meie tänava aktivistid nimelt korraldasid tänavalaada. teadsin tegelikult sellest ettevõtmisest juba paar kuud tagasi, aga Reginaga kahekesi kodus olles tundus oma aiamüügi korraldamine natuke üle jõu käiv mõte. ausalt öeldes läks vahepeal meelestki.
kolmapäeval avastasin laadakuulutuse linnaosalehe esikaanelt ja mainisin L'le, et vaadaku - pildil oli üks mu naabrinaine, keda ta näinud polnud. selle peale ütles L saatuslikud sõnad "võiks ka teha" ja nii see läks.
mõne päevaga kahe kodu ühist aiamüüki-kohvikut korraldada on muide päris keeruline ettevõtmine. eriti kuna suur osa mu aiamööblit oli kasvuhoonejäänustes võssa kasvanud, kapist leidsin kümnetele müügiks mõeldud riietele kolm riidepuud, ükski koogiretsept polnud tublide koduperenaistega võistlemiseks sobilik (et tordipulber ja vesi nt) ja L'il oli tarvis veel kursusetöö ära kaitsta.
kuna ma aga sattusin vahetult pärast idee tekkimist jutustama ürituse peakorraldajaga ja talle möödaminnes mainisin, et äkki..., siis oli otsustatud, et peab tegema. teades mind, kuivõrd kannustatud ma oma enesetõestamisvajadusest olen, siis on selge, et asi õnnestus. öösiti tegin plaane ja päeval igal võimalikul hetkel sorteerisin, pesin, kleepisin, joonistasin, otsisin, tõstsin asju ühest kohast teise.. ja lõpuks oli väga äge üritus!
tänava peale kokku saadi üle 40 müüja. rahvast oli kokku tulnud tuhande ringis. me tegime paremat äri kui ma julgesin arvata. lootsin, et saan vähemalt oma panustatud raha tagasi, riidepuude ja koogimaterjali eest, aga lõpuks jäime nii palju plussi, et mu teenitud tunnitasu oli topelt nii palju kui tööl käies. oleks ilmselt suuremgi olnud, kui me poleks põhialast pisut eemale jäänud.
suure otsingu tagajärjel leidsin ka maailma parima šokolaadikoogi retsepti:
sulata veevannis 200gr Bitterit ja 200gr võid.
sega sisse 200gr suhkrut, 4 muna ja 1 spl jahu.
küpseta ümmarguses vormis 180 kraadi juures 25 min.
täpselt nii ongi, mune ei pea isegi lahti lööma.
seda kooki teen kindlasti veel lähipäevil, ise tahaks ka ikka süüa.
kohe, kui olen võimeline jälle poodi minema, sest ma olen natuke invaliid praegu. vasaku jala väike varvas kohtus eile diivaniga, käis kraks ja nüüd on see lilla ja paistes ning kõndimise soovi väga ei teki. tean paari aasta tagusest kogemusest, et traumapunkt sellise õnnetuse puhul ei aita, kuna väikest varvast nagunii lahasesse ei panda ja päris pooleks pole luu ka läinud, lihtsalt mõra. ropendama ajab ikka, kui kogemata liigutada/astuda/tõsta seda jalga.
ja kuna ma juba pikka aega praktiliselt üldse mingeid sõimusõnu kasutanud pole, siis kõlab see nii jaburalt, et tahaks nutta ja naerda korraga..
No comments:
Post a Comment