tsau, mis teed

üldiselt käivad mulle väga paljud inimesed närvidele ning see on jälle ilusasti vastuolus sellega, et muidu mulle hirmsasti liigikaaslased meeldivad. tihtipeale kipub lihtsalt nii olema, et nad eemalt vaadates palju meeldivamad on, kuid lähemal tundmaõppimisel avaldub igasugu eemaletõukavaid iseloomuomadusi. või on mul lihtsalt raske päev või peavalu või saab pisikestest tüütustest karikas täis.

ja siis kirjutab keegi mulle "tsau". vastan samaga. "mis teed/teete?" kõik, mul kaob kogu viitsimine suhelda ja asendub tüdimusest sarkasmiga. kui ma siin sinuga hetkel vestlen, siis ega vist pea peal seistes seebimulle ei puhu ju, või mis? lisaks on ilmselge, et sa ei hakanud rääkima suurest huvist mu hetketegemiste vastu. 

olgu, olen neelanud alla vastiku käitumise ja oleme lobisenud, kuid tekkinud on paarikümneminutiline paus. "Helina" alustab ta. ja nüüd ta OOTAB. ootab kas või TUNDE, et ma küsiks "noo?", et ta saaks edasi rääkida. kujutan ette, kuidas ta passib klaasistunud silmadega avatud vestluseakent, et ometi saaks rahuldatud tema tähelepanuvajadus. kohe, kui olen huvi üles näidanud, hakkavad sõrmed kibekiiresti uuesti käima. sekundipealt. 

"tead" kirjutab ta ning jääb ootama. ainult selleks, et saaksin vastata "tõenäoliselt mitte". ei tea ega tahagi, huvi kadus juba sellise loo alguse tõttu. aga nähtavasti saan teada. asja võib veel ilustada fraasidega "ma ei tea, kuidas seda öelda" või "ma ei tea kas ma julgen seda üldse rääkida". mida ma nüüd tegema pean? paluma, et räägi, mind nii huvitab? ma ei saa sinu eest seda teha ka, et kiirendada protsessi.

ja lõpuks kui mul sellisest idiootsusest ära flipib, siis on kohe omg sa kõlad nii kurjalt. grow up, see ongi kuri maailm :D

billy talent - surrender