mõned päevad tagasi seisime E'ga toidupoes järjekorras, kui ta ühtäkki leidis, et kusagil lõhnab miski nagu ingver ja nentis, et ingver tekitab temas väga kahemõttelisi tundeid. vastasin, et minu tunded ingveri suhtes on küllaltki ühemõttelised.
sageli on asjade tagapõhi palju suurem kui asi ise. nii on raske anda objektiivset hinnangut või tunda ühemõttelisi tundeid. sisuliselt korduva "klassika" kohta ei tohi öelda mainstream, sest siis solvuvad need, kes end erilisteks ainuõigete hinnangutega asjaarmastajateks peavad. kuid mis vahe on mainstreamil ja klassikal, kui mõlemat hindab tuim enamus? on siis ainuõige see, kui üks enamus peab end paremaks, sisukaks loomeinimkonnaks, ning teine tembeldatakse halliks massiks, tühiseks lambakarjaks, kes jooksevad üksteise järel pea ees tühjusesse?
pean tunnistama, et pidasin ennastki kunagi selliseks kultuuri- ja loomeinimeseks, kellel õigus teistele ülevalt alla vaadata ja nende maitset kritiseerida. võib-olla oli tegu eelneva kooli kasvatuse tulemusega, võib-olla olin kunagi vales seltskonnas, või ehk kartsin muidu enda kohta kriitikat saada. "võtan kõiki ühtmoodi, sõltumata nende eelistustest ja eriomadustest"? see on valetamine. kuid "aktsepteerin fakti, et igaühel on oma nägemus, arvamus ja maitse, mis sageli erineb minu omast, kuid ei tähenda, et oleks ilmtingimata minu vaadetest halvem, kuna õigus vaielda ja sallimatusele on mõlemal" - see kõlab juba nagu tolerantsuse (sõna, mida nii palju vales kontekstis ja (tõsiselt) mõtlemata kasutatakse..) moto. usun tolerantsusesse, usun vabadusse, ei usu kellessegi peale iseenda.
..meenus mingi grey anatoomia tegelane, kes enesehinnangu üleval hoidmiseks endale pidevalt ilusaid asju päevikusse kirjutas ja mingeid jaburaid mõtteteri korrutas. that is not the case, osa emotsioone tuli enne õndsasse unne jäämist lihtsalt välja lasta.
muse - muscle museum
sageli on asjade tagapõhi palju suurem kui asi ise. nii on raske anda objektiivset hinnangut või tunda ühemõttelisi tundeid. sisuliselt korduva "klassika" kohta ei tohi öelda mainstream, sest siis solvuvad need, kes end erilisteks ainuõigete hinnangutega asjaarmastajateks peavad. kuid mis vahe on mainstreamil ja klassikal, kui mõlemat hindab tuim enamus? on siis ainuõige see, kui üks enamus peab end paremaks, sisukaks loomeinimkonnaks, ning teine tembeldatakse halliks massiks, tühiseks lambakarjaks, kes jooksevad üksteise järel pea ees tühjusesse?
pean tunnistama, et pidasin ennastki kunagi selliseks kultuuri- ja loomeinimeseks, kellel õigus teistele ülevalt alla vaadata ja nende maitset kritiseerida. võib-olla oli tegu eelneva kooli kasvatuse tulemusega, võib-olla olin kunagi vales seltskonnas, või ehk kartsin muidu enda kohta kriitikat saada. "võtan kõiki ühtmoodi, sõltumata nende eelistustest ja eriomadustest"? see on valetamine. kuid "aktsepteerin fakti, et igaühel on oma nägemus, arvamus ja maitse, mis sageli erineb minu omast, kuid ei tähenda, et oleks ilmtingimata minu vaadetest halvem, kuna õigus vaielda ja sallimatusele on mõlemal" - see kõlab juba nagu tolerantsuse (sõna, mida nii palju vales kontekstis ja (tõsiselt) mõtlemata kasutatakse..) moto. usun tolerantsusesse, usun vabadusse, ei usu kellessegi peale iseenda.
..meenus mingi grey anatoomia tegelane, kes enesehinnangu üleval hoidmiseks endale pidevalt ilusaid asju päevikusse kirjutas ja mingeid jaburaid mõtteteri korrutas. that is not the case, osa emotsioone tuli enne õndsasse unne jäämist lihtsalt välja lasta.
muse - muscle museum
No comments:
Post a Comment