sain täna ühe e-maili. mulle pakuti isiklikult, eelisjärjekorras mu unistuste tööd. või noh, tööd, mida ma olen ammu väga-väga tahtnud. ja ma ei saa seda vastu võtta, sest ilmselgelt on ajastus paigast ära. see lihtsalt tapab mind praegu seest. teatavasti ei tule selliseid elu võimalusi just kuigi tihti ja väga valus ja raske on ära öelda.
samas ma ei saa öelda, et kahetseksin seda otsust (ütleme, et tegu on ikka otsusega), sest iga päev annab mulle nii palju. taban ennast mitu korda päevas mõttelt, et nii ilus ja hea on elu. just oleviku mõttes. kui ma peaaegu terve oma elu veetsin mingit ilusat tulevikku oodates, siis nüüd lõpuks hindan ma just seda, mis praegu on. igat kordumatut hetke.
praegu siin kirjutades ja vahepeal magavat Reginat piiludes, tundes, kuidas soe päike mu selga paitab ja värske kevadõhk aknast sisse voogab, ei vahetaks ma seda emotsiooni elusees ka selle unistuste töö vastu.
No comments:
Post a Comment