beebijuttu

keegi või miski on jälle mu magamistoa seina sisse elama kolinud. mõned aastad tagasi oli sama nali - iga natukese aja tagant käib mingi undamine. vahepeal prääksub nagu part. siis sumiseks justkui hiidvaablane. seejärel meenutab hääl juba tubasel toonil inimkõnet. naabreid mul ei ole, muide. kummitusi ei tea samuti olevat. 

mitte et ma nüüd hullult kardaksin või midagi sellist, aga ebameeldiv on öösel üritada uinuda, kui mingi nähtamatu tegelane muudkui undab. kui hääl valjemaks läheb, tekib paratamatult tunne, et tuleb läbi seina sisse kohe.. kuna see majakülg on naabrite aias, siis ei saa ma vaatama ka minna, kes mul magada ei lase. 

nii ma siis olen üleval ja mõtlen asjade üle. üsna sageli taban end mõttelt, kas ma ikka teen Regina kasvatamisel kõike õigesti? mu ümber on nii palju emasid, kes teevad hoopis teisiti ja nende lapsed on ka täiesti elu ja tervise juures ning tublid. näiteks üks rääkis, et tema 1-kuune beebi sööb jäätist. teise 10-kuune ei kanna õues isegi 12 kraadiga mütsi. kolmas räägib, kuidas tema laps sai sünnist saati putru ja kõike, mis kodus peenral kasvas, neljanda 7-kuune veedab suure osa päevast käimistoolis, sest talle ju meeldib..

ja siis veel kõik blogijad, kellel on kõigil imelapsed, kes 5-kuuselt kõnnivad ja 7-kuuselt räägivad. alguses lugesin üsna usinalt samavanade laste emade blogisid, aga mingil hetkel hakkasid kõik närvidele käima. just see, kui inimene tegi midagi minu arvates valesti, aga kõik "fännid" kaagutasid kaasa. niisiis selle asemel, et oma närve rikkuda, jätsin edaspidi need leheküljed avamata. praeguseks on jäänud veel üks sarnase mõtteviisiga sümpaatne emme mu igapäevaselt loetavate blogide nimekirja.

õnneks on olemas selline tädi nagu Ülle Lember, kes räägib täpselt sellist juttu, nagu mina asjadest arvan. et kõige parem on lasta asjadel loomulikult kulgeda ning kasvada ja areneda koos lapsega. mitte teha unekooli ajal, mil laps otsib lähedust ja turvatunnet, vaid lasta tal õppida ise uinuma. anda talle süüa siis, kui ta seda soovib, kuna beebi ei tunne kella, vaid nälga. nautida seda lühikest aega, mil oled selle väikse tegelase jaoks kogu maailm, mitte kippuda varakult lapse juurest ära. 

lisaks olen ma 100% rinnapiimausku (lisatoiduga alustasime 6-kuuselt, päriselt mingi huvi muu söögi vastu tekkis 7-kuuselt), kuigi enne sünnitust tundus see mulle imelik, ning hoian kaarega eemale igasugustest lamamis-, käimis-ja hüppetoolidest ja muudest ebaloomulikest vahenditest. kuna mul on omast käest võtta proua beebikool isiklikult (ema on aastaid beebikooli teinud, ka näiteks Ülle Liivamägi perekoolis), siis saame teha hoopis arendavaid laule ja mänge.

muide, 8-kuune Regina kaalub 9kg, on 70cm pikk, roomab, käputab, istub ilma toeta, ootab teise hamba lõikumist, sööb 2-3 korda päevas keedetud/küpsetatud köögivilja, toruga pakis püreed või midagi muud sellist, mida ise saab hoida, ja piima nii palju kui tahab, magab päeval kaks korda 1-3 tundi, öösel 10-11 tundi (sööb 1-2 korda), lööb käsi kokku, lehvitab, seletab palju oma keeles, arusaadavad on "emmmmm..(e)" ja "mmm.."(kontekstis söök), ei võõrasta üldse, vaid naudib seltskonda ja tähelepanu keskpunktis olemist. igati tubli laps on. 

aga ikka tekib vahel tunne, et äkki peaks midagi teisiti tegema. või vastupidi, tekib küsimus, et kui mõnel on juba kolmas-neljas-viies laps, miks ta siis selliseid jaburusi teeb?

koduperenaiste ajaviiteviisid

tahtsin tegelikult juba pühapäeval oma tegemistest kirjutada, aga kuidagi läks nii, et puhkasin veel mitu päeva eelmise nädala ettevõtmistest välja.

meie tänava aktivistid nimelt korraldasid tänavalaada. teadsin tegelikult sellest ettevõtmisest juba paar kuud tagasi, aga Reginaga kahekesi kodus olles tundus oma aiamüügi korraldamine natuke üle jõu käiv mõte. ausalt öeldes läks vahepeal meelestki.

kolmapäeval avastasin laadakuulutuse linnaosalehe esikaanelt ja mainisin L'le, et vaadaku - pildil oli üks mu naabrinaine, keda ta näinud polnud. selle peale ütles L saatuslikud sõnad "võiks ka teha" ja nii see läks.

mõne päevaga kahe kodu ühist aiamüüki-kohvikut korraldada on muide päris keeruline ettevõtmine. eriti kuna suur osa mu aiamööblit oli kasvuhoonejäänustes võssa kasvanud, kapist leidsin kümnetele müügiks mõeldud riietele kolm riidepuud, ükski koogiretsept polnud tublide koduperenaistega võistlemiseks sobilik (et tordipulber ja vesi nt) ja L'il oli tarvis veel kursusetöö ära kaitsta. 

kuna ma aga sattusin vahetult pärast idee tekkimist jutustama ürituse peakorraldajaga ja talle möödaminnes mainisin, et äkki..., siis oli otsustatud, et peab tegema. teades mind, kuivõrd kannustatud ma oma enesetõestamisvajadusest olen, siis on selge, et asi õnnestus. öösiti tegin plaane ja päeval igal võimalikul hetkel sorteerisin, pesin, kleepisin, joonistasin, otsisin, tõstsin asju ühest kohast teise.. ja lõpuks oli väga äge üritus! 

tänava peale kokku saadi üle 40 müüja. rahvast oli kokku tulnud tuhande ringis. me tegime paremat äri kui ma julgesin arvata. lootsin, et saan vähemalt oma panustatud raha tagasi, riidepuude ja koogimaterjali eest, aga lõpuks jäime nii palju plussi, et mu teenitud tunnitasu oli topelt nii palju kui tööl käies. oleks ilmselt suuremgi olnud, kui me poleks põhialast pisut eemale jäänud. 

suure otsingu tagajärjel leidsin ka maailma parima šokolaadikoogi retsepti:

sulata veevannis 200gr Bitterit ja 200gr võid. 

sega sisse 200gr suhkrut, 4 muna ja 1 spl jahu. 

küpseta ümmarguses vormis 180 kraadi juures 25 min.

täpselt nii ongi, mune ei pea isegi lahti lööma. 

seda kooki teen kindlasti veel lähipäevil, ise tahaks ka ikka süüa. 

kohe, kui olen võimeline jälle poodi minema, sest ma olen natuke invaliid praegu. vasaku jala väike varvas kohtus eile diivaniga, käis kraks ja nüüd on see lilla ja paistes ning kõndimise soovi väga ei teki. tean paari aasta tagusest kogemusest, et traumapunkt sellise õnnetuse puhul ei aita, kuna väikest varvast nagunii lahasesse ei panda ja päris pooleks pole luu ka läinud, lihtsalt mõra. ropendama ajab ikka, kui kogemata liigutada/astuda/tõsta seda jalga.

ja kuna ma juba pikka aega praktiliselt üldse mingeid sõimusõnu kasutanud pole, siis kõlab see nii jaburalt, et tahaks nutta ja naerda korraga..

kuidas ebaõnnestunult protestida

käisime täna ametlikult L'i sünnipäeva tähistamas: lemmikus sushikohas söömas ja armsaimas kohvikus kohvi joomas. kuna ma viimasel ajal käin vähe sedasi väljas (kui üldse), siis ma ikka väga nautisin seda. 

istusime oma harjumuspärases lauas cappuccinotassi taga ja üle tee, Sõpruse ees, käis mingi üritus. ausalt öeldes ei pööranud me sellele eriti tähelepanu, kuna meie sinna saabudes esines seal bänd, mille kohta ma eemalt kuulates küsisin "kas see on anne veski vä?". ei olnud, hoopis mingi mees laulis. 

järsku hakkas väga tuttav muusika kostma. röögatasin, et "appi, see on nii hea lugu!!!" ja tormasin välja üle teenindaja, kes ukseaugus seisis ja ka üritust vaatas. tegin tolle ees kolmandat korda poole tunni jooksul oma margi täis ja L'il on mingi oma värk ka selle tüübiga, aga see selleks. 

"Sylvester otsustab surra" oli see lugu. ümisesin mingi toru najal seistes kaasa ja vaatasin, et mõnus rahvas tundub lava ees olevat. tegime tiiru ümber platsi, vaatasime, et oi, mingi vikerkaarevärviline üritus ja leidsime Leika, keda polnud näinud vist... pakuks, et juba kolm aastat? hiljuti just rääkisime, et peaks kokku saama, aga see juhtus nüüd täiesti spontaanselt.

aga läbi kukkunud protestiavaldusest rääkides: platsi kõrvale oli keegi morni näoga mees riputanud suure plakati sõnumiga, et kaitseme eesti inimesi, abielu = mees ja naine. leidsin, et, ehkki olen samuti eesti inimene, siis ma tema kaitsmist otseselt ei vaja ning Leika sõnul polnud viimase kolme tunni jooksul keegi seda soovinud, vähemalt oli morn mees kogu selle aja tigedalt üksi oma plakati kõrval seisnud. vahepeal liitus temaga küll üks rimi kilekotiga mees, aga too vaatas hoopis kontserti... 

kui ta poleks nii mõttetu üritusega seal olnud, siis mul ilmselt oleks temast kahju hakanud, vaadates kui truult ta oma sildi kõrval seistes seda rahvast põrnitses, ehkki päike paistis silma ja keegi temast välja ei teinud. näha oli, et kohale tulnud inimesed nautisid head muusikat ja ilusat ilma ning neil oli sügavalt savi, kes kellega koos elab. 

muide, täna kirjutas Jumal ka sel teemal humoorika arvamusloo. kahjuks ei lase mobiiliäpp mul siia linkida, aga kellel huvi tekkis, siis otsige üles! 

vot jah, inimesed, keda ma ei mõista, on erinevat tüüpi diskrimineerijad: rassistid, homofoobid jms kastielanikud. mulle ei mahu pähe, kuidas saab kedagi vihata millegi sellise pärast, mida too inimene ise valida ei saa. keegi ei sünni teistest paremana. ideaalses maailmas kujundaks inimese teod ja iseloom teiste suhtumise temasse, mitte nahavärv, orientatsioon ega puue. kõik inimesed ei peagi üksteisele meeldima, aga (eel)arvamus saab olla ka neutraalne. 

erinevus rikastab!

unenägudest

viimasel ajal näen ma pidevalt unes kahte asja: 

esimene variant on kuhugi trippimine. alati on mõnus seltskond ja selline suvine ja vaba tunne, nagu ikka, kui näiteks L'iga mööda Soomet ringi sõidame. Soome igatsus on mul kogu aeg peal, kuna pole seal nüüd juba üle aasta käinud. kogu selle aja olen järjest aastaaegade vaheldudes tundnud puudust soojadest suvepäevadest ja festaritest kusagil Soome pärapõrgus, pimedal sügisõhtul mõnusas kohvikus hõõgveini joomisest ja seejärel mööda mere äärt sadamasse jooksmisest,  talvisest jõulumaast ja sellest kevade lõhnast, mis on Helsinkis aprillikuu öösiti. pole ime, et ma siis selliseid asju unes näen. tuleb ikka esimesel võimalusel üks üle lahe sõit ette võtta. 

teine unenägu, mis pidevalt kordub, on hoopis süngem. rääkisin eile V'le, oma heale sakslasest sõbrale, et tegu on vist mu suurima alateadliku hirmuga. viimases unenäos nimelt oli tema ka ja kuna ma pikka aega teda unes pole näinud, siis oli antud kontekst eriti imelik. 

nimelt olime kuhugi teel. ilmselgelt reisil siis jälle. L oli minu meelest seal ja mõned sõbrad veel. sattusime juhuslikult ööbima hotelli, kuhu V ka toa oli võtnud, kuna oli ka reisil kuhugi. see hotell oli väga creepy, sest (tõntõntõntõõ..) see oli peaaegu täiesti pime ja trepid olid ilma piireteta, nii et kui koperdada või kogemata viltu astuda, siis võis kümne korruse jagu tühjusesse kukkuda. 

selliseid treppe olen ma üksjagu unes näinud, erinevates tuttavates ja võõrastes kohtades, trepp on alati ühesugune ja hirmutab mind unes kohutavalt, nii et ärgates on ka veel vastik tunne. 

huvitav oleks teada, kuidas mõni unenäotark sellist asja põhjendaks. eks iga psühholoogihakatis võiks siin rääkida kohe, et mul on alateadlik hirm oma elus teha vale samm vms, aga võib-olla unenäod ei ole nii üheselt võetavad?