mitte et ma nüüd hullult kardaksin või midagi sellist, aga ebameeldiv on öösel üritada uinuda, kui mingi nähtamatu tegelane muudkui undab. kui hääl valjemaks läheb, tekib paratamatult tunne, et tuleb läbi seina sisse kohe.. kuna see majakülg on naabrite aias, siis ei saa ma vaatama ka minna, kes mul magada ei lase.
nii ma siis olen üleval ja mõtlen asjade üle. üsna sageli taban end mõttelt, kas ma ikka teen Regina kasvatamisel kõike õigesti? mu ümber on nii palju emasid, kes teevad hoopis teisiti ja nende lapsed on ka täiesti elu ja tervise juures ning tublid. näiteks üks rääkis, et tema 1-kuune beebi sööb jäätist. teise 10-kuune ei kanna õues isegi 12 kraadiga mütsi. kolmas räägib, kuidas tema laps sai sünnist saati putru ja kõike, mis kodus peenral kasvas, neljanda 7-kuune veedab suure osa päevast käimistoolis, sest talle ju meeldib..
ja siis veel kõik blogijad, kellel on kõigil imelapsed, kes 5-kuuselt kõnnivad ja 7-kuuselt räägivad. alguses lugesin üsna usinalt samavanade laste emade blogisid, aga mingil hetkel hakkasid kõik närvidele käima. just see, kui inimene tegi midagi minu arvates valesti, aga kõik "fännid" kaagutasid kaasa. niisiis selle asemel, et oma närve rikkuda, jätsin edaspidi need leheküljed avamata. praeguseks on jäänud veel üks sarnase mõtteviisiga sümpaatne emme mu igapäevaselt loetavate blogide nimekirja.
õnneks on olemas selline tädi nagu Ülle Lember, kes räägib täpselt sellist juttu, nagu mina asjadest arvan. et kõige parem on lasta asjadel loomulikult kulgeda ning kasvada ja areneda koos lapsega. mitte teha unekooli ajal, mil laps otsib lähedust ja turvatunnet, vaid lasta tal õppida ise uinuma. anda talle süüa siis, kui ta seda soovib, kuna beebi ei tunne kella, vaid nälga. nautida seda lühikest aega, mil oled selle väikse tegelase jaoks kogu maailm, mitte kippuda varakult lapse juurest ära.
lisaks olen ma 100% rinnapiimausku (lisatoiduga alustasime 6-kuuselt, päriselt mingi huvi muu söögi vastu tekkis 7-kuuselt), kuigi enne sünnitust tundus see mulle imelik, ning hoian kaarega eemale igasugustest lamamis-, käimis-ja hüppetoolidest ja muudest ebaloomulikest vahenditest. kuna mul on omast käest võtta proua beebikool isiklikult (ema on aastaid beebikooli teinud, ka näiteks Ülle Liivamägi perekoolis), siis saame teha hoopis arendavaid laule ja mänge.
muide, 8-kuune Regina kaalub 9kg, on 70cm pikk, roomab, käputab, istub ilma toeta, ootab teise hamba lõikumist, sööb 2-3 korda päevas keedetud/küpsetatud köögivilja, toruga pakis püreed või midagi muud sellist, mida ise saab hoida, ja piima nii palju kui tahab, magab päeval kaks korda 1-3 tundi, öösel 10-11 tundi (sööb 1-2 korda), lööb käsi kokku, lehvitab, seletab palju oma keeles, arusaadavad on "emmmmm..(e)" ja "mmm.."(kontekstis söök), ei võõrasta üldse, vaid naudib seltskonda ja tähelepanu keskpunktis olemist. igati tubli laps on.
aga ikka tekib vahel tunne, et äkki peaks midagi teisiti tegema. või vastupidi, tekib küsimus, et kui mõnel on juba kolmas-neljas-viies laps, miks ta siis selliseid jaburusi teeb?
No comments:
Post a Comment