life's sick.

ausõna, täna oli üle pika aja üks haigemaid päevi ning ma kardan, et see pole veel läbi.

üle päris mitme päeva käisin täna koolis. kõikides tundides (wow!). Kaaviari tund (ladina keel siis) oli täis klassikaks kujunenud keelevigu ja ilusaid lauseid ("Leiba meie igapäevane anna meile täna." ; "Inimesi ja veoloomi päästad."). miskipärast oli mul kogu aeg naljakas. võib-olla polnud ma lihtsalt harjunud nende inimestega, kes taaskord mu ümber olid.

Inglise keeles ma enam nii väga ei naernud, kuna esitada tuli kõne, millega ma Potti impressima pidin, kuna ta ootas minu avanemist enda jaoks. avanemise kohalt ma pole kindel, kuid kõne polnud ei skoor ega feil, täpselt sellele ma lootsingi. osavõtt kõnevõistlusest poleks minu puhul väga läbi läinud ning ma poleks viitsinud sellest kõrvale hiilimiseks mingit grippi otsida.

Eesti keele õpetaja andis mulle võimaluse teha kontrolltöö järele, mis tähendab küll lisakohustusi arvestuste nädalaks, kuid võimaldab mul perioodihindeks üle kahe saada. tahvli ees skoorisin ka.. peaaegu.

Enne matemaatikatundi leidis aset kahe sugupoole võitlus, milles jäi peale Saara, mu pinginaaber, kelle enesekaitse vaid pastaka abil vastase tooli vastu oli muljetavaldav. SKOOR! ühe ebameeldiva inimese ego jälle veidi alandatud. järgmiseks vast võetakse ette minu oma..

Hiljem kooli poole tagasi minnes, et sealt oma pusa võtta (õues oli metsikult külm lihtsalt), köitis mu tähelepanu üks vanem meesterahvas, kes palus abi välgumihkli tööle saamisel. et ma tema arvatavasti mõne pronksiaja metallikunstniku valmistatud seadeldisega suurt midagi peale hakata ei osanud, pakkusin talle tuld enda omast ning suure palumise ning pika venekeelse vestluse peale andsin viis krooni ka. tuli ju vaest inimest aidata..
ootamatult haaras ta minust kinni nind üritas mind tänutäheks suudelda. ja oleks see siis vaid põsemusina plaanitud olnud.. kolm korda pidin ma ta "njet, njet, njet!" karjudes eemale lükkama enne kui ta mu vabastas ning päästev telefonikõne mu ebameeldivast olukorrast päästis.
Arvatavasti just sellest liialt erutatuna pillasin maha ka oma viimase raha, mille üks pruunis jopes neiu rõõmsalt üles korjas. õnneks juhtis üks sõbralik naine mu tähelepanu sellele ja ma jooksin tüdrukule järele. üsna häbi oli seletada minu raha õnnelikule leidjale, et ma seda tagasi tahan. kui see poleks olnud mu taaskord kes teab kui pika aja söögiraha, oleks ma arvatavasti asja sinnapaika jätnud.
tänu sõbralikele inimestele ning minu eneseületamisele leidsid seekord Rimi singi-juustupirukad tagasitee minuni ^^