nägin unes, et jätsin oma koti raamatukogu ette maha ja sealt varastati kõik mu dokumendid ja sularaha, mu õudusttekitavalt katkine rahakott pandi tagasi ning alles jäid ka võtmed ning miskipärast tundus väga oluline, et ka nätsupakk! ning feissbukki otsingukuulutuse üles panemiseks pidin tegema selleteemalise ettekande võõrastele põhikoolivanuses "klassikaaslastele". mida kõike ka aju välja ei mõtleks, et vaheldust tekitada..
hea oli muidugi ärgata ja avastada, et ma polegi nii puudega, et käekoti tänavale maha jätan. pealegi on lähenev jõuluaeg mu eelarvesse nii suure augu söönud, et ei saaks toda varast eriti millegagi rõõmustada. kui, siis ehk selle naeruväärse pildiga 13-aastasest helinast, mille seb-pank igal aastal rõõmsasti mu tudengikaardile kleebib. olen selles suhtes juba ammu alla andnud. paar aastat tagasi võtsin isegi pildi kontorisse kaasa, aga kaart oli juba valmis tehtud. ja tegelikult pole ju vahet, millega ma viibutan.
tunnistan nüüd ausalt üles, et olen ikka ise ka süüdi oma ressurssidega toimunud hävingus. esiteks kipun, kui nädalas korra poodi või pakile järgi õnnestub minna, igasugu naljakaid asju kokku ostma. viimati oli mul hirmsasti tarvis nunnut teesõela, mida anti komplektis 15€ maksnud jõuluteega. random fact: mul oli kodus enne juba vähemalt kolme erinevat jõuluteed..
teiseks: mulle meeldib kohutavalt endale kingitusi teha. noh, sünnipäevaks ja jõuluks ja nii. väiksena oli väga oluline ikka see, et kingitused oleks üllatus ja tundusid alati jube head. mingist hetkest kui oma raha hakkas liikuma, siis aga hakkas mulle rohkem meeldima ise endale kingitusi osta. võtta mingi suurem summa raha ja panna see millegi ainult meeldiva alla, hoolimata asja praktilisusest, lihtsalt soetada midagi plaanivälist ja meeldivat. ilmselt kui ma nüüd tunnistan, et need kingid mulle ka teistest lõpuks rohkem meeldivad, siis ei too jõuluvana mulle sel aastal midagi.. aga pole hullu, sest mu enda jõulukink sõidab juba austriast siiapoole :)
btw, kas ma olen ainus, kellele laima reklaam lihtsalt õõvastav tundub? tekitab minus tungiva soovi annetada puudega noortele, mitte šokolaadi süüa. ja seda ka läbi mingi šokiteraapia. õõhhh.
No comments:
Post a Comment