juba aastaid..? igatahes pikka aega tagasi, lubasin kirjutada esimesest septembrist ja sellest, kuidas kõik nüüd on. rusuv. (ei leidnud algselt õiget sõna, tahtsin 'suruv' kirjutada. näide minust kui elavast eesti keele sõnaraamatust ja konteksti sobivate sõnade kasutajast..)
kõik tuli liiga äkki. pole sugugi lõbus end ühtäkki matemaatikatunnist, kahtlase keelekasutusega ja imelike valemitega lehega tõtt vaatamast avastada. samas, toimunud muudatused teevad uue olukorra pisut huvitavamaks.
nüüd kõigest järjekorras. esimesel septembril üllatas meid klassi koosseisus toimunud muutus. meiega oli liitunud kaks noort ema ja üks tüüp, keda alguses sarimõrvariks peeti (and it speaks too!). vaeseke langes esimesel koolipäeval legolase rünnaku alla ning minu kaastunne sai hirmust võitu. vahetasime paar sõna. tuli välja, et ta oli pärit Siiri eelmisest koolist.
uueks klassivanemaks valisime ühiste hüüete saatel (nagu spartas, as Priit said) Uku. paar päeva hiljem tabasime ta morni näoga pikendatud õpilaspileteid jagamas.
meil on uus tund "voorused". pange nüüd see niigi imestust tekitav mõiste kristlikku võtmesse. jee.
koolis on masu, õpetajad ei saa isegi pastakaid endale lubada. kallis õppealajuhataja tuli heale lahendusele - suur osa tunde tehti 15 minutit lühemaks ning ajaloo- ja geograafiatunnid toimuvad nüüd terve lennu omasoolistega koos. Ilvarist oli kahju, kui ta viiekümne tüdruku ees üritas sisukaid lauseid koostada. "inimene, näiteks kõblas, on algelisem kui ader." on üks värvikamaid neist. vähemalt geograafiaõpetaja on nüüd õnnelik. ühes ruumis poolesaja neiuga - kas pole see iga mehe unistus?
muidu on nagu vhk ikka. jõuad ühes klassis koha sisse võtta, kui ilmneb, et kõik meist päris kindlasti sinna ära ei mahu ning vahetatakse klassi. või siis ei ilmu õpetaja lihtsalt kohale. selgitasime taolise olukorra tüüpilisust ka uutele klassikaaslastele, kes leidsid sellega veidi raske harjuda olevat, kuid lubasid anda oma parima.
siiski, minu eelmise aasta follower on vahepeal eneseteadlikumaks muutunud ning õnnistab mind nüüd vaid mõne mürgise repliigiga. positiivne.
hommikud lähevad juba praegu aina raskemaks. täna hommikul murdsime Liisiga raekoja platsi kehrwiederisse sisse kell kolmveerand kaheksa, kuna kofeiinivajadus ei lubanud koolipäeva alustada. seega tegelesin ma terve kirjandustunni ärkamise ning hommikukohvi nautimisega.
homme saab magada. ja golive on ka. miski, mis läbi aastate on saanud suve lõpetavaks sündmuseks. pärast seda on õige aeg millekski, mis algab d-tähega ning on masenduse pikemaajalisem vorm.
Die Toten Hosen - Sascha... ein aufrechter Deutscher.
(ja ma muutsin teadlikult sõnu oma msni pealkirja jaoks. jic.)
No comments:
Post a Comment