kui kõik hääbuv on hääbunud, surev surnud ja mälestused tuhmunud, langeb valge loor neile peale ja hävitab kõik jäljed. vaid juhul, kui oled suutnud kogu selle halli sombuse niiskuse keskele teha lõkke, võib see kattesse augu kõrvetada ja edasi põleda. ja nii oled ühel hetkel üksi oma tulega, kõnnid mööda valkjat pinda ja su jalad trambivad puruks viimasedki jäägid, mis sügavustesse surutuna veel alles on.

ja see kõik tähendab valusat uuestisündi, taaskordset algust, unistamist unustusest, lootusetu lootmist, kättesaamatu kätte saamist ja olematu olemist, kus sinust saab keegi hoopis teine, keda sa veel päris hästi ei tunne, kuid kes võibki olla sina.. tegelikult. ja sa ei tunne enam kedagi, ainult midagi, mis juhib sind pimesi ja sind ei huvita sugugi, kas hukatusse või nirvaanasse, sa tead vaid, et ei suuda sellele vastu panna ja allud, ehkki olid viimati allutamatu.

ja su sees kisendab see, mis oli varem vaikus ja elab miski, mida pidasid elutuks.



dave feldstein - invisible