***

Õitsevate toomingate joovastav lõhn tekitas temas imeliku tunde. Nagu terve maailma rõõm ja valu oleks korraga tema väikesesse südamesse pugenud. Seda tunnet tahtis ta jagada vaid ühe inimesega.
"Ma armastan sind." Ta kartis neid sõnu. Ta kartis tunnet mida need sõnad väljendasid. Liiga hästi olid tal meeles aastatagused sündmused. Õnn. Pettumus. Valu. Ta polnud siiani sellest üle saanud. Kuid nüüd algas see otsast peale. Kuidas olla kindel et see ei kordu? "Ma armastan sind," oli talle tookord öeldud. Ainus mis ta valesti tegi oli see, et ta uskus. Uskus siiralt nende sõnade lausujat. Armastus. See oli tookord olnud nii lihtne, lausa endastmõistetav. Kahjuks pidi ta pettuma. Kui selline asi nagu armastus üldse eksisteeris, siis tundus, et temale polnud seda jätkunud. Selle teada saamine tegi väga haiget. Ent ühtki pisarat ei voolanud, ta hoidis kõik endale. Maailm ei vääri seda. Pole mõtet valada pisaraid kellegi pärast kes nii haiget teeb.
Taaskord need sõnad. "Ma armastan sind, ma ei jäta sind kunagi." Ta ju tahtis seda uskuda. Kuid ei suutnud. Ta ei tahtnud uuesti pettuda. "Ma armastan sind ka. Igavesti. Kuid mul on kahju.."