Ma tahaks olla jälle see väike armas süütu tüdruk, kes ma kunagi olin.. Tüdruk, kes naeris. Tüdruk, kes armastas ühtmoodi kevadet ja sügist, suve ja talve. Tüdruk, kes ei valetanud, ega teinud kellelegi haiget ei oma käe, ega sõna läbi. Tüdruk kes armastas maailma. Ta naeratas sellele nii, et maailm ka vastu naeratas. Tüdruk, kes hoolis. Kõigist ja kõigest. Tüdruk, kelle maailm on soe ja värviline. Tüdruk, kes ei teadnud, mis on masendus, või mis tunne on haiget saada..
Ma nägin teda täna, kui pärast meigi maha võtmist ja niiskete juuste kahte patsi punumist peeglisse vaatasin. Ta oli seal ja ta naeratas mulle. Tema silmades oli puhas rõõm. Ta sirutas mulle käe, et mind endaga mängima kutsuda, ent mina puutusin käega vaid külma klaasi.. Selle peale rõõmsa tüdruku ilme muutus. Tema silmist hakkasid voolama pisarad ning ma nägin peegelpildis taaskord ennast..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Niuks..
juhtub,
Post a Comment