis tekib, kui ühendada kuusk ja piparkoogid. koolis on ka kuusk, jõulutuled, jõulutähed kohviku laudadel ja uskumatult kodune juba, aga see pole ju ometi sama.

http://www.skyplus.fm/?cmd=gallery2_image&id=7363&fb_comment_id=fbc_10150408271491283_19921014_10150418859886283#f6b13714c319ec - siin saate hääletada meie klassi jõulubeebi poolt. palun kõigil oma hääl anda, et üheskoos Jessule ja tema emmele rõõmu teha :)


selle aasta missioon on omatehtud jõulukingid. lõbus on meisterdada, loodetavasti kõigile meeldivad ka.


leidsin ühe päris hea arvustaja blogi muide. http://danzumees.blogspot.com/ arvatavasti seetõttu, et autor näeb paljusid asju nagu ma ise. vähemalt ristikivi "hingede öö" kohta kirjutatu vastas peaaegu sõna-sõnalt mu enda mõtetele.
ega muud polegi teha öösiti kui lugeda ja elulistel teemadel mõtiskleda, kui miskid asjad alateadvuses möllavad ja pidevat ärevust üleval hoiavad. oh! selle kohta on laul ju ka olemas.

agent m - painaja

tuesday morning coffee & pancakes

eile tuli esimene lumi maha. kogu see nõmedus, millega päev algas, kestis täpselt kolmveerand kolmeni päeval ja sealt edasi muutus elu ilusaks ja heaks. ja millalgi õhtul tekkis winter wonderland ka.
aga mina õue minna ei saa, sest, tubli tüdruk nagu ma olen, lõhkusin ära oma ainsad talvesaapad. eile hommikul bussi peale joostes käis järsku krõmps! ja üks konts oli tervenisti alt läinud. lõbus oli veerand tundi koju tagasi koperdada ka, õnneks oli pime ja veel vähe inimesi liikvel.

imetabased jäädvustused nädalavahetuse suursündmusest said ka läbi vaadatud ja nagisse riputatud. selle üle ma olen uhke kohe, jube palju võttis aega. just seda aega, mida teatavasti oleks pidanud hoopis ühiskonna kodutöö aretamiseks rakendama. kogu aeg on lihtsalt tunne, justkui aega oleks palju rohkem kui poolteist nädalat, et sada asja ära teha.

..kui ma eile hommikul olin täiesti veendunud, et blogin õhtul mingit hala, noh, nüüd on igatahes maailmavalu jälle üle läinud ja jõulueelse pühapäevahommiku tunne. ah jaa, päkapikud tõid mulle advendikalendri! lõin selle kohe suure naelaga seina ka.


three days grace - wake up